Jose Saramago “Tujukas surm”

Peale hulga raamatute lugemist, mis ei olnudki just halvad, aga lihtsalt ei tekitanud piisavalt mõtteid, mida siia kirja panna, jõudsin enne aasta lõppu lugeda siiski läbi ka ühe raamatu, mis oli piisavalt intrigeeriva sisuga, et sellest ka pikemalt kirjutada.

Jose Saramago raamat koosneb otsekui kahest osast. Esimene osa jutustab sellest, mis juhtub ühe riigi ühiskonnakorraldusega (aga ma arvan, et nii oleks iga riigiga), kui ühel päeval inimesed lakkaks suremast. Nimelt tüdineb selle riigi surm oma tööst ning mitmete kuude jooksul ei sure selles riigis mitte keegi. Võiks ju ütelda, et inimesed ongi seda oodanud. Aga kas ikka on? Sest mittesuremine ei tähenda mitte igavest tervist ja heaolu, vaid seda, et haiguste ja vaevade käes virelejad lihtsalt ei tee seda viimset hingetõmmet. Ja nii hakkab iga kuuga kogunema üha rohkem neid, kes on sellises faktiliselt surnud aga ikkagi elusas seisundis. See põhjustab tohutult segadusi, mida autor üsna irooniliselt kirjeldada suudab. Eriti irooniline on ta muidugi kiriku suhtes, kes üritab igast olukorrast endale kasu lõigata.

Raamatu teine pool on palju lüürilisem ja kogu juhtunu on näidatud läbi surma silmade, keda autor näeb kauni parimas eas naisena (ehkki esialgu küll vaid sellise naise skeletina) koos iga leheküljega üha suurenevate naiselike tunnete ja tujudega. Juhtubki see, mis juhtuma pidi – surm armub. Ja kuigi ta on vahepeal oma kohustuste juurde tagasi pöördunud ning inimesed on jälle surema hