Willa Cather “Minu Antonia”

TEEMA 44 – USA XX sajandi kirjaniku teos

Kõigepealt pean ütlema, et millegi üle arvamuse väljendamine räägib samapalju arvamuse avaldajast kui selle arvamuse objektist. Mingis mõttes ongi alljärgnev arvamus siis ka põhjenduseks miks mul seda raamatut nii raske lugeda oli ja miks ta kulges nii vaevaliselt.

Ma ei kahtle Willa Catheri jutustamisoskuses ja kirjanikuandes ning ehk loen teda kunagi veel, aga sellisel juhul ma kindlasti juba enne uurin, millises keskkonnas tema teose tegevus toimub. Pealegi olen nüüd mõlemad eesti keeles ilmunud raamatud juba läbi lugenud ja peaksin tema teosed ette võtma inglise keeles.

Kui nüüd rääkida muljetest, siis ongi täiesti kahetised tunded: mulle meeldis see kuidas autor jutustas, meeldisid eriti tema looduskirjeldused, aga kogu see ameerika uusasunike elu ja miljöö on mulle nii raamatutes kui filmides sügavalt ebameeldiv. Ja kui ma lapsena suutsin seda näiteks Jack Londoni seikluslikemates teostes nautida, siis täna ma naljalt Londonit kätte ei võta. Samuti ei meeldi mulle ei põnevusfilmid ega muud filmiteosed, kus on peamiseks karm elu ja karmid mehed ja inimesed üldse. Seega on probleem mitte teoses, vaid puhtalt minus. Ja praegu, kui see raamat lõpetatud tunnen suurt tungi võtta järgmiseks ette mõni itaalia või prantsuse dekadentlik romaan, mille tegelasteks on patuurgastes olesklevad lodevad aristokraadid, kes on selle kõige juures ääretud esteedid ning räägivad võimalikult keerukat filosoofilist juttu – see oleks minu jaoks Willa Catheri karge maailma vastand.

Teine põhjus miks mulle see raamat väga ei istunud, on see, et kui ma tavaliselt suudan sõnastada raamatu filosoofilise kvintessentsi või keskse moto, siis Catheri romaan on lihtsalt üks lugu. Kõik karakterid jäid kuidagi kahvatuks ja mul oli vähemalt mulje, et olud varjutasid antud romaanis tegelasi. Ma ei tea kas teistel lugejatel on sama tunne, aga võib-olla oligi see autori taotlus? Igal juhul pole ilmselgelt tegu minu raamatuga, autori kohta ei oska midagi ütelda, sest ta on kirjutanud ka muudel teemadel.

Willa Cather „Minu Antonia“ Loomingu Raamatukogu 21-24 2002

5/10

Theodor Fontane “Mõtete virvarr”

TEEMA 20 – Saksa XIX sajandi kirjaniku proosateos

Esmapilgul on tegu üsna tüüpilise armastuslooga kõrget päritolu noormehe ja lihtrahva seaste pärineva noore neiu vahel, nagu neid on viimastel aastasadadel lausa sadade kaupa ilmunud. Samas pole Fontane kindlasti romantiline kirjanik ning tema teoses on juba esimestest lehekülgedest mõista, et sel suhtel ei saa olla tulevikku. Seda teavad ka mõlemad osalised ning just see teadmine teeb suhte hoopis puhtamaks ja ausamaks. Ja erinevalt romantikutest ei lõpe teos kellegi õnnetu surma või muu dramaatilise sündmusega, vaid hoopis kirjeldab, ühe peategelase puhul põhjalikumalt, teise puhul põgusamalt, armunute elu nende mõlema hilisemas abielus. Mul endal tekkis seda lugedes veel küsimus, et kas on kunagi kirjutatud ka sellist realistlikus laadis romaani, kus eri päritolu armunud küll abielluks, aga koos elades hakkaks päevast päeva üha enam tulema välja nende tausta ja kommete erinevus ning suhe kujuneks järk-järgult põrguks? Sest üldiselt ei kipu eri seisuste vahelised abielud just väga sageli õnnestuma.

Theodor Fontane kirjeldab kogu seda suhete ja mõtete virvarri tegelikult hästi rahulikult, isegi kiretult. Mul ei tule sellest romaanist meelde ühtegi stseeni, kus üksteise peale karjutaks või üksteist süüdistataks. Kui elu seda nõuab, siis lihtsalt tehakse vajalikud otsused ja valitakse mitte armastus, vaid kohus ning elatakse selle teadmisega edasi. Ja ollakse ka hilisemas suhtes, mis pole valitud sugugi armastuse järgi, mõõdukalt õnnelik.

Ma lugesin seda muidugi vahetult peale Ferdinand von Saari „Reekviem armastusele“, mis oma traagilise ja mind kuidagi väga vahetult emotsionaalselt puudutanud teemaga jätti ülisügava mulje. Seetõttu jäi Fontane raamat kõvasti kahvatumaks. Aga tegu on siiski saksa kirjanduse klassikuga ja midagi raamatule ette heita ka ei oska.

