Olga Tokarczuk – Maailma kõige inetum naisterahvas / Путь Людей Книги

Olga Tokarczuki nimi ei ütelnud mulle enne viimaste nobelistide väljakuulutamist mitte midagi. “Loomingu Raamatukogus” olev “Maailma kõige inetum naisterahvas” oli mul juba paar aastat riiulis, aga seni polnud seda kätte võtnud. Võib ütelda, et nagu “Loomingu Raamatukoguga” sageli juhtub, on nende lühikesed valikud autori loomingust otsekui isutekitajateks: esmatutvuse järgi sa kas tunned mingit tõmmet autori suunas või ei tunne. Siiski pean selle raamatu puhul ütlema, et palju suurem isutekitaja oli järelsõna, kus oli juttu ka Tokarczuki romaanidest.

Kogu ise on valik autori novellidest, mida kõiki iseloomustab ehk mitte päris oma õiges kohas olemine. Kõige eredamalt jäi meelde just mitte sõnagi poola keelt ostkava võõramaise professori seiklused Poolas, kus see võõrsilolemine avaldus kõige puhtamal kujul. Aga sellest “Loomingu Raamatukogu” kogust ei tahagi praegu pikemalt rääkida, vaid läheks kohe vahetult peale selle lugemist alustatud Tokarczuki 1993. aastal ilmunud debüütromaani “Raamaturahva reis” juurde. Lugesin seda vene keeles, kirjastuses ACT aastal 2002 ilmunud tõlkes.

undefined “Raamaturahva reis” (ehk vene keeles “Путь Людей Книги” on raamat ideaali otsingutest ja selles, kes on väärt seda leidma ja kes mitte. Raamatut võib pidada mingis mõttes müstiliseks romaaniks ja lugeda seda kui põnevat teost, Teisest küljest võib seda näha kui mõistujuttu inimlikest ideaaliotsingutest ja usust, et kusagil on see Ideaalne, mis teeb imesid ja annab Teadmise ja Tarkuse!

Raamat jutustab salaordu liikmetest, kes on seadnud endale eesmärgiks otsida üles Püreneede mäestiku ühte mahajäetud kloostrisse peidetud kunagi Piibli patriarhile Eenokile antud Raamat, milles peituvat Teadmine, mis tegevat imesid ja täitvat soove. Ja nagu selliste rännakutega ikka hakkavad osalised, kes pole väärt seda imet kogema järk-järgult ära kukkuma ning lisanduvad need, kes algselt pole seda üldse otsinud. Oma lahenduses on Tokarczuk tegelikult läbinisti traditsiooniline: Raamatuni jõuab ja seda saab katsuda vaid see seltskonna liige, kes seda üldse ei otsi ja kelle jaoks see pole üldse oluline. Kõik suured imed jäävad toimumata, ent selle tegelase elus toimub üks väike ime, mis on tema jaoks siiski väga suur.

Nagu ma ütlesin, võib raamatut lugeda nii ajaloolise romaani (tegevus toimub XVII sajandil), kui müstilise seiklusromaani (ehkki võitlusi ja actionit seal just liiga palju ei ole), kui allegoorilise mõistujutuna. Ilmselt on raamatus kõike. Ei saa samas ütelda, et lahendus oleks üllatav ja etteaimamatu. Tokarczuk räägib oma sõnadega üht sajandeid vanu legendi, mis erinevates variatsioonides eksisteerib paljude rahvast muinasjuttudes ja lääne kultuuris on ehk kõige laiema tuntuse saanud Graali legendides. Kes on piisavalt puhas, et võtta vastu Ideaalne? Ja kui tegu on ideaalse Teadmisega, leiab autor, et Raamat annab end kätte vaid sellele, kes üldse lugeda ei oska!

Pean ütlema kohe, et ilmselt andsin “Raamaturahva reisile” Goodreadsis viis tärni väikese avansina. Ei saa siiski ütelda, et raamat oleks mind vapustanud, aga temas oli palju seda, mis mind tohutult võlub: kuhugile salajasse paika peidetud müstiline Ideaal, teekond selle otsimiseks ja kogu raamatu väldanud küsimus, kas see, mida seltskond otsib, on tõesti reaalselt olemas või on see lihtsalt inimese igatsus millegi Absoluutse, Ideaalse ja Püha järele? Ja lõpuks, kes on tegelastest see, kes selle Püha lõpuks leiab?

