Mika Waltari “Mikael Karvajalg” I-II

Ma pole vist ühestki raamatust nii pikalt unistanud, enne kui selle lõpuks otsa sain. “Mikael Karvajalg” on lausa mitme koha pealt minu jaoks eriline. Avastasin selle kusagil 1990’ndate keskel ning suutsin lugeda esimesest köitest ligi poole läbi Rahvusraamatukogu suures lugemissaalis. See on minu jaoks suur saavutus eelkõige sellepärast, et üldiselt ma ei suuda üldse suurtes saalides lugeda ja absoluutselt ideaalne lugemiskeskkond on minu jaoks hopis vannituba. Aga see raamat avaldas juba esmakohtumisel nii suurt muljet, et ligi 250 lehekülge suutsin avalikus saalis läbi lugeda.

Peale seda tulid aastad, kus see teos oli mul pidevalt meeles ja ma olin kindlalt otsustanud, et tahan ta kindlasti ka endale osta, ainult et ma ei sattunud sellele kunagi peale. Lõpuks leidsin ta sel suvel ühelt osta.ee oksjonilt.

Kummalisel kombel läks raamatu kaanest kaaneni läbilugemisele aga üllatavalt palju aega. Alustasin esimest köidet juuni alguses ja lõpetasin teise oktoobri lõpus. Ehk siis vaheaegadega sai seda loetud lausa peaaegu viis kuud. Osaliselt on selles süüdi sellesse aega jäänud keerulised elusündmused, osaliselt aga Miks Waltari ääretult tihe tekst, mida pole sugugi kerge lugeda. Võimalik, et ka too 1957. aastal Rootsis välja antud tõlge on tänaseks keeleliselt mõnevõrra vananenud. Igal juhul pean ütlema, et seda raamatut suutsin lugeda vaid täiesti puhanud peaga ja eriliselt süvenedes.

Stiililt on “Mikael Karvajalg” kirjutatud üsna traditsioonilises kelmiromaani žanris. Peategelane, Turust pärit Mikael Karvajalg ja tema sõber Antti, on huvitav segu ühelt poolt siirusest ja naiivsusest ning teiselt poolt omakasupüüdlikkusest ja petturlusest – ühes stseenis toimivad nad esimeste, järgmises aga hoopis nende teiste iseloomujoone ajel. Waltari paneb nad rändama läbi kogu Euroopa, nad kohtuvad oma teekonnal paljude ajalooliste isikutega ja viibivad erakordsel paljude ajalooliste sündmuste juures. Nii on romaani kõrvaltegelaste hulgas Taani kuningas Christian II ning Mikael Karvajalg viibib viimase korraldatud Stockholmi veresauna juures, Martin Luther, Thomas Müntzer (kelle mässust Mikael osa võtab, aga oskab sellest lüüasaamise järel puhta nahaga välja tulla), Paracelsus, Albrecht Dürer ja paljud teised. Romaan lõpeb Rooma rüüstamisega 1527. aastal.

Samas, kui hakata süvenema maailma, mille Waltari oma romaanis loob, on see üsna sünge ning pessimistlik. Reetmine pole tema ajaloolistes romaanides ja ka “Mikael Karvajalas” mitte erand, vaid pigem reegel. Reedavad kuningad, reedavad vaimulikud, reedavad sõbrad ja reedavad ka need, keda kangelased on hetk tagasi aidanud. Ja ega ka peategelased ise ajuti sugugi paremad ei ole, kui see neile kasulikuks osutub. Kõikjal domineerib inimlik alatus, omakasupüüdlikkus, kasuhimu ja liiderlikkus. Ja loomulikult kõik valetavad.

Ma ei julge ainult selle raamatu ja juba ammu loetud ja tänaseks vaid ähmaselt meeles olevate “Sinuhe” ja “Turms, surematu” järgi ütelda, kas Waltari maailmapilti võiks ka mingis mõttes misantroopseks pidada, küll aga puuduvad selles igasugused illusioonid selle suhtes, et inimkond võiks olla kõigi nende ilusate ideaalide kõrgusel, mida pühakirjad, filosoofid ja kõikvõimalikud “ilusad” raamatud meile maalivad. Inimkond on üldiselt üks paras pask, enamik inimesi rumalad ja omakasupüüdlikud, massid on üks loomastunud kari ning selles maailmas ja selle inimkonna keskel peab kangelane lihtsalt ellu jääma. Ning selline maailm loobki selliseid kangelasi, nagu on Mikael Karvajalg.

Walteri ei sobi kindlasti neile, kes tahavad lugeda ilusaid ja sinisilmseid raamatuid, kus “inimesed on ilusad ja head”, aga ta sobib väga hästi neile, kes suudavad olla illusioonidest kõrgemal ning näha inimkonda selle ajaloos ilustamata ja ilma liigse idealiseerimiseta. Ja mul on riiulis ka selle järg “Mikael Hakim” täisversioonis juba ootamas.