Theodor Fontane „Mõtete virvarr“ Librarius 1993 
160 lk

6/10

Miguel Otero Silva „Surnud majad“

Teema 42 – Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos

Nõukogude ajal ilmunud raamatute seast võib leida vägagi huvitavaid pärle, mis enamiku inimeste jaoks on avastamata või siis seisavad lihtsalt aastaid lugemata riiulis. Ilmselt on üks põhjuseid ka selles, et tolle aja raamatukujundus ei kutsu tänapäeval ei ostma ega ka lugema. Aga ma ei kahetse, et selle raamatu ühelt oksjonilt 10 sendi eest ostsin.

Ma ei ole ammu lugenud nii masendavat raamatut. Võiks ütelda, et selle raamatu peateema ongi surm. Aga see ei ole vaid ühe inimese ega isegi ühe sugukonna, vaid terve kunagi õitsenud linna surm. Selline koht nagu Ortiz on Venezuelas tõesti olemas. Kunagi õitsev linn ja lühikest aega isegi Guarico osariigi pealinn, mida aga XIX sajandi lõpukümnenditest peale tabasid erinevad taudid: kollane palavik, malaaria, hematuuria ja ka hispaania gripp (Google tõlge tõlkis selle küll hispaania katkuks, aga kuna aasta oli 1918, siis oli tegu ilmselt kurikuulsa gripiepideemiaga). Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi viiekümnendatel, kui Ortiz on juba peaaegu välja surnud. Ja ikka tabavad selle elanikke erinevad tõved, mistõttu surevad ka noored veel täies elujõus inimesed.

Venezuela on tol ajal veel väga vaene maa, ehkki juba on leitud nafta. Aga just see nafta leidmine annab Ortizile surmahoobi, sest ta ei asu naftarikkas piirkonnas ning need vähesed, kelle tervis ja elujõud kannatab, üritavad põgeneda sinna, kus on rohkem võimalusi. Aga sellega toonased hädad ei piirdunud. Vähesel määral on puudutatud ka toona valitsenud huntat ja selle kuritegusid, aga kõik need paar verist peatükki ei muuda raamatu põhitonaalsust, kogu see sõjaväevõimude vägivald on vaid kirss tordil surevas linnas. Ma ei mäleta ammu ühtegi raamatut, millest õhkuks nii palju haigust kui lagunemist. „Osta maja Ortizis? Kas te peate mind hulluks või? Vana katus, avarad telliskivipõrandatega galeriid, uhked aknad nikerdatud piitadega, kõrged ja avarad toad, aeg tihedasti täis rohelust ja lilli, lihvitud kividest ruumikas esik, kuhu ehitaja oli lehmaluude kildudest seadnud oma nimetähed – see kõik polnud väärt ainsatki sentaavot, sest see asus Ortizis ja oli määratud lagunema.“

Me võime vaid aimata põhjusi miks üht lühikest aega isegi osariigi pealinnaks olnud linna tabasid sellised tõved. Autor ei räägi nende põhjustest, ent tänapäeval võime me kõik oma ökoloogia teadmistega ilmselt aimata, et see oli siiski ilmselt inimtegevus, mis viis tolles kohas looduse sedavõrd tasakaalust välja, et et terve piirkond muutus aja jooksul elamiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis on sellest linnast saanud praegu Google on siin üsna kidakeelne ja väga palju pilte ega muud infot ei paku. Aga raamat avaldas mulle igal juhul muljet nii oma meeleolu kui tegelastega. Seega soovitan teilegi ja osta.ee oskjonitelt on seda praegugi vaid 10 sendiga saada.  

Miguel Otero Silva „Surnud majad“
Eesti Raamat 1966
172 lk

8/10

Henryk Sienkiewicz „Uputus“

Teema 28 – Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat

Minu mäletamist mööda lugesin ma Sienkiewiczi „Uputust“ nüüd kolmandat või siiski teist korda. Miks ma päris kindel pole, mitmendat korda ma seda lugesin,on seetõttu, et kusagil üheksakümnendate lõpus ma kindlasti mäletan, et ma selle raamatu raamatukogust võtsin, ent praegu lugedes ei tule mitte midagi ette. Arvestades seda, et ma olen alati võtnud raamatukogust rohkem raamatuid, kui ma ära jõudsin lugeda, võis täiesti olla, et ma üksnes laenutasin selle ja lugemiseni ei jõudnudki. Esimest lugemist mäletan selle eest väga eredalt, sest see oli keskkooli ajal ning tegu oli ikkagi tol ajal suure haruldusega: ennesõjaaegse Nobeli Laureaatide sarja punase köitega. Kunagi kaheksakümnendate lõpus nägin ka selle teose järgi tehtud filmi, nii et isegi nüüdsel lugemisel tuli peategelasest lugedes eredalt silme ette Daniel Olbrychski välimus sellest filmist.

Vahetult peale raamatu lõpetamist pidin lausa internetist uurima, kas Sienkiewiczit on määratletud kui neoromantikut. Tema kangelaste laad ning raamatu üldine eepiline atmosfäär tekitasid minus pidevalt tunde, et tegu pole mitte XIX sajandi lõpus kirjutatud teose, vaid pigem sajandi algupoole romantilises traditsioonis kirjutatud romaaniga. Neoromantikuks Sienkiewiczit ei nimetata, küll aga leidsin selle teose kohta termini „poola positivism“. Ehk see seletab asjaolu, et tema positiivsed tegelased olid tänase lugeja jaoks ebarealistlikult heroilised ja tugevad ning sooritasid ajuti täiesti uskumatuid kangelastegusid.

„Uputus“ kuulub Sienkiewiczi romaanitriloogiasse, mida Poola keeles nimetataksegi lihtsalt „Trilogia“. Autor on valinud oma romaanide aineseks tegelikult ühe raske perioodi Poola ajaloos, kus pidevate sõdade käigus Poola suurriik järk järgult laguneb. Seejuures on raamatud aga kirjutatud nii, et jääks mulje, nagu oleks tegu suurte ja võidukate sõdadega. Tegelikkuses aga kaotab Poola riik triloogia esimese osa „Tule ja mõõgaga“ sündumste tagajärjel Ukraina, triloogia teise osa „Uputus“ sündmuste järel Liivimaa. Samas, arvestades seda, et raamatud ilmusid ajal, mil Poola oli kaotanud ka iseseisvuse ja kuulus Vene Tsaaririigi koosseisu, on see heroliline stiil mõistetav ning ma saan aru miks need teosed on poolakatele väga olulised tänase päevani.

Kui nüüd tegelaste ajuti lausa uskumatult kangelaslik käitumine välja arvata, on eesti keeles kolmes köites ilmunud „Uputus“ kergesti loetav, tempokas ja kindlasti paljuski romantiline teos, vähemalt neile, kes rüütellikust ja sõjaromantikat lugeda armastavad. Nagu paljudel ajalooliste romaanide autoritel, nii kipuvad ka Sienkiewiczi naiskarakterid olema kõvasti kahvatumad. Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et sõda on peamiselt meeste mängumaa, või ei tahtnud autor oma naistegelastes eemalduda sellest romantilis-heroilisest jutustamislaadist, aga julgen ütelda, et naised mängivad vähemalt selles romaanis vaid seda rolli, et motiveerivad mehi kangelastegusid tegema ning triloogia esimesest osast „Tule ja mõõgaga“ ei jäänud mulle üldse ühtegi eredat naiskarakterit meelde, ehkki ka seal oli üks süžeeliin ju peategelast katsumused oma armastatut päästes. Naiskarakterite nõrkus tundub olevat aga üldse paljude ajalooliste romaanide autorite üks probleeme. Mõne aja pärast, kui ma järjekordse Walter Scotti romaani olen lõpetanud, kirjutan sellest kindlasti veel.

Leidsin end „Uputust“ lugedes mitmel korral mõtlemas, et kas Sienkiewicz oleks ka tänapäeval Nobeli preemia saanud ning kaldun vastama eitavalt. See, mida me tänapäeval väärtkirjanduseks peame, on siiski midagi sootuks muud kui 1901. aastal ning romantilis-heroilise ajalooline romaani liigitaks tänased hindajad vist pigem meelelahutuskirjanduse kui väärtkirjanduse kategooriasse.

Henryk Sienkiewicz „Uputus“ 
1. kd  Eesti Raamat 1993  251 lk

2. kd  Eesti Raamat 1993  303 lk

3. kd Eesti Raamat 1993  190 lk


8/10

Hesketh Pearson “Walter Scott – His Life and Personality”

TEEMA 51 – Biograafia.

Biograafia on selline huvitav žanr, et väga sageli on sul lugemise järel kahtlused, et kas lugesid enam-vähem tegelikkusele vastavat pilti raamatus kujutatud isikust või on tegemist pigem autori ettekujutusega. Sest biograafia võib libastuda kahte vastandlikku suunda: ta võib olla kantud kõmujanus autori soovist oma teose aluseks oleva isiku elust kõike skandaalset ja šokeerivat välja otsida ning ta võib olla selline ülistuslaul, mis maalib isikust lausa ingelliku pildi. Pean ütlema, et Hesketh Pearsoni raamatu lugemise järel tekkis tõsine soov võtta kätte mõni viimastel aastakümnetel ilmunud Walter Scotti biograafia, sest too 1954. aastal ilmunud teos jätab küll kohati pigem ülistuslaulu mulje. Võib-olla oligi Walter Scott tõesti selline ülimalt õilis, isetu, ideaalilähedane isiksus, aga mulle tundub, et vähemalt osaliselt on tegu biograafia autori vaimustusega, mis on hakanud tulemust moonutama.

Siiski oli raamat kirjutatud piisavalt haaravalt, et sellest naudingut saada. Eluseigad olid kõik paigas, kõik romaanid olid vist ka ära mainitud, ehkki jällegi läheb minu maitse ja autori hinnang Scotti teostele suuresti lahku.

Scott on minu jaoks üldse selles mõttes eriline autor, et mul on tema 27 romaanist lugemata vaid kaks ja needki kavatsen kas sellel või järgmisel aastal läbi saada. Keskkooli ajal lugesin läbi peaaegu kõik tema vene keeles ilmunud kahekümneköitelise “Valitud teoste” köited ning viimastel aastatel olen lugenud originaalis veel lisaks neid teoseid, mida vene keeled polnud tõlgitud.  

Nii et võib ütelda, et mulle Walter Scott ilmselt sobib, nagu sobib üldse XIX sajandi pikkade kirjeldustega selline veidi lohisev ja paljusõnaline still. Ilmselt sellepärast valisin ka biograafia ennekõike autori järgi. Miks aga just see Hesketh Pearsoni versioon? Lihtsalt sellepärast, et see oli e-raamatuna Amazonist parasjagu odavalt saadaval,

Aga selline tunne jäi peale raamatu lugemist küll, et kas autor ikka ei teinud oma kirjutatu objekti õilsamaks, paremaks ja vooruslikumaks. Ilmselt pole me XXI sajandil enam harjunud selliste elulugudega, mis ei tegele kõige muu kõrval ka skandaaalide ülesotsimise ning pori pildumisega.

Hesketh Pearson “Walter Scott – His Life and Personality”

House of Stratus 2015 (kindle e-book) 236 lk

6/10

Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ (På guds veje)

TEEMA 19 – Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos

1903. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Bjørnstjerne Bjørnson on üks niinimetatud Norra kirjanduse „suurde nelikusse“ kuuluvatest autoritest (teised kolm on (Henrik Ibsen, Jonas Lie ja Alexander Kielland). Samas on ta tänastele lugejatele, vähemalt neile, kes loevad peamiselt eesti keeles, peaaegu tundmatu, sest tema romaanide tõlked on ilmunud enne Teist Maailmasõda ja nii on uuemal ajal temalt kättesaadavad vaid kaks Loomingu Raamatukogu numbrit, üks lühijuttude ja üks näidendiga. Mul on olnud õnne leida osta.ee okjonitelt terve hulk ennesõjaaegse „Põjamaade romaane“ sarja raamatuid. Nii sattus minu kätte ka teos, millest allpool juttu teen.

Nüüd, vahetult peale raamatu lõpetamist, on minus üsna tugevalt küsimus: kas ka ilukirjandus võib moraalselt vananeda? Õigemini tekkis see küsimus mul kusagil poole raamatu peal ülitugevalt ja vahetult enne lõppu muutus isegi veidi nõrgemaks. Aga ikkagi, kui palju kõnetab tänast, keskmist, suhteliselt kristlusekauget inimest raamat, mille põhiküsimus keerleb ümber selle, kes on hea kristlane? Jja autor annab sellele selge vastuse: mitte see, kes on moraalne ja õige, vaid see, kes enim oma ligimesi abistab. Nii vaadeldakse paralleelselt kahe sõbra eluteed: üks neist unistab juba posieas misjonäriametist ning valib täiskasvanuks saades pastori elukutse, teine on näiliselt Jumala suhtes palju ükskõiksem ja õpib arstiks. Ja see osa, kuidas nende eluteed kulgevad, kõnetab ka tänast inimest. Romaani teised peategelased on aga mõlema sõbra naised. Ja siin nüüd tuleb teema, mis tänapäeva inimesele ehk polegi enam nii mõistetav, kui aastal 1889, kui romaan originaalis ilmus või aastal 1936, mil ta eesti keelde tõlgiti. Suur osa romaani intriigist käbi ümber lahutuse, abiellumise lahutatud naisega ning selle, kuidas kord juba lahutanud naisest usutakse kõige halvemat ning lause eeldatakse, et ta ka oma uut meest petab. Ja see osa, kõik need reageeringud ja suhtumised, on tänapäeva lugeja jaoks juba kaugevõitu.

Kiita võib romaani ladusat ja tema parimates kohtades skandinaavialikult ülevat stiili, eriti raamatu alguses ja lõpuosas. Kokkuvõttes kindlasti kirjanduslooliselt oluline lugemisvara, aga oletan, et autoril võiks olla ka selliseid teoseid, mis tänapäeva inimest enam kõnetaks. Seega, kui oleks vaja otsustada, kas seda võiks ka XXI sajandil eesti keeli välja anda, siis mina seda vist ei soovitaks.

Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ Eesti Kirjastuse Kooperatiiv sari „Põhramaade romaane“ 1936

300 lk

7/10

Lope de Vega „Valencia hullumeelsed“ (Los Locos de Valencia)

TEEMA 7 – Barokiajastu draamateos

Barokiajastu piiride määratlemisega on mul alati tõsiseld raskusi, seda nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks seda sissekannet kirjutama asudes ma kõigepealt uurisin mitmeid internetis leiduvaid artikleid ning nii mõneski liigitati baroki alla ka Shakespeare hilised draamad. Ja teiselt poolt pandi baroki alla ka prantsuse klassitsistid, mis mind veelgi enam häiris. Ehk just muusika tõttu on minu jaoks vahe baroki ja klassitsismi vahel väga oluline. Nii võtsin juba seda teemat kirja pannes nõuks lugeda selle all kindlasti midagi hispaania kuldajastu dramaturgiast, sest kui miski seostub mul barokkdraamaga, siis kindlasti just see kirjandusvool.

Hispaania kuldajastu teater on seotud peamiselt nelja suure nimega: nendeks on Miguel de Cervantes Saavedra, Tirso de Molina, Pedro Calderon de la Barca ja Lope de Vega Carpio. Neist Cervantese näidendeid ma seni lugenud ei ole, teiste autorite teostega olen mõnevõrra tuttav. Eesti keelde on neid tõlgitud ka väga vähe, seetõttu olen neid lugenud peamiselt vene keele vahendusel, nagu selgi korral.