Ehk olen juba liiga palju ette ära rääkinud ja rohkem ei taha selle sisust rääkida. Loodetavasti elavdab Nobeli preemia ka eesti kirjastajate ja tõlkijate huvi selle autori vastu ning ülalmainitud raamat (mis tegelikult pole siiski tema kõige paremaks peetud romaan) ilmub lõpuks ka eesti keeles.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas” 3/5
Ольга Токарчук “Путь Людей Книги” 5/5

Jaan Kross – Kolme katku vahel I-IV

Kaua tehtud kaunikene – nii võib ütelda nii selle romaani enda, kui ka minupoolse lugemise kohta. Mingil põhjusel on Jaan Kross olnud autor, keda ma pole varem tahtnud kätte võtta. Nii olen temast varem lugenud peamiselt tema lühiproosat ja sellestki mitte ajaloolisi jutustusi, vaid neid palu, mis põhinevad tema enda läbielatul ja mälestustel.

“Kolme katku vahel” lugemist alustasin juulikuus ja lõpetasin novembri keskpaigas. Vahele olen lugenud kõikvõimalikke muid teoseid, nagu mul üldse on kombeks. Väga harva juhtub, et ma loen mingi sedavõrd pika teose läbi niimoodi, et ma selle kõrvale või selle vahele mitte midagi muud ei loeks. Ja kuna raamat ka ilmus kümne aasta vältel, siis selle algsed lugejad pidid ootama iga järgmist köidet lausa mitu aastat. Nii et minu neljakuune lugemine on selle kõrval veel päris lühike.

Üldiselt ütleks raamatu kohta veel ühe eesti üteluse “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Kõige rohkem aega võttiski mul kõige esimese köite läbilugemine, mis jutustas Balthasar Russowi noorusest. Lapsepõlv on üldse inimese kõige igavam ja ebameeldivam eluetapp ja tegelikult pole väga vahet, kui meisterlik on kirjanik, lapsepõlvest kirjutatud on 90% juhtudest tõsiselt igav. Ja nii ei saanud ka see romaan minu jaoks alguses oma õiget hoogu sisse. Teine köide oli juba märgatavalt huvitavam ning kolmas ja neljas köide läksid juba väga kiiresti. Vahepeal küll jäi raamat lausa paariks kuuks seisma, sest oma keeruliste elusündmuste käigus ei jaksanud midagi keerukamat lugeda.

Kui küsida, mis kõige enam Krossi juures muljet avaldab, siis selleks on tema sõnavara. Päris mitmel korral pidin õigekeelsussõnaraamatust sõna tähendust otsima ning ehkki ma elasin üle 20 aasta Sauel, sai alles seda raamatut lugedes mulle selgeks sõna “saue” tähendus.

Kross ei ürita kirjutada ajaloolist põnevusromaani, jutustamine kulgeb aeglases tempos, rõhk ei ole üksnes sündmustel, vaid samavõrra ka peategelaste mõtetel ja siseheitlustel. Ja ometi on “Kolme katku vahel” üks neid teoseid, millest ei oskagi väga midagi rääkida. Tavaliselt olen ma teoseid, mille puhul tema “konteptsioon” või eksistentsiaalne mõte sulle kohe nuiaga lagipähe ei viruta (või ei lase sellist nuiahoopi tekstist tekitada) üsna madalalt hinnanud, aga Krossi puhul on asjad teisiti. Tema väärtus on ilmselt hoopis kõigis neis ajalooalastes teadmistes, kogu ajastu kujutamises ning lugeja endaga ajas kaasa viimises, nii et seal ei peagi ilmtingimata olema sellist “eksitentsiaalset nuiahoopi, mis sind mitu päeva lahti ei lase”.

Igal juhul on sellega Krossi teoste lugemise allikas voolama pääsenud ning lähiajal võtan mingi tema muu teose ette.

Hindeks köidete järgi 3/4/5/5

Raamatud, millest pikemalt ei kirjuta I

Üldiselt on selle raamatuarvustuse või lugemiselamuse kirjapanekuga nii, et selleks, et sellisel tegevusel oleks mingi mõte peab raamat sind kas puudutama, olema millegi poolest meeldejääv, või siis tõesti andma sulle oma sisuga hulgaliselt mõtteid arutlemiseks.

