Lugemise väljakutsest

Paar aastat tagasi leidsin Facebookist grupi “Lugemise väljakutse” ja üle aasta oli mul seal päris lõbus neid väljakutseid kaasa teha. Praegu tunnen, et ma olen pigem grupi meelelahutustlikust laadist ise väga tugevalt eemaldunud, aga samas see idee teha endale järgmiseks aastaks mingi kondikava, kuidas ja mida lugeda, hakkas mulle ideena päris meeldima. Ainult et minu puhul pole eesmärgiks mitte rohkem lugeda, vaid pigem fokuseerida end väärtuslikumale ja ka rohkem pingutust nõudvale.

Tegin seepärast enda jaoks järgmiseks aastaks lausa 4 süsteemset väljakutset: väliskirjanduse, eesti kirjanduse, filosoofia ja ajaloo omad ning ilmselt teen sinna juurde ka mingi meelelahutuslikuma ulme-, krimi- ja muu sellise väljakutse lisaks. Õnneks oli mul 2019 aasta väljakutse Exceli fail alles ning jäi üle ainult sinna teemad sisse lüüa.

Väliskirjanduse teemad on esialgse kava kohaselt järgmised

1 Antiikaja poeem või eepos
2 Antiikdraama
3 Antiikaja proosateos
4 Keskaja või renessanssi poeem või eepos
5 Keskaja või renessanssi proosateos
6 Barokiajastu romaan
7 Barokiajastu draamateos
8 Klassitsistlik draamateos
9 Valgustusaja romaan
10 Valgustusaja draamateos
11 Romantismiajastu draamateos
12 Saksa romantismiajastu proosateos
13 Prantsuse romantismiajastu proosateos
14 Inglise romantismiajastu proosateos
15 Muu euroopa rahva romantismiajastu proosateos
16 “Inglise XIX sajandi realisti romaan, mida pole eesti keelde tõlgitud”
17 Prantsuse XIX sajandi realisti proosateos
18 XIX sajandi realistlik draamateos
19 Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos
20 Saksa XIX sajandi autori proosateos
21 Muu euroopa rahva XIX sajandi proosateos
22 Vene XIX sajandi kirjaniku proosateos
23 XX sajandi alguse inglise kirjaniku proosateos
24 XX sajandi alguse prantsuse kirjaniku proosateos
25 XX sajandi alguse saksa kirjaniku proosateos
26 XX sajandi alguse vene kirjaniku proosateos
27 XX sajandi alguse skandinaavia kirjaniku proosateos
28 Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat
29 Modernistlik romaan
30 Teadvuse voolu tehnikas kirjutatud romaan
31 Absurditeatri draamateos
32 XXI sajandi proosateos
33 India kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
34 India kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
35 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
36 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
37 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
38 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
39 Mitmeköiteline panoraamromaan
40 “Nõukogude kirjaniku raamat, mida keegi enam ei loe”
41 Aafrika kirjaniku proosateos
42 Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos
43 USA XIX sajandi kirjaniku teos
44 USA XX sajandi kirjaniku teos
45 Kanada kirjaniku teos
46 Teos lastekirjanduse klassikast
47 Luulekogu
48 Kirjandusauhinna võitnud teos
49 Värskelt ilmunud kirjandusteos välisautorilt
50 Reisikiri
51 Biograafia
52 Esseistika
Lisateema “Raamat, mille puhul sa juba tead, et see on väga halb”

Filosoofia teemade esialgne kava on järgmine:

1 Antiikfilosoofia teos
2 Keskaja kristliku filosoofia teos
3 Hinduistliku filosoofia teos
4 Budistliku filosoofia teos
5 XIX sajandi klassikalise filosoofia teos
6 Voluntaristliku koolkonna filosoofi teos
7 Modernistliku filosoofi teos
8 Postmodernistliku filosoofi teos
9 XX-XXI sajandi konservatiivse mõtlemise oluline teos
10 Eetikateemaline teos
11 Muusikateooria teemaline teos
12 Kultuuriteooria

Eesti kirjanduse teemade jaotus on üsna lihtne, see on ehk kõige esialgsem, sest sinna võib mitmeid veel juurde tulla:

1 XIX sajandi proosateos
2 1900-1919 ilmunud proosateos
3 1920-1939 ilmunud proosateos
4 1940-1959 ilmunud proosateos
5 Kuuekümnendate proosateos
6 Seitsmekümnendate proosateos
7 Kaheksakümnendate proosateos
8 Üheksakümnendate proosateos
9 XXI sajandi proosateos
10 Värskelt ilmunud eesti kirjaniku raamat
11 Draamateos
12 Luulekogu
13 Novellikogu
14 Mitmete autoritega kogumikteos
15 Mälestusteraamat

Ajalugu on teemad on järgmised;

1 Antiikaja teemaline
2 Idamaade ajalugu
3 Keskaja teemaline
4 Renessansi teemaline
5 XVII-XVIII sajand
6 XIX sajand
7 Raamat mingist suurest sõjast
8 Raamat mingist valitsejast
9 Raamat vaimuhiiglasest
10 Raamat eesti ajaloost
11 Raamat XX sajandi poliitikust
12 Ajaloofilosoofiline teos

Selline eelprogramm annaks mulle suurema fokuseerituse asjadele, millele tahan rohkem tähelepanu pöörata, sest minu suurim häda on viimasel ajal see, et liiga paljud žanrid pakuvad korraga huvi ning kogu aeg tunnen, et mu lugemine kipub olema kaootiline ja eklektiline.