Lope de Vega (1562-1635) on ilmselt hispaania tuntuim näitekirjanik. Ta on saanud kuulsaks ka oma tohutu produktiivsusega, ta on loonud väidetavalt 1500-2500 näidendit, millest säilinud on 425,  „Valencia hullumeelsed“ on üks tema varasematest teostest, loodud 1590 aasta paiku. Teost on žanriliselt määratletud komöödiana, kuid hispaania barokk-komöödia puhul on oluline teada, et tegu pole sellise tõsiselt naljaka teosega, vähemalt mitte tänaste lugejate jaoks (teatris saab tegevusega  seda nalja juurde tekitada). Pigem nimetatakse komöödiaks kõiki neid näidendeid, mis lõpevad õnnelikult.

„Valencia hullumeelsed“ tegevus toimub hullumajas. Floriano tapab eksituse tõttu duellil prints Reinero ja põgeneb Valenciasse. Et end varjata kehastub ta armuvalust ja liigsest õppimisest hulluks läinud õpetlaseks Beltraniks ning sübra kaasabil pannakse ta hullumajja. Samal ajal satub sinna vaimuhaigla juurde ka oma range isa ja vanale aadlimehele mehele paneku eest põgenenud Erifila, kelle röövib paljaks tema teener Leonato.  Kui Erifila leitakse peaaegu paljana hullumaja ukse eest, ei usu keegi tema juttu röövimisest, vaid teda peetakse samuti aru kaotanuks ning temagi viiakse haiglasse sisse. Nii toimub tulevaste armunute kohtumine juba hullumajas. Sellega armumised veel ei lõpe, sest Florianosse/Beltrani armuvad ka hullumaja juhataja vennatütar Fedra ja tolle teenijanna. Mõlemad nad teesklevad hulluksminemist, et Florianoga koos olla. Nagu barokiajastu komöödiatele omane tuleb lahendus lõpuks omamoodi deux ex machina vormis, sest selgub, et tegelikult ei tapnudki Floriano duellil printsi, vaid hoopis tolle teenri. Jah, tänapäeva inimene siin küll ütleks, et mis hea lahendus see on, Floriano on ju ikkagi mõrvar, aga ju barokiajastul vähemalt teatrilaval peeti teenri tapmist millekski nii tühiseks, et selle eest isegi ei noomita.

Kujutan ette, et toonaste vaatajate jaoks oli süžee kindlasti naljakam kui tänaste inimeste jaoks. Hispaania barokkdraamas pole eriti selllist farsilikku naljakust, ka puuduvad seal proosas kõnelevad lihtrahva esindajad, kes näiteks Shakespeare komöödiates edendavad ajuti sellise kahemõttelist ja rahvalikumat huumorit. Hispaania draamade puhul on vähemalt minul tunne, et need polnud adresseeritud lihtrahvale, vaid aadelkonnale ning kõik tegelased, ka vaadeldavas komöödias lavale ilmuvad tõelised hullud, kõnelevad eranditult värssides ning kordagi ei libastuta millegi madalama või rahvalikuma poole. Kui ma mõtlen nüüd tervikuna ka teiste selle perioodi draamateoste peale, mida olen lugenud, siis hispaania barokkdraama on alati mingis mõttes õilis ja puhas. Ilmselt just selle tõttu võib ta tänase lugeja jaoks olla mitte väga naljakas, aga ega ma vist nalja saamiseks teda ei loegi, ikka pigem sellise rüütelliku, õilsa ja sind hingeliselt tõstva hoiaku pärast.

Лопе де Вега “Собрание сочинений в 6. томах”

Москва “Художественная Литерарура” 1964     том 5 стр. 303-446

8/10

Chikamatsu Monzaemon “Naistetapja ja õlipõrgu” (Onnagoroshi abura no jigoku) 1721

Teema 36 – Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos

Minu mäletamist mööda on see nüüd esimene jaapani klassikalise teatri näidend, mille ma olen läbi lugenud. Chikamatsut soovitas mulle kunagi veel keskkooli ajal üks Eesti lavastaja, kellega ma toona lävisin, sest mind ennast huvitas lavastaja amet ning ma olin ütelnud, et mulle meeldib klassitsistlik tragöödia. Aga elu on juba selline, et vahepealne aeg on mind teatrist lausa väga kaugele viinud ning Chikamatsu draamad jäidki seniajani lugemata, nagu ka Jaapani klassikaline dramaturgia üldse. Ja ega eesti keeles vist suurt midagi ilmunud ka ei ole, isegi euroopa suurtes keeltes on tolle ajastu (XVIII sajand) jaapani dramaturgiast ilmunud üsna vähe.

„Õlipõrgu“ aluseks on reaalne mõrv, mis toimus 1721 poiste püha (Tango no sekku) eelõhtul ning millest tehti kohe mitu näidendit nii Kabuki kui Joruri teatrile. Selle peategelaseks on hellitatud perepoeg Yohei, kes kulutab kogu oma raha müüdavatele naistele. Rahapuudus viib ta liigkasuvõtjate küüsi ja sealt on juba vaid üks samm mõrvani. Võib ütelda, et draama algab sellest, mis peategelase mõrvani viib, kulmineerub mõrva endaga ning lõpeb mõrvari vangistamisega.

Chikamatsu draamale on omased paar sellist joont, mis on meile euroopa dramaturgiaga harjunutele ilmselgelt võõrad. Nimelt, kui euroopa draamas kogu sisu antud edasi lavalise tegevuse kaudu, siis Chikamatsul on ligi kolmandik näidendi tekstist jutustaja tekst. Ehk siis päris palju jääb inimeste silme alt välja ning tegevuse arengut kannab paiguti hoopis Jutustaja, kes räägib, mis edasi sai. Tegelased ise astuvad lavale vaid piisavalt olulistes stseenides, kusjuures vähememotsionaalne kõne on kirjutatud proosas ning emotsionaalsem kõne on kirjutatud luules ning niipalju kui ma netist jaapani draama kohta jõudsin lugeda, seda esitatakse lauldes.