Samas on perioode, kus järjest satuvad ette raamatud, millest kohe pole midagi pikalt kirjutada. Osaliselt on selles süüdi üks minu iseloomujoon, nimelt mingi sisemine süstemaatilisus. Ma üldiselt ei jäta raamatuid pooleli ja loen läbi ka niiöelda “halvad raamatud”. Ja kui ma satun juba mingi sarja esimest raamatut lugema, siis reeglina ma loen läbi terve sarja. Mul on küll sarju, millest olen lugenud läbi vaid paar esimest raamatut, aga need on minu jaoks otsekui lahtine uks, mis saab suletud alles siis, kui terve sari on loetud. Ja selline lahtine uks mõjub mulle alati mõnevõrra häirivalt.

Liisi haiguse ajal oli stress nii suur, et suutsin septembri teises pooles ja oktoobris lugeda ainult lasteraamatuid. Avastasin Liisi tütre riiulist Lemony Snicketi “Sari õnnetuid lugusid” kuus esimest osa ning need olid suuresti minu septembri lõpu lektüür – muud mu aju lihtsalt ei suutnud suures pingeseisundis vastu võtta. Loomulikult tuleb sarja nüüd inglise keeles edasi lugeda, sest raamatukogust ei viitsi ma ülejäänud eesti keelde tõlgitud osi võtma minna ja neli viimast osa on üldse tõlkimata. Aga ehk kirjutan sellest sarjast pikemalt juba siis, kui kogu sarja olen läbi saanud … või ka ei kirjuta, kui see mulle mingit erilist muljet ei avalda. Üldiselt selline päris muhe lugemine hetkedeks, kus aju on pingest üsna surnud.

Teine lasteraamatute sari, mille ma Elisa Raamatute vahendusel ette võtsin, on Åsa Larssoni kümneosaline “Pax” sari. See on õnneks täielikult eesti keelde tõlgitud ning lasteraamatu kohta oli tegu üsna õnnestunud teostesarjaga. Loomulikult pole ma päris sihtrühm, aga olukorras, kus mu lugemisvõime ja keskendumisvõime pole ikkagi veel täielikult taastunud, on selline kerge lastele mõeldud fantasy täiesti omal kohal.

Tegelikult tekitasid mõlemad ülalnimetatud sarjad minus ühe veendumuse: kui juba lastekirjandust lugeda, siis kindlasti sellist, mille kohte inglise keeles kirjutatakse “middle grade”, aga mitte seda, mille kohta kasutatakse väljendit “young adult”. Viimane sõnapaar hakkab minus tekitama mingit peaaegu automaatselt tekkivat iiveldustunet: kas on seal tütarlaps, kes leiab endale boyfriendi, kes osutub vampiiriks/libahundiks/haldjaks vms ja algavad rumalad seiklused, kusjuures tüdruk ise on reeglina sama tühja silmavaatega, kui kurikuulsa “Videviku” peategelane või siis on teos pisaratekiskuja stiilis, et poisil on vähk ja kohe kohe sureb ära ning tüdrukul on ka vähk ning temagi on suremas ning nad armuvad ja see on nii ilus ja siis nad surevad ära ja kõik nutavad … ainult et ma kipun selliste romaanide peale pigem homeeriliselt naerma, sest see, kuidas seal pisaraid välja meelitatakse on sama läbinähtav kui ilmaliku matusetalitaja jutt. Ühesõnaga kui “middle grade” on loetav, siis “young adult” faasis toimub massiline lugejate ettevalmistamine sellisteks “geniaalseteks” teosteks nagu “Fifty Shades of Gray”, Bridget Jonesi saaga, Agatha Raisini seeria ja lugematud naistekad.

Lisaks lasteraamatutele mahuvad viimase paari nädala loetu sisse veel Johannese Ilmutusraamatu “Loomingu Raamatukogus” ilmunud uustõlge, mis oli päris huvitav, kirjastuses Fantaasia 2007. aastal ilmunud “Holmesi müsteeriumid” – valik Sherlock Holmesi teemalisi paštisse – ääretult kahvatu ja mittemidagiütlev teos, Edgar Wallace “Sinine käsi” (mulle Wallace meeldib, ainult et kirjutada pole temast midagi) ning Toomas Raudami “Igavene linn” – ma siiamaani ei saa päris aru, kas tegu oli väga igava või väga keerulise teosega.

Igal juhul midagi sellist, millest oleks eraldi sissekanne tulnud, ma viimase nädala jooksul pole lugenud. Ilmselt avaldan ka edaspidi lisaks eraldi teostest rääkivatele sissekannetele selliseid üldisi ülevaateid neist raamatutest, millest saadud mulje on nõrgem või mis lihtsalt ei inspireeri neist eraldi kirjutama.