Aga eks järgmine aasta näitab, kas ma suudan suure entusiasmiga ka selle nimekirja reaalse läbitöötamiseni jõuda. Vähemalt mingi fookuse sellise eesmärgi seadmine võiks ikkagi anda.

Jälle üks postitus mitmetest raamatutest

Ega neid raamatuid, millest saaks ühe pika ja põhjaliku muljete kokkuvõtte, nii palju ei olegi. Kui varem ma kirjutasin oma sissekandeid kohe peale raamatu lõpetamist, siis nüüd leian, et õigem on lasta asjadel kusagil kuu-kaks laagerduda ja kirjutada oma mulje üles alles siis, sest selleks ajaks on jäänud meelde ja sõelale see kõige peamine. Paljude raamatut puhul on aga selleks ajaks kas enamik juba meelest läinud või siis on mulje muutunud nii kahvatuks, et ei viitsigi seda enam kirja panna.

Aga siia tahaks nüüd kirjutada mõnedes teostest, mis on sellised “keskmised” – päris leheküljepikkust juttu neist ei saa, aga mingis mõttes mainida tahaks küll.

Alustan kronoloogilises järjekorras, minnes järjest rohkem minevikku.

Betty Rowlands “Mõrv Viirpuuvillas”. See on üks viimase aja suuremaid pettumusi, nagu paljud teosed, mis on kirjutatud nn. cozy mystery žanris. Kriminaalromaani mõõtu see teos küll välja ei andnud, sest tegelased tegelesid kõige muuga (õieti minu meelest suurt mitte millegagi) ning muuseas lahendasid ka mõrvasid. Põnevust tekkis ainult ehk kümnekonnaks leheküljeks enne lõppu. Muud mõttes oli pigem naistekas, aga ka naisteka mõõtu ta päris välja ei andnud. 3/10

Saltšak Toka “Arati sõna”. Teos rubriigist “neid raamatuid ei loe enam keegi” ja loodetavasti seda rohkem keegi eriti ei loegi, sest see 1957. aastal Stalini Preemia Laureaatide sarjas ilmunud teos sobib lugemiseks vaid neile, kel on minuga sarnane huumorimeel ja kes tahab irvitada ideoloogiliste nõmeduste üle. Tegu oli Tuva parteijuhi noorepõlvemälestustega, mis olid kirja pandud ülimalt lamedalt ning mul läks pidevalt Leonid Brežnevi “surematute mälestuste” peale, mis minu kooliajal just ilmusid. 2/10

George R.R. Martin “Haviland Tufi reisid”. Hea meelelahutuslik seiklusulme. Täiesti pretensioonitu ja sobib ideaalselt rongis lugemiseks. Ma pean iga nädal 6-8 korda sõitma tund aega Paldiski ja Tondi vahel ning mitte iga raamat ei haara piisavalt, et teda sel rongisõidul lugeda. 7/10

Ambrose Bierce “The Monk and the Hangman’s Daughter”. Keskaegsel Saksamaal toimuv lugu ameerika autori sulest. Omamoodi legend, mille põhiteemaks on usuline silmakirjalikkus. Umbes pool lühiromaani on peategelasest munk päris sümpaatne, ent tema hingeline argus ja valelikkus teevad temast lõpuks päris ebasümpaatse tegelase. 6/10

Ja lõpuks, terve hulk vihikromaane Perry Rhodani sarjast. Võtsin ette Perry Rhodani fännide poolt selle megasarja parimaks alamsarjaks hääletatud “Die Meister der Insel” ning lugesin sellest läbi 7 esimest romaani. Tsükkel ise koosneb 100 vihikust, ma pole kindel, kes ma kogu tsükli iial läbi loen, aga vahepeal on sellist täiesti pretensioonitud pulpi ka vahelduseks mõnus lugeda. 4/10

Charles Williams – War in Heaven

Charles Williams on autor, keda ilmselt enamik eesti lugejatest üldse ei tea, sest eesti keelde pole temast tõlgitud mitte ühtegi raamatut. Küll pole antud žanr eesti lugejale sugugi tundmatu, sest selliseid “üleloomuliku thrilleri” žanris raamatuid on meie maal üllitanud ennekõike kirjastus Ersen oma sarjas “Raamat, mida peab lugema”, aga kahjuks on need tihti üsna suvaliselt valitud ning halvas tõlkes. Lisaks on sellest                žanrist tänapäeval saanud odava ajaviitekirjanduse osa, kus paljud teemad on kümneid kordi üleekspluateeritud. Sellepärast on
üleloomulik thriller kindlasti kirjandusžanr, mille paljud kohe prügikasti viskavad, sest tegelikult pakub see huvi vaid neile, keda erutab ka religioon, müstika ja see, mida tänapäeval ekslikult esoteerikaks nimetatakse, mis seda aga kohe kindlasti ei ole.

Charles Williamsi puhul tuleb siiski teha mõningasi mööndusi, mis viivad tema niiöelda rohkem kirjanduse plusspoolele kui tema tänased epigoonid. Nimelt on tema raamatud ilmunud aastatel 1931-1945, mil „üleloomulik thriller“ selle tänasel kujul polnud veel tekkinud. Kõik Dan Brownid ja James Rollinsid olid veel sündimata ning kogu see žanr polnud veel massikirjandus nagu täna, vaid pigem üsna selge nišitoode. Williams ise on kirjutanud paljudes eri žanrites ning avaldanud muuhulgas ka teoloogilisi traktaate, aga ta on kirjanduse ajalukku jäänud pigem oma romaanidega.