Huvitav fakt antud teose kohta on see, et autori kaasaegsetele see draama ei meeldindu, aga ta on saavutanud populaarsuse XX sajandil.

Kui võtta nüüd oma elamus kokku, siis kindlasti on siin kaks poolt: esiteks, ma sain alles pärast selle loo läbilugemist aru, kui vähe ma tegelikult jaapani klassikalisest teatrist tean. Jah, ma tean nimesid no ja kabuki, olen näinud ka minu jaoks täiesti arusaamatuid videosid maskides näidenditest, kus näitlejad räägivad imeliku karjuva häälega … aga mingitki isiklikumat kokkupuudet mul jaapani dramaturgiaga pole olnud. Teiseks, mulle tundub, et see üks näidend on vaid tilgake meres ja kogu too jaapani klassikaline kultuur on otsekui täiesti teine maailm, mis nõuaks eraldi süvenemist ja paraku ka jaapani keele oskust, sest euroopa keeltesse on sellest tõlgitud vaid üsna vähe.

Nii saan ütelda, et mulle meeldis, aga erinevalt euroopa draamast, kus ma oskan oma arvamust ka põhjendada, tunnen ma selle teose järel end pigem ebalevalt, ega oska väga seda millegagi võrrelda.

Lugesin teost vene keeles, sest selles keeles oli Chikamatsu kõige kiiremini leitav

Kasutasin koguteost  „Классическая драма Востока“  М.: Художественная литература, 1976 г.

Тикамацу Мондзаэмон „Масляный ад“ (пьеса, перевод В. Марковой), стр. 691-814

9/10

Ludovico Ariosto “Raevunud Orlando” (Orlando Furioso)

Teema 4 – Keskaja või renessansi poeem või eepos

Selle teosega seob mind ikka päris pikk ajalugu, ehkki alles nüüd, juba keskikka jõudnuna sain selle ka tegelikult läbi lugeda. Nimelt oli minu keskkooli päevil minu toa raamaturiiulis ka minu vanemate kolmekümneköiteline „Большая Советская Энциклопедия“ ja ma armastasin väga sealt just kirjanduse ja muusikateemalisi artikleid lugeda. Nii tekkis juba keskkooli lõpuks terve hulk „unistuste“ kirjandus- ja muusikateoseid, millest üks oli ka seesama „Orlando Furioso“. Toona, kaheksakümnendate alguses, oli tegelikult selle teose reaalne lugemine veel päris võimatu, sest eesti keelde seda tõlgitud ei ole ja arvatavasti ka vähemalt lähemas tulevikus ka ei tõlgita ning isegi vene keeles oli raamat viimati ilmunud aastal 1938. Aga meie raamatukogudes selle aja venekeelseid teoseid peaaegu ei ole. Nii jäi teose reaalne läbilugemine aastateks vaid unistuseks.

Õnneks ilmus 1993. aastal vene keeles uustõlge ning tänu internetile ja vene online raamatukogudele on seda võimalik ka täna netist leida. Nii et tekski kättesaamatuse taha tänapäeval asi enam ei jää. Kahjuks ma küll itaalia keelt ei oska, nii et päris suur osa raamatu keelelisest ilust jääb minu eest ikkagi suletuks, aga mul on põhimõte, et romaani keelte puhul eelistan igal juhul venekeelset tõlget inglise- või saksakeelsele. Mulle lihtsalt tundub, et mingi keele lopsakus ja voolavus on inglise ja saksa keeles täiesti kaduma läinud. Näiteks ei suuda ma üldse lugeda ühe oma lemmikkirjaniku Jean Racine tragöödiate ingliskeelseid tõlkeid – need on lihtsalt kuivad ja lakoonilised, sellal kui Racine võlu on just pompöösselt voolav keelekasutus.

Aga nüüd Ariosto teosest lähemalt. Miks see üldse Euroopa kultuuris nii oluline on? Tänapäeval on sellest ühest Euroopa kirjanduse pikimatest luuleteostest (kokku 38736 rida) saanud küll pigem väikese huvigrupi nisitoode ning laiu lugejaid värssides poeemid enam ei meelita. Küll aga on sel teosel olnud ajaloos palju olulisem koht. Lisaks kirjandusloole,  on see ülimalt oluline ka muusikas, sest selle ainetel on loodud hulgaliselt ooperilibretosid, neist tuntumad ehk Händeli „Orlando“, „Ariodante“ ja „Alcina“ ning Haydni „Orlando Paladino“. Ehkki „Raevunud Orlandot“ ennast ei saa kindlasti pidada rüütliromaaniks, on üks osa selle allikatest ja traditsioonist siiski just rüütliromaanide žanris ning nii on ta kindlasti abiks, et mõista seda maailma, mida parodeerib Cervantes oma „Don Quijotes“. Üldse tekkis mul seda teost lugedes mõte, et me elame alles paar viimast sajandit selles uusaegses paradigmas, kus üheks teose headuse kriteeriumiks on selle originaalsus ning me võitleme kiivalt plagiaadi ja teemade laenamise vastu. Kogu varasem maailm oli selles mõttes sootuks teistsugune. See, et teos loodi mingist vanast olemasolevast süžeest või müüdist, oli pigem reegel kui erand. Eriti ilmekas on see muidugi antiikaja kirjanduses, aga ka keskaja ja renessansi kirjandus liigub suuresti maastikul, kus ühteid ja samu suurele osale lugejaskonnast juba tuttavaid lugusid jutustati ühe uut moodi ringi. Nii põhineb „Orlando Furioso“ osaliselt vanaprantsuse eeposel „Ronaldi laul“ (Orlando on Ronaldi itaaliapärane vorm), aga seda ei saa lahutada ka kogu muust rüütliromaanide ja -poeemide maastikust.

Tänapäeva inimesele on „Raevunud Orlando“ tegelikult ikka paras pähkel. Esiteks, me pole harjunud pikki luuletekste lugema. Ma mäletan, et kui keskkoolis tuli kohustuslikku kirjandusse „Jevgeni Onegin“, põhjustas see nii minus kui pea kõigis teisteski tõsiseid proteste ning lugemate on see teos mul siiani. Ariosto teos on aga veel keerulisem lugemine kui Puškini värssromaan. Kui viimases on tegelaste arv veel lugeja jaoks täiesti hallatav ning ka süžee arendamine sarnaneb tänapäeva jutustamislaadile, siis „Raevunud Orlandos“ on 14 peategelast, kel kõigil on oma süžeeliin ning lisaks veel terve hulk kõrvaltegelasi, kusjuures poeem on otsekui mosaiik, kus tegevus pidevalt hüppab ühe tegelase pealt teise peale, jättes seejuures eelmise tegelase liini tihti kõige ootamatumalt hetkel pooleli (umbes nii, et tegelane alustab just võitlust koletisega, aga siis teatab autor, et „meie aga vaatame nüüd kuidas läheb teisel peategelasel“). Vene keeles ilmus Ariosto poeem kahes ca 550 leheküljelises köites ning esimest ma lugesin mitu kuud, sellal kui teise köite suutsin läbi lugeda nädalaga. Esiteks, osad liinid olid teise köite ajaks juba tegelase surma tõttu otsa saanud, teiseks aga õppisin selleks ajaks ära ka ühe olulise asja: ära üritagi meelde tuletada, kust see konkreetne tegelane tuli ja mis temaga enne toimus, sest Ariosto võis täiesti teha nii, et esimese köite alguses on ühel peategelasel selle kõrvaltegelasega mingi konflikt või kokkupuude ja siis tuleb see kõrvaltegelane ilma mingi sissejuhatuseta uuesti mängu poeemi lõpulehekülgedel. Selliseks põhjalikuks, kõiki liine jälgivaks ja kõiki tegelasi eristavaks lugemiseks, tuleks seda teost ilmselt lugeda pidevalt märkmeid tehes. Seega too episoodide ja tegelaste kirevus on lausa harjumatult intensiivne.

Harjumatu on ka see, kui tihe on ajuti tegevus. On laule (poeem jaguneb 46 lauluks), kus 20 lehekülje peal on 6-7 stseeni, mis kõik toimuvad skeemi järgi: rüütel kohtab vaenlast, kas siis teist rüütlit või koletist, asub temaga võitlusse ja võidab selle. Ilmselt just selle intensiivsuse tõttu mahuvad näiteks Ariostol põhinevad ooperilibretod poeemis vaid 1-2 laulu sisse ära. Tegevus on sedavõrd kokkusurutud, et seda laval etendades saab 10-20 leheküljest terve paaritunnise süžee. Üldse tundub mulle, et Ariosto aga ehk üldse keskaja- ja renessansi inimese jaoks ei olnud tegevus peamine. Sest niiöelda action on poeemis tihti väga kiire ja ütleks et ka üsna pealiskaudselt kirjeldatud, sellal kui tegelase kurbust kaotatud armastuse pärast või hingepiinu kirjeldatakse pikalt lehekülgede kaupa.



Ajuti on need peatükid, kus on selline pidev kohtumine-väljakutse-võitlus skeem, ka üsna tüütud lugeda, ent mitte need polnud minu jaoks kõige keerulisem. Tõeliselt igavaks muutus poeem tegelikult siis, kui ta näiteks hakkas loetlema Pariisi kaitsmisel osalenud rüütleid koos nende turviste kirjelduse ja päritoluga ning nii loeti üles kümneid ja kümneid rüütleid. Lisaks oli tänasele inimesele ehk muigamaajavalt läbinähtav ka see osa, kus Ariosto sidus poeemi kangelasi oma patroonide sugupuuga ning tegi seda pikkade suguvõsaloendite abil.

Samas, kui me võtame tänase fantasy kirjanduse, siis paljud selles edasiarendatud teemad on juba Ariosto poeemis selgelt esindatud. Nõiad, võlurid, hiiglased, võluesemed, reis Kuule, põrgusse ja taevasse ja palju muud selgelt fantastilist on tänaseski fantasy kirjanduses siiani kasutusel.