Mika Waltari “Mikael Karvajalg” I-II Orto 1957 (446 + 356 lk)

4/5

Selle aasta 200. raamat – Ann Granger “Külmunud muld”

Üldiselt pole mul üldse kavas siin igast läbiloetud raamatust kirjutada, vaid puudutada üksnes neid, millest saadud elamus on eredam või mis kas oma väärtuse või mingi muu omaduse poolest teistest enam esile tõusevad. Selle asemel kavatsen siin aga teha lisaks otsestele raamatututvustustele veel üldisi postitusi erinevatest žanritest, kirjanikest, ajastutest jne.

Ann Grangeri “Külmunud muld” ilmselt poleks saanud endale eraldi postitust ilma tõsiasjata, et tegu on kahesajanda sel aastal läbiloetud raamatuga. Olen Goodreadsi abil juba viiendat aastat väga täpselt kõigil oma lugemistel silma peal hoidmas ning selle aasta isiklikuks väljakutseks panin 250 raamatut, mis tundub täiesti jõukohane.

“Külmunud muld” on üsna tüüpiline inglise kriminaalromaan. Tegevus areneb enamus ajast rahulikult, vaikses küla-, ütleks isegi et kolkamiljöös, mida rikuvad mitmed leitud laibad. Paralleelselt tegutsevad peainspektor Markby ja tema sõbranna, omal käel asja uuriv Meredith Mitchell. Tahes tahtmatult tekivad just miljöö osas teatud sarnasused “Midsomeri mõrvade” teleseriaaliga.

Nagu ma ütlesin, millegi erilisega romaan silma ei paista, päris kobe keskmine inglise stiilis kriminull. Ei saa isegi ütelda, et süüdlane väga üllatav oleks, autor annab juba esimestest lehekülgedest peale selle kohta piisavalt vihjeid.

Samas eelistan iga kell selliseid rahuliku tegevustikuga inglise kriminaalromaane täna populaarsuseharjal olevatele skandinaavia krimidele. Inglise romaani lõpetamise järel läheb lugeja elu rahulikult edasi, sellal kui paljude skandinaavia autorite raamatute lõpetamise järel tahad end pesta või tekib lausa soov, et keegi inimkonnale tuumapommiga virutaks 😉

Ann Granger “Külmunud muld” (“Mitchell ja Markby” nr 3)
Varrak 2007
3/5

Andrei Krasnoglazov – Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming

Suur hulk neid raamatuid, mida ma nüüd oktoobri keskel lõpetan, said alustatud juba septembri algupoole, kui Liisi veel elas ning jäid tema põetamise ajaks lihtsalt kuuks ajaks seisma. Nii ka selle raamatuga, mida alustasin juba 8. septembril, lõpetada jõudsin alles nüüd.

Krasnoglazovi Cervantese elulugu on midagi neile, kes tahavad lugeda niiöelda tõsist ja teaduslikku elulugu. Eesti keeles on 1966. aastal ilmunud veel teinegi Cervantese elulugu, nimelt Bruno Franki “Cervantes”, aga see on juba romaani rüüsse pandud biograafia, milles suur osa on ka autori fantaasial. Samuti ei keskendu see mitte kõigile Cervantese elust teada olevatele faktidele, vaid räägib pigem põnevamatest episoodidest tema elus.

Ja põnevust Cervantese ellu jätkus, nagu ka rahamuresid ja kannatusi. Minule endale tuli suure üllatusena see, et kirjanik oli suure osa oma elust hoopis elukutseline sõdur ning kõik tema tuntumad teosed on kirjutatud alles küpses eas. Seega pole kunagi hilja kirjutama hakata!

Mida pean raamatu nõrgaks küljeks, on ikka ja jälle seesama teema, mida biograafiatele ette heidan: et nad on biograafiad, mitte monograafiad. Sest mina oleks tahtnud lugeda palju enam just teoste kohta, nende kirjanduslikku analüüsi jne. Aga ilmselt selleks tuleks juba võtta ette mõni uus raamat. Cervantese tuntud teoste ilmumise loo ja tausta maalib antud teos piisavalt eredalt lugeja silme alla.

Seega hindeks 4/5

Mihai Eminescu “Cezara. Vaene Dionis”

Pean ütlema, et Mihai Eminescu nime polnud ma enne selle raamatu lugemist kordagi kuulnud. Aga “Loomingu Raamatukogu” ise on tegelikult kvaliteedimärk ning seepärast võtsin selle raamatu endale üleeile õhtulektüüriks.
Raamata avalugu “Cezara”, on tegelikult üsna tüüpiline romantiline lugu fataalsest ja õnnetust armastusest. Võib-olla tänase lugeja jaoks juba veidi ülelaagerdanud veini moodi, sest nii see, kuidas armastajad isegi peale armastuse eest põgenemist ikka kokku saavad ning ka see, kuidas armukadedusest nende vaenlaseks saanu ka just õigel ajal õiges kohas satub olema, et jutule ikka traagiline lõpplahendus anda, on kaasaegse inimese jaoks juba veidi liiga romantismiaja kaanoneid järgiv lahendus.

Palju olulisem on aga raamatu teine lugu “Vaene Dionis”, mida peetakse ka Eminescu parimaks proosateoseks. See on poeetilis-müstiline nägemus hingederändamisest, kus kahel korral toimub peaaegu märkamatult ajas liikumine ja ühel hetkel on tegelaseks vaesuses virelev fanaatiline raamatusõber Dionis ja järgmisel hetkel XVIII sajandil elanud juudi meistri Rubeni õpilane munk Dan. Ülemineku põhjustas müstiline astroloogia käsikiri, mis Dionisi kätte sattus ja sidus ta oma eelmise kehastusega. Ka teistel põhitegelastel on teises ajastus oma analoogid. Kui küsida, mida raamat meenutab, siis kahtlemata Gustav Meyrinki “Golemit”, mida ma olen vist oma viis-kuus korda lugenud. Siin toimub isikutevahetus käsikirja kaudu, “Golemis” elab peategelane hoopis teise isikuga toimunud müstilised juhtumised läbi seetõttu, et kogemata paneb pähe tolle kübara. Mõlemas on kandvaks ideeks juudi müstika. Kui Dionis on lihtsalt raamatuarmastajast romantik, siis munk Dan ihkab rohkemat, ta ihaldab absoluutset teadmist, seda, mis teeks inimesest Jumala … aga sel hetkel kui ta ise seda endale teadvustab, saab talle selgeks selle iha hukatuslikkus ja ta loobub talle varem maagilise rituaali käigus osaks saanud teadmistest. Ometi on ka tema saanud kontakti oma järgmise eksitsentsiga ning võib ütelda, et Dionisi elu positiivne lahendus tuleneb Dani ohvrist.

Siin saan sõnades edasi anda vaid selle teose pealispinna. Kõige nauditavam oli minu jaoks siiski autori poeetiline, laulev ja romantiline stiil. Aga nii on vist kõigi autoritega, kes on ennekõike luuletajad ja alles siis prosaistid.

Mihai Eminescu “Cezara. Vaene Dion”
Loomingu Raamatukogu 1996/7
80 lk

Hinne 5/5

Algus ehk miks selline blogi?

Ehk siis asjad olid nii.

Oli kord Facebook ja oli kord selline grupp nagu “Lugemise väljakutse”, kus ma üle aasta oma lugemiselamusi jagasin. Sellest tekkis lausa harjumus suurema osa loetud raamatute kohta mingi arvamus kirjutada.

Aga oh häda! Too Facebooki lugemisgrupp sai minu jaoks ühel hetkel liialt rahvast täis ja kus on liiga palju rahvast, seal hakkab ka kvaliteet vaikselt langema. Ja tuli üks mingi rumal hingamisterapeut kusagilt kolkast Raplamaalt ning julges ütelda, et tema eesti kirjandust ei loe, sest eesti kirjanikud on joodikud ja räägivad liiga palju alkoholist. Kusjuures Bukowskile ta joomist lubas. Ühesõnaga tulid inimesed, keda ma lausa füüsillselt ei talu!

Üldse jõudsin ma tegelikult selle aastakese jooksul seal grupis lausa korduvalt masenduda ühel konkreetsel teemal: inimesed loevad enamasti vaid värskeid, äsjailmunud raamatud, vähemal määral ka selliseid, mis on ilmunud viimase 10-15 aasta jooksul … aga kõik varasem ilmub arvustustesse vaid päris harva.

Lisaks hakkas üha enam häirima grupi orienteerumine kvantiteedile. Jah, seal oli huvitavat statistikat, aga ajuti tundus, et aeti taga peamiselt lehekülgede arvu, mitte seda, kuidas lugemine ja raamatud võiks inimhinge muuta ja inimest paremaks teha.

Ja nii otsisin üles oma vana bloggeri konto, mida ma pole juba aastaid kasutanud, panin oma vana ja väga isikliku blogi parooli alla, sest tänaseks on see lootusetult vananenud ja isegi minul on oma 2005 aasta arvamusi imelik lugeda ning alustan uuesti, sedakorda keskendudes eelkõige olulisematele kirjanduselamustele. Sest loen ma tõesti viimasel ajal palju, lähiajal peaks saama täis kahesajas loetud raamat sellel aastal.

Hetkel küll miski otseselt läbi saanud ei ole, nii et esimest regulaarset postitust tuleb ehk veel mõned päevad oodata, aga algus on vähemalt tehtud.