Minu huvi Williamsi vastu tekkis mõni aasta tagasi peamiselt tema romaani „The Greater Trumps“ tõttu, sest üritan läbi lugeda kõik ilukirjanduslikud teosed, mis kas põhinevat Taro kaartide pakil või siis on neli kaartidel raamatus väga oluline roll. Et „The Greater Trumps“ on tema sarja neljas teos, otsustasin enne läbi lugeda sarja avaosa, milleks ongi „War in Heaven“.

Kellele võiks Willams meeldida? Ilmselt neile, kellele pakub huvi just kristlik mütoloogia, okultism ja see vaimsuse vool, mis oli Euroopas valitsev enne Teist Maailmasõda. Tänasest New Agest oli toonane spirituaalne traditsioon ikka päris erinev. „War in Heaven“ keskendub ühele kesksetest keskaegsetest müütidest – Pühale Graalile. Nimelt ilmub ühes kolkakoguduses päevavalgele ei miski muu kui Püha Graal ning edasi järgneb pinev heitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel, kus esimesed üritavad Graali kaitsta, teised aga esmalt enda kasuks ära kasutada, hiljem aga lausa hävitada.

Stiili poolest võiks raamat sobida neile, kellele meeldib see, kuidas kirjutati kriminaal- ja põnevuskirjandust enne Teist Maailmasõda, esimesena tulevad meelde osade Edgar Wallace romaanide stiil, kus tegutsevad härrasmehed ja tegevus pole kunagi liialt verine.  Kui selline vanamoeline stiil lugejale ei istu, siis pole ka antud raamat ilmselt tema jaoks.

Minu jaoks oligi selle raamatu lugemisel oluliseks terve rea minu jaoks huvitavate elementide kooseksisteerimine: kristlikud keskaegsed müüdid, paras annus üleloomulikkust ja müstikat ning sinna juurde härrasmeestest detektiivid ja valguse kaitsjad. Ehk siis nii stiililiselt kui temaatiliselt oli teos just selline, mida ma armastan. Ees ootavad veel selle sarja järgmised osad, ehkki, nagu selgub, pole need üldse omavahel ei ajaliselt ega tegevuslikult seotud, nii et neid võib lugeda suvalises järjekorras.

8/10

Teosed, millest on raske midagi kirjutada

Viimasel ajal on mulle sattunud palju selliseid raamatuid, mis kas ei tekita piisavalt mõtteid, ehkki on hästi kirjutatud, või mis on oma laadilt või žanrilt sellised, millest ma ei oska kohe midagi kirjutada.

Üks selliseid žanre, millest mina oma kirjandusalase analüüsioskusega lihtsalt ei oska kirjutada, aga mis mulle tohutult meeldib, on klassikaline värssdraama. Miks ma ütlen, et ei oska kirjutada? Sest selle žanri kogu võlu pole mitte niivõrd sellest, millest see räägib või milline on teose süžee, samuti ka mitte selles, mis on teose iva või põhipoint. Värssdraama põhiline võlu on selles KUIDAS see on kirjutatud, milline on keelekasutus, stiil. Üks korralik värssides näidend peab hakkama kõrvus helisema, sa otsekui kuuled näitlejate repliike oma sisemise kuulmisega, sellal kui sa vaikselt silmadega seda teksti läbid.

Viimaste kuude lugemisvaras on hulk seda laadi teoseid: Thomas Middletoni “The Revenger’s Tragedy” ja “The Changeling”, Pierre Corneille’i “Nicomedas”, John Fordi “The Broken Heart”, John Websteri “The Devil’s Law Case” ja “Sir Thomas Wyatt”, Thomas Dekkeri “The Bloody Banquet” ja lõpuks ka eestikeelse Shakespeare’i “Kogutud teoste” 5. köide, kus on mõned tema kõige kuulsamad teosed.

Inglise Elisabethi ja Jacob I aegseid teoseid olen lugenud originaalis, Corneille’i puhul pean kasutama venekeelset tõlget, sest prantsuse keelt ma peaaegu ei oska ja selliste vanade tekstide lugemine eeldaks lausa väga head keeletundmist.

Mis on aga just sellistes sajandeid tagasi kirjutatud tekstide peamine võlu? Mingis mõttes ma võrdlen nende lugemist hoopis teise kultuurivaldkonnaga, nimelt ooperi kuulamisega (eelistan ooperit rohkem kuulata kui vaadata). Mõlemal korral on põhiemotsiooniks või hoiakuks teatav ülevus – pean siin muidugi silmas eelkõige klassikalist opera seriat. Ka klassikalise tragöödia ja ajalookroonika, vähemal määral komöödia puhul, on nende mõju tavaelust kuhugi kõrgemale tõstev. Ei ole sugugi juhus, et suur hulk klassikalisi draamateoseid kõnelevad antiikaja kangelastest, jumalatest, ülikutest. Selles suhtes on muidugi prantsuse klassitsism, kuhu ka Pierre Corneille kuulub, märgatavalt “kõrgema” stiiliga kui Shakespeare ja tema kaasaegsed. Klassikalist tragöödiat lugedes ma mingis mõttes saan aru ka meie marukatoliiklastest, kelle jaoks tänapäev tundubki madala ja lodevana ning kes igatsevad midagi kõrget, heroilist ja aristokraatlikku. Ainult selle vahega, et kui mina saan oma kõrge ja heroilise annuse kirjandusest kätte ja ei hakka teistelt sellist käitumist nõudma, siis nemad tahaks kogu tänast maailma “kõrgeks ja heroiliseks” kujundada 😉 .

Klassikalise tragöödia ja üldse draama sisu ümber jutustama hakates võiks me aga lausa šokeeritult avastada, kui lihtsakoeline ja primitiivne see süžee tegelikult on ning siin on jälle sobiv võrdlus ooperiga. Ka ooperi puhul on vahel sisukokkuvõtted lugedes tunne, et “Issand, milline mehhiko seebiooper” … aga kogu võlu on mõlema puhul puhtalt vormis – nii keelelises kui muusikalises vormis.

Shakespeare kaasaegsetega on mul ka kummaline ajalugu. Kusagil aasta-kaks peale keskkooli, kui olin vist kogu eesti keeles ilmunud Shakespeare läbi lugenud, avastasin, et vene keeles on ilmunud kaheköiteline kogumik “Современники Шекспира”. Ainult et raamatukogudes, mille lugeja ma olin, oli see 50’ndatel ilmunud raamat küll kataloogis, aga tegelikkuses kaotsi läinud. Ja need paljud sellised raamatud, mida ma olin raamatukoguhoidjalt lausa kümme ja rohkem kordi tellinud ja mida ma ei olnud saanud, tungisid mulle alateadvusse, nii et ma olen isegi näinud und, et see raamat on mul olemas.

Tänasel päeval loen enamusi neist tekstidest originaalis ning ei saa siinkohal mitte kiitmata jätta kirjastust Delphi Classics, mis tegutseb autoriõigusega mitte kaetud autorite TÄIELIKE kogutud teoste väljaandmisega. Ka nende Shakespeare’i teostekogu sisaldab ka tema apokrüüfilisi teoseid, kui neid teoseid, mille puhul arvatakse teda üheks kaasautoriks.

Üks häda küll nende vanade draamateostega on, nimelt vahel tahaks ikkagi loetu üle ka muljeid vahetada, aga kui Shakespeare’i tuntumaid näidendeid tuntekse päris hästi, siis kõik need muud autorid on tänapäeval vaid tõeliste friikide lugemislaual ning enamik inimesi pole vist neist isegi kuulnud. Sellest on aga tõsiselt kahju, nagu ka asjaolust, et mitte keegi tänapäeval ei kirjuta enam sellises “kõrgstiilis” värssdraamasid. Aga kardetavasti ei oleks neil vist ka eriti vaatajaid.

Леонид Андреев “Анатэма”

Lõpetasin selle raamatu vahetult peale Ortega y Gasseti “Masside mässu” ning need kaks teost kuidagi haakuvad väga sügavalt.

“Anathema” on just sellest stiilis tragöödia, mis mulle tohutult meeldib. See on kirjutatud sellises ülevas laulvas keeles, selle sisu on suuresti üldistav mõistujutt. Teose peategelaseks on Anathemaks nimetatud deemon või Saatan, kes on võtnud nõuks hukutada vaga juudi David Leizeri. Autor on oma deemoni kuju üles ehitanud nii, et ligi pool näidentid jätab ta igati sümpaatse mulje. Ta tuleb sõbralikult David Leizeri juurde, kelle elu on olnud üksainus vaesus ja viletsus alates sellest hetkest, mil tema vanem vend nekrutiksvõtmise eest põgenes ning David tema asemel sõjaväkke pidi minema. Davidi elu on möödunud vaesuses, tema kuuest lapsest neli on surnud nälga, poeg on tiisikusse suremas, kogu elu on üksainus puudus ja viletsus. Ja siis tuleb deemon Anathema ja teatab, et tema vend on surnud ja jätnud talle päranduseks neli miljonit rubla, mis toona oli ikka ääretult suur raha.

David naudib lühikest aega oma rikkust, ent jõuab peagi järeldusele, et tal pole seda vaja ning jagab kõik vaestele. Aga just sellest, vaestele jagamise teos, avaldub tema huku algus. Sest kumu, et kusagil on David Leizer, kes jagab raha, ei vaibu, vaid laieneb pidevalt. Sellele lisanduvad ka kuuldused imetegudest, surnute ülesäratamisest ning lõpuks on Davidi maja ümber rahvamassid, kes nõuavad, et neid aidataks, et neid tervendatakse, neile raha antaks, nende lahkunud lähedased üles äratataks. Ehkki David üritab nende eest põgeneda, leiab mass ta ikka ja jälle üles ning viskab kividega surnuks. Anathema lisab veel irooniliselt, et varsti tuleb seesama mass ja korraldab enda poole surnuks visatud Davidile hiilgavad matused ning siis hakatakse tema haual imesid ootama. Sest niimoodi ju käitubki mass.

Mulle haakus teos just äsjalõpetatud Ortega y Gasseti “Masside mässuga”. Sest ka Andrejev näitab inimhulki nende kõige ebameeldivamast küljest: kui irratsionaalset, alati näljast karja, kes hammustab kätt, mis teda toitab, niipea kui see ei tee kõike nii, nagu kari tahab.

Andrejevi tragöödia puhul on üks suurepärane joon veel selle stiil. Ehkki teos on kirjutatud proosas, on selle kõla päris sageli laulev. Vähemalt minu kõrvus kuuldus seda lugedes pidevalt selline heroilis-pateetiline hääletoon, millega näitlejad seda ette kannavad.

Muuseas, kiriku survel keelustati teos varsti peale esietendust, sest kiriku meelest sarnases Davidi kuju liialt Jeesusele.

10/10

José Ortega y Gasset “Masside mäss”

See on arvatavasti üks neid mind oluliselt mõjutanud raamatuid, mida ma iga 5-6 aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord mingeid uusi varjundeid leian. Sest teemad, mis selles raamatus on tõstatatud, ei ole mitte selle ilmumisajaga võrreldes paranenud, vaid määratult hullemaks läinud.

Me elame massiinimese ajastul ja kui Ortega y Gasset ajal oli veel elus piisavalt aristokraate, kes selle vastu protsesteerisid, siis tänapäeval võtame me masside valitsemist juba täiesti loomulikuna. Autor peab aga seda kõike ebaloomulikuks ja valeks, tema meelest (ja ka minu meelest) peaks kvalifitseeritud vähemus alati olema võimu juures ja kvalifitseerimata enamus alluma. Milles me oleme aga tänapäeval juba tõsiselt allakäigurajal edasi liikunud ning milles ka ma ise olen juba selgelt massiinimene, väljendub asjaolus, et meil on üha raskem tunnistada mingeidki kvalifitseeritud vähemuse tunnuseid. Kui vaadata Facebooki, siis millal läheb pööbel (kasutan siin just nimelt seda sõna) kõige enam marru? Siis kui talle kasvõi mainitakse sõna “eliit” ja siin ei aita mingid selgitused. See, et kõige väärtuse üle otsustab vaid kvantiteet – selle massilisus – on muutunud juba nii enesestmõistetav, et kui keegi üritab hakata rääkima absoluutväärtustest, karjutakse ta kohe maha. Ja nii ma arvestan selle massiga ja ei üritagi eriti rääkida sellest, et väärtused tähendavad asju, mille nimel peab end pingutama ja mida vaid vähesed suudavad tegelikult kehastada.

Suur osa raamatust tegeleb pigem kultuuri kui poliitikaga, ennekõike aga üritab visandada massiinimese tunnuseid. Ja just siin vaatan ma keskikka jõudnuna iseennast palju kriitilisemana kui tulise noorukina, kes ma seda raamatut 1992. aastal “Akadeemia” järjejutuna esimest korda lugesin. Filosoofi meelest on üheks massiinimese tunnuseks see, et ta on ise enda jaoks kõrgeimaks väärtuseks. Mistahes aristokraatia saab tuleneda vaid inimesest kõrgemate väärtuste tunnistamisest ja neile alistumisest. Massiinimene on aga sellisena nagu ta on, ise endale ideaaliks ning tema üheks suurimaks tunnuseks on sügav enesega rahulolu ning soovimatus paremaks saada. Just siin on nüüd koht, kus ma pean tõesti ütlema, et minagi olen massiinimene ja vähemalt mugavuses küsimustes täiega mandunud. Sest võrreldes enne XIX sajandit olnud ajaga, on meie elus mingitele printsiipidele alistumine, enda kõrgematele põhimõtetele ohvriks toomine, ideaalide teenimine jne. muutunud teisejärguliseks, vahel isegi naeruväärseks. Selles osas on meie tänases maailmas eliiti või aristokraatiat üldse väga vähe. Järele ongi jäänud vaid väga väikesearvuline vaimuaristokraatia.

Ega mul ei õnnestugi vist siin teose sisu ümber jutustada, pigem panen kirja enda tundeid seda jälle üle lugedes. Lihtsalt mulle on kõige selle juures oluline, et need tendentsid, mis igasugust hierarhilisust vältida ja välja juuride üritavad, ei saaks iial võitu. Kõik väärtuslik saab olla VAID hierarhiline, selles mõttes ei mingi inimene, asi või teos kehastab seda väärtust vähemal määral ning mingi inimene, asi või teos on sellele ideaalile lähemal. “Kõik on võrdne” on üks jõletumaid lauseid, mis sündinud vaid mannetute diletantide sügavast alaväärsustundest ning kadeduses nende suhtes, kes on ideaalile lähemal.

Ja lõpuks üks lause, mille ma endale lausa välja kirjutasin ning mis väljendab minu meelest inimmasside psüühikat suurepäraselt: “Mässudes, mida kutsub esile puudus, nõuavad rahvamassid aina leiba ja teevad seda aina nii, et hävitavad pagaritöökodasid”. Mida sellistelt hulkadelt ikka oodata? Kõik ilusa siin maailmas on loonud ikkagi üksikud, mitte massid!

Nevil Shute “On the Beach”

Tükk aega pole lugenud nii kurba raamatut, justnimelt kurba, mitte traagilist. Nevil Shute postapokalüptiline nägemus on täiesti trööstitu, selles pole mitte mingit pääsemisvõimalust ning autor ei näita mingitki positiivset alternatiivi.

On aasta 1963, Austraalia lõunarannik. Mõned kuud tagasi on põhjapoolkeral toimunud hävitav tuumasõda. Iga kuuga levib tappev radioaktiivsus üha rohkem lõunasse. Ja nii koosneb suur osa tegelaste elust vältimatu lõpu ootusest. Paljud teenused ei toimi enam, bensiin on muutunud luksuskaubaks, kaubavahetus teiste maade ja ka Austraalia põhjaosaga on lakanud. Ning romaani jooksul saabuvad teated üha järgmiste asustatud punktide eluks kõlbmatuks muutumise kohta.