Poeemi esimene osa on kindlasti humoorikam ning kohati tundub, et autor ise naerab oma tegelaste üle. Selles mõttes erineb „Raevunud Orlando“ päris keskaegsest rüütliromaanist, sest ei võta rüütliideaali enam nii surmtõsiselt. Poeemi teine osa on palju tõsisemates ja ka heroilisemates toonides, sest terve hulk põhiliine lõpevad seal ka kangelaste surmaga. Aga Ariosto ei üritagi kõiki liine kokku siduda ja ehkki teos lõpeb pulmade ja sellele järgneva lõpuheitlusega jätab autor suure hulga tegelasi kuhugi metsa vahele edasi seiklema, isegi huvitumata, mis neist edasi sai ning ka teos ise lõpeb otsekui poole sõna pealt, ilma mingi kokkuvõtte või väljajuhatuseta.

Igal juhul pole ammu ühegi teosega olnud nii palju, millest oleks vaja kirjutada, et sellest saadud muljet kuidagigi edasi anda. Erinevalt paljudest teistest sissekannetest siin blogis, on Ariosto poeem ilmselt teos, mille puhul ma pean andma edasi rohkem muljeid, sest ma väga ei eelda, et keegi teine väga viitsiks seda läbi lugeda.

Лудовико Ариосто “Неистовый Роланд” Наука  1993
том 1. 574 lk
том 2. 544 lk

9/10

Mihkel Mutt “Meedia mu meedia”

Teema 52 – Esseistika

Võiks küsida, miks lugeda raamatut, mis koosneb peamiselt üheksakümnendate aastate algupoolel ja keskpaigas kirjutatud ajaleheartiklitest? Raamatu alguses esitasin ka mina hetkeks endale selle küsimuse, siis aga haaras Muti stiil ja keelekasutus mind endaga kaasa. Mihkel Mutt on üldse üks neid kirjanikke, kellest ma üritan võimaluse korral kõik läbi lugeda – nii raamatud kui artiklid.

Aga mida ikkagi annab meile vanade ajaleheartiklite ja arvustuste lugemine. Vastus kõlab: elava vaatenurga meie lähiajalukku, tuletades meelde nii mõndagi sellest, kuidas me ise tol ajal tundsime ja mõtlesime. Sest ajalooraamatud annavad sündmusi ja fakte. Tolle aja ajalehtedes ilmunu aga peegeldavad seda, kuidas tundsid end inimesed vahetult nende sündmuste ja olukordade ajal. Seda kõike näitavad ka mälestused, aga meie mälu on petlik ning meis on juba teadmine sellest „mis saab edasi“ – see teadmine aga moonutab tagasiulatuvalt ka mälestusi. Ajaleheartiklitele oma eheduses samaväärsed on vaid päevikud, blogid ja kirjad ning seda eeldusel, et neid pole tagantjärele toimetatud.

Seda raamatut lugedes nentisin ma mitmel korral, et minugi mälu petab ja ma olen suure osa „üheksakümnendate tundest“ ära unustanud. Ilmselt on peamine põhjus selles, et me kipume möödanikku ilustama. Paljud toonased probleemid tunduvad isegi lugedes naeruväärsetena ja paljud toonased hirmud ülearustena, nende asemele on tulnud uued ja hullemad (?), aga pole sugugi kindel, et paarikümne aasta pärast ka need imelike ja naeruväärsetena ei tundu.

Näiteks küsimus „milleks kirjanikule internet?“ on tänapäeval juba selline, millest arvamuslugu enam ei saaks. Seda küsimust isegi ei küsitaks, seda enam, et artiklis väljapakutud vastuseid võtame nii enesestmõistetavatena, et selleks pole vaja ühtegi kirjatööd kirjutada ega lugeda.

See osa raamatust, mis puudutab kirjandust, on tegelikult aegumatu. Kirjandus on selles suhtes õnnelikus seisus, et ilmunud raamat on muutumatu ning see, mida kirjutati selle kohta 1995. aastal, kehtib suuremas osas ka 2021. aastal. Keerulisem on teatriarvustustega, eriti siis, kui ise pole kõneall olevaid etendusi näinud. Siiski on ka teatrietenduste aluseks kirjanduslik materjal ja vähemalt see osa on aegumatu.

Terve artiklite grupp räägib kunstnike ja kirjanike elust üheksakümnendatel. See osa on tegelikult optimismi sisendav, sest toona oli ikkagi palju raskem kui täna – muidugi kui jätame hetke koroonasituatsiooni kõrvale, aga ma eeldan, et peale seda kriisi endine elu suures osas taastub.

Mõned asjad on jäänud ka samaks. Mure meie keele pärast, selle muutumine ja kultuuriruumi amerikaniseerumine. Mutt ei suhtu Ameerikasse just ülemäära suure sümpaatiaga, nähes selles raha võimust tulenevat kommertsialiseerumist ja ka primitiviseerumist. Vaadates 2021. aasta pilguga tema toonaste murede peale, tekib ühest küljest tunne, et „issand, mille üle küll toona muret tunti“, ent kui hakata sügavamalt mõtlema, siis oleme me nende arengutega nii ära harjunud, et ei märka, et kõik see ongi juba teostunud, ehkki keel elab sellest hoolimata edasi.

Igal juhul on see jälle üks selline raamat, mis väärib kohta riiulil, kus on teosed, millest saab üksikuid kohti või artikleid aeg-ajalt jälle üle lugeda.

Mihkel Mutt „Meedia mu meedia“  TUUM 1996  
310 lk


8/10