Jaan Kross – Kolme katku vahel I-IV

Kaua tehtud kaunikene – nii võib ütelda nii selle romaani enda, kui ka minupoolse lugemise kohta. Mingil põhjusel on Jaan Kross olnud autor, keda ma pole varem tahtnud kätte võtta. Nii olen temast varem lugenud peamiselt tema lühiproosat ja sellestki mitte ajaloolisi jutustusi, vaid neid palu, mis põhinevad tema enda läbielatul ja mälestustel.

“Kolme katku vahel” lugemist alustasin juulikuus ja lõpetasin novembri keskpaigas. Vahele olen lugenud kõikvõimalikke muid teoseid, nagu mul üldse on kombeks. Väga harva juhtub, et ma loen mingi sedavõrd pika teose läbi niimoodi, et ma selle kõrvale või selle vahele mitte midagi muud ei loeks. Ja kuna raamat ka ilmus kümne aasta vältel, siis selle algsed lugejad pidid ootama iga järgmist köidet lausa mitu aastat. Nii et minu neljakuune lugemine on selle kõrval veel päris lühike.

Üldiselt ütleks raamatu kohta veel ühe eesti üteluse “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Kõige rohkem aega võttiski mul kõige esimese köite läbilugemine, mis jutustas Balthasar Russowi noorusest. Lapsepõlv on üldse inimese kõige igavam ja ebameeldivam eluetapp ja tegelikult pole väga vahet, kui meisterlik on kirjanik, lapsepõlvest kirjutatud on 90% juhtudest tõsiselt igav. Ja nii ei saanud ka see romaan minu jaoks alguses oma õiget hoogu sisse. Teine köide oli juba märgatavalt huvitavam ning kolmas ja neljas köide läksid juba väga kiiresti. Vahepeal küll jäi raamat lausa paariks kuuks seisma, sest oma keeruliste elusündmuste käigus ei jaksanud midagi keerukamat lugeda.

Kui küsida, mis kõige enam Krossi juures muljet avaldab, siis selleks on tema sõnavara. Päris mitmel korral pidin õigekeelsussõnaraamatust sõna tähendust otsima ning ehkki ma elasin üle 20 aasta Sauel, sai alles seda raamatut lugedes mulle selgeks sõna “saue” tähendus.

Kross ei ürita kirjutada ajaloolist põnevusromaani, jutustamine kulgeb aeglases tempos, rõhk ei ole üksnes sündmustel, vaid samavõrra ka peategelaste mõtetel ja siseheitlustel. Ja ometi on “Kolme katku vahel” üks neid teoseid, millest ei oskagi väga midagi rääkida. Tavaliselt olen ma teoseid, mille puhul tema “konteptsioon” või eksistentsiaalne mõte sulle kohe nuiaga lagipähe ei viruta (või ei lase sellist nuiahoopi tekstist tekitada) üsna madalalt hinnanud, aga Krossi puhul on asjad teisiti. Tema väärtus on ilmselt hoopis kõigis neis ajalooalastes teadmistes, kogu ajastu kujutamises ning lugeja endaga ajas kaasa viimises, nii et seal ei peagi ilmtingimata olema sellist “eksitentsiaalset nuiahoopi, mis sind mitu päeva lahti ei lase”.

Igal juhul on sellega Krossi teoste lugemise allikas voolama pääsenud ning lähiajal võtan mingi tema muu teose ette.

Hindeks köidete järgi 3/4/5/5

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s