Seda raamatut on vahel käsitletud ka ulmeromaanina, aga hoolimata sellest ühest ulmelisest faktist, et toimus tuumasõda, pole raamatus mitte midagi ulmeromaanide tavaarsenalist: pole lahendusi otsivaid teadlasi, pole seiklusi, pole isegi teravaid ja ootamatuid süžeeliine. Ei, kõik kulgeb vaikselt ja rahulikult, nii vaikselt, et enamasti pole tegelaste jutust või tegudest isegi aru saada, et tegu on inimkonna viimaste kuudega. Päris paljud tegelased elavadki tegelikult eituses või vähemalt üritavad lõpu vältimatust eitada.

Kui millegi kallal üldse norida, siis just siin on ehk ka raamatu suurim ebausutavus. Ma olen kindel, et olukorras kus on teada, et elu on jäänud vaid loetud kuudeks, ajaks meeleheide mingi osa inimesi üsna ekstreemsetele tegudele. Nevil Shute tegelased elavad rahulikult oma tavaelu edasi. Aga mingis mõttes on just sellest tavaelu kirjelduses selle raamatu kõige suurem õudus. Sest istutatakse mitmeaastaseid taimi ja räägitakse, kui hea on mõne aasta pärast nende vilju nautida, remonditakse katust, et see järgmisel aastal vihmadega läbi ei laseks, kasvatatakse lapsi ja räägitakse nende tulevikust – autor paneb oma tegelased teadlikult tegema tulevikuplaane ning eitama lõpu paratamatust ning sellega toob selle lõpu fataalsuse isegi palju rohkem esile.

“On the Beach” on minu meelest eelkõige meeleolu raamat. Seal ei toimu midagi erilist, kõik elavad nagu seni, aga kõike seda läbib see paratamatu lõpu vaevukuuldav toon, mis aeg-ajalt mingites üksikutes impulssides esiplaanile tuleb. Nevil Shute maailmalõpuvisioon on üks süngemaid, sest mitte kusagil ei jää mitte miski elama. Autor jätab lahtiseks vaid maailmamere saatuse ja ühe tegelase küsimus: “Kas kalad jäävad elama?” jääb vastamata. Aga inimkonna ajalugu lõpeb täielikult ning selle vastu ei aita enam miski.

Seega raamat teemasse: mida ma teeksin, kui mul oleks teadmine, et elada on jäänud loetud kuud? Autor pakub sellele küsimusele vastuseks rahuliku nukruse, mis läbib inimeste muus mõttes peaaegu muutumatuks jäänud tavaelu.

8/10

Vadim Baranov “Maksim Gorki: elu ja surma saladus”

Päris huvitav on lugeda sellise kirjaniku elulugu, kelle teoseid üldse pole lugenud. Sest ehkki mitmed Gorki teosed olid minu kooliajal kohustusliku kirjenduse hulgas, jäid need kõik mul lugemata, nagu suurem osa kohustlikku kirjandust üldse. Sest lugemiskontrolli jaoks või eriti kirjandi kirjutamiseks oli piisavalt muid materjale. Võib ütelda, et viimase ajani on mul Maksim Gorki suhtes olnud väga suured eelarvamusted. Ainus, mis mulle tõesti huvi pakkus, on tema dramaturgia, aga kahjuks pole tema näidendite köiteid osta.ee oskjonitel eraldi müügis näinud ning kogu kuueteistkümneköitelist teostekogu ma ka koju riiulisse ei taha soetada.

Raamatu autor püüab otsida keskteed nõukogudeaegse Gorki ülistamise ning 90-ndatel toimunud Gorki materdamise vahel. Jah, ta võtab selgelt kirjanikku kaitsva tooni, üritades näidata neid fakte, kus ta astub välja Stalini režiimi vastu, või kust ta kasutab oma määratut autoriteeti kellegi päästmiseks või kaitsmiseks ning pisendada neid fakte, kus ta on selgelt režiimi hääletoru või sellele kaasaaitaja.

Ega päris selget pilti me ilmselt ei saagi, arvestades seda, et väidetavalt on päris suur osa just režiimikriitilisematest kirjadest ja Gorki päevikud (mille olemasolugi pole päris kindel) Stalini käsul hävitatud. Siiski paistab raamatust pigem vastuoluline pilt inimesest, kes osaliselt uskus, osaliselt oli petetud ja osaliselt ise tahtis petetud olla. Kõige kurioossem fakt on seejuures see, et viimastel eluaastatel, kui OGPU oli juba Gorki faktiliselt välismaailmast isoleerinud ning kogu suhtlus käis läbi talle määratud sekretäri, jõudis Gorkini aeg-ajalt spetsiaalselt tema jaoks ühes eksemplaris trükitud “Pravda” väljaanne, et anda talle just selline pilt välisest tegelikkusest, nagu oli Stalinile vaja.

Teine asi, mis ehk kõige enam tekitas huvi ka Gorkit ise lugeda, on erinevus Gorki teoste ametliku tõlgenduse ning tema tegeliku kirjapandu vahel. Gorkist tehti nõukogude ajal müüt, hilisemal ajal on see müüt pigem tagurpidi pööratud ning sellest viimasest lähtub ilmselt ka minu sügav vastumeelsus tema teoste suhtes, ent tegelikkus on kusagil nende kahe vahel. Ja seda pole võimalik mõista lihtsalt biograafiaid või kirjandusõpikuid lugedes, vaid tuleb ikka mingi teos ka reaalselt läbi lugeda.

Igal juhul biograafia oli kirjutatud haaravalt ning mis mulle eriti imponeeris – selles oli palju analüüsi, teoste analüüsi ehk veidi vähem, aga autor püüdis jõuda jälile kirjaniku suhtumistele, motiividele, vaadetele. See osa loovisikutest on tegelikult alati huvitavam, kui nende elu argisündmused.

Kas ma hakkan peale selle raamatu läbilugemist ka Gorki enda teoseid otsima? Ei oska ütelda, osad raamatud nagu pakuks ka huvi, aga kuna mulle pole kunagi meeldinud lugeda lihtsate talupoegade või lihtsate proletaarlaste elust, siis valiks pigem neid teoseid, kus tegelasteks on kas siis kaupmehed või intelligentsi esindajad, sest nende vaated ja elu on keerukam ja vastuolulisem.

8/10

Kuidas arutleda raamatute üle?

Kummalisel kombel on minu üheks rolliks siin elus olnud omamoodi pihiisa roll, kellele käiakse end välja rääkimas ja kaebamas. Nii tekkis ka antud teema tegelikult ühe pihtimuse ainetel, mida rääkija lubas ka siin kasutada.

Aga küsimus on huvitav: kuidas tekitada sisukat ja inspireerivat arutelu raamatute, aga laiemalt üldse kultuuri teemadel, kui suurel osal inimestest on nii vähe aega, et parimal juhul suudavadki nad enda arvamust väljendada pigem lühivormis, halvemal juhul aga võetakse teosest vaid emotsioon ning leitakse, et kõige eesmärk ongi lihtsalt elamusi saada. Ja kas kirjandus on ennekõike elamuste anda või võiks see ka mõtlema, arutlema ja uusi vaatenurki leidma ajendada?

Loomulikult ei saa me sugugi igast teosest ainet tõsisteks mõtisklusteks ja aruteluks. Selles osas ma ei nõustu ühe ajuti internetis levinud arvamusega, et pole vahet milline on teos, lugeja võib igast teosest huvitavaid mõtteid leida. Olen ise täheldanud, et on isegi päris häid raamatuid, mis vähemalt minule ei räägi midagi enamat, kui lihtsalt üht lineaarset lugu ühest inimesest või perekonnast. Puhtast meelelahutusest ma siin ei räägigi, ehkki vahel võib mõni triviaalkirjanduse hulka kuuluv teos mingis episoodis anda tõelise eksistentsiaalse elamuse, mis sunnib ka analüüsima, mõtlema ja avarduma … aga see on nüüd pigem seotud juhusliku resonantsiga mingite endas parasjagu domineerivate teemadega. Aga ka mõni väärtteos võib konkreetse lugeja jaoks olla näiteks teemadest, millega ta üldse ei haaku ning siis jääbki see tõsine hingepuudutus tulemata ja ka juttu napib. Ent kui teos on sind tõsiselt puudutanud, avardanud, pannud sind mõtlema ja rohkem analüüsima, on see tegelikult ehk kõige suurem lugemisest saadud nauding üldse.

Ma ise kaldun siin teemas arrogantsusesse ja mul on ajuti raske lugeda lihtsustatult üldistavaid hinnanguid ja arvamusi, eriti selliseid, kus sinu jaoks kõnekat teost arvustatakse stiilis “ei olnud piisavalt tegevust, seetõttu oli teos igav, ma ei saa aru, mida inimesed selles leiavad” või lausa üldistusi “kogu klassika on igav”, või “ma põhimõtteliselt eesti kirjandust ei loe” ja nii edasi. Seetõttu on sisuka arutelu tekkimiseks vajalik veel üks väga raskesti loodav tingimus: peaks olema mingi kaitse, et plõksijad ja pealiskaudsed muljetajad ei tekitaks olukorda, kus analüüsivad ja sisukad kommentaarid või väljaütlemised upuvad kergekaaluliste purtsatuste sekka lihtsalt ära.

Seega saab arukas ja sisukas vestlus tekkida keskkonnas, mis pole liiga väike, aga ei tohi olla ka liiga suur. Näiteks Facebookis on reegel, et ükskõik, millest grupp ka ei räägiks, kusagil 2000-3000 liikme juures tekib olukord, kus kvantiteet hakkab tapma kvaliteeti. Ja ma ei räägi üldse mitte ainult kirjanduse või kultuuri teemast. Kuna mu amet on seotud uusreligioossusega, siis selle teemalistes gruppides on probleem, et üle 3000 liikme jõudes, tuleb pidevalt üha uusi ja uusi teemasid aabitsatõdedest ning vähe edasijõudnumatel hakkab lihtsalt täiesti igav. Seega sellistel 4000-5000 liikmelistel gruppidel on kõigil juba oht, et tegevust on palju, aga sisu vajub järk-järgult ära.

Seega üks võti on valitud, mitte liiga väike ega mitte liiga suur seltskond.

Teine teema on nüüd selles, et raamatuid ilmub tohutult, tänane lugeja loeb enamasti vähemalt kahes keeles, aga tihti 4-5 keeles, raamatuid saab osta ka suurtest netipoodidest. See muudab selliste raamatute osa, mida kõik oleks lugenud, väga väikeseks. Siit ka järgmine probleem: sisukas arutelu tegelikult eeldaks, et osalised oleks kõik teost lugenud või vähemalt elemetnaarselt sellega tutvunud. Selle tingimuse täitmine polegi nii lihtne, sest kui ma vaatan kasvõi oma lähimate sõprade lugemislauda, siis kõik me elame otsekui oma erinevates maailmas ja eelistused on ikka väga erinevad.

Kolmas on arutlust toetav hoiak keskkonnas. Arutlust tapavad tegelikult kaks äärmust: üks on tõesti selline hüperkriitiline nõudlikkus, et vähemat kui essee mõõtu kirjutist pole mõtet üldse kirjutada, teine on aga ülal juba kirjeldatud lühikeste süvenemata ja huvitavate põhjendusteta emotsionaalsete lühiavalduste laviin. Esimese korral ei julge eneses mitte nii kindlad inimesed üldse sõna võtta, teise korral jälle tekib lõpuks tunne, et “milleks pingutada, nagunii keegi seda põhjalikumat ja analüüsivamat käsitlust ei vaja ning kõigile meeldib niisama raamatute teemal small talki ajada”.

Seega on arutluskeskkond miski, mis eeldab keskkonna rajajate teadlikku hoiakut. See on otsekui puu, mida tuleb nii kasta kui ka tema võra lõigata.

Kusjuures on üks asjaolu, mis mulle alles nüüd meelde tuli. Nimelt, mida kitsamalt on määratletud keskkonna žanriline laad, seda sisukam kipub arutlus olema. Ühele kitsale žanrile pühendatud foorumid (seda nii kirjanduse kui muusika osas) on tihti palju põnevamad, kui need, kus kõik huvilised on saba ja sarvedega koos. Nii olen kõige põnevamaid muusikavestlusi pidanud spetsiifiliselt klassikalisele muusikale, eriti aga ooperile ja kammermuusikale pühendatud foorumites (kahjuks tänaseks on need keskkonnad ilmselt sotsiaalmeedia mõjul kadunud) ning kirjandusvestlusi spetsiifiliselt ulmele ja draamakirjandusele spetsialiseerunud foorumites.

Mingi kitsa ala puhul on suurem tõenäosus, et sinna satub piisav hulk “fanaatikuid”, kes tõesti on vastava teema entusiastid ja just entusiastide fanatism annab arutlusele ka sisu ja tuuma.

Seega jääb veel see viimane küsimus: kuidas luua keskkond, mis oleks piisavalt suur, piisavalt kitsapiiriline ja piisavalt hooldatud (=modereeritud)?

Ja sellele küsimusele vastamisel pean paraku vastuse võlgu jääma. Ma olen ajuti selliseid oaase näinud, aga need on alati olnud pigem ajutist, iga keskkonna tõusule on järgnenud kas soikujäämine või uppumine vähekvaliteediliste hüüatuste laviini alla ning huvitav arutelu on pigem erand kui reegel!

Francois Mauriac “Frontenaci saladus. Ussipesa.”

Üle hulga jälle raamat, mille lõpetamise järel tunnen, et võiks midagi siia kirja panna.

Ühtede kaante vahel kaks romaani, kaks perekonnalugu. Mõlemad on autori pilt kodanlikust perekonnast. Aga ma ei saa midagi parata, minu jaoks on mõlemad pildid ühest puurist. Tõsi, esimeses romaanis on see puur mõnevõrra avaram ja selle liikmed üldiselt ikka hoiavad üksteist, aga ta on ikkagi puur. Autor on romaani “Frontenaci saladus” ise nimetanud “hümniks perekonnale”. Paraku tänapäeva inimesele see hümn enam eriti ilusalt ei kõla.

Vähemalt minule jäi romaani esimestest lehtedest peale kõlama see toon “mida küll inimesed arvavad”, “nii käituda ei sobi”, lakkamatu keerlemine selle ümber mis on kombekas ja mis toob häbi. Jah, ajad on tõsiselt muutunud ja selles mõttes olen mina lugejana kahtlemata täiesti teise reaalsuse esindaja. Ma tajun, et tolle aja inimestel oli mingi turvalisus, mida tänapäeva pered enam ei paku, et aga turvalisus ja vabadus on vastandid, siis nappis jälle seda viimast. Tegelikult on see laiem teema ja oleks pigem mingi filosoofeeriva blogi teema, kus saaks selle vabaduse ja turvalisuse vastandlikkuse lahti kirjutada. Igal juhul kodanlik perekond, nagu Mauriac seda kirjeldab, on isegi selle positiivsetes toonides raamatus pigem ahistav ja raamitsev valvur.

Seevastu raamatu teises romaanis “Ussipesa” laseb autor juba kõik registrid valla. Kuldpuurist pole enam haisugi, seal on teemaks pere kui põrgu. Ja nagu heale romaanile kohane, võime me seda teost lugeda kahest eri vaatenurgast: me võime võtta minajutustaja positsiooni ja tunda talle kaasa, et temaga on inetult ja manipuleerivalt käitutud, aga samas me võime vaadata hoopis ülejäänud pere silmade läbi ning näha teda kättemaksuhimulise, ihne, hoolimatu ja armastuseks võimetu vanamehena. Ent hoolimata vaatenurgast peame me nentima, et vastaspooled täiega väärivad teineteist. “Ussipesas” on tegelikult veel üks tegelane, selleks on perekonna varandus … ma ei ütle lihtsalt “raha”, sest raha üldmõistena on pigem neutraalne, “perekonna varandus” aga veel üks kodanliku pere staatuse allikaid ning maagilises mõtlemises otsekui üks pereliige – see kõige auväärsem ja kaalukam.

Seega kaks lugu perest, üks veidi helgem ja teine tõsiselt räige … aga minu jaoks oli ehk neis raamatutes see miski, miks ma ei hakka kunagi mõistma ega jagama katoliiklike perekaitsjate vaateid. Ma saan aru, et ongi inimesi, kellele see kuldpuuri turvalisus sobib, aga ise ütlen “hoidke see endale”.

Raamatuna aga 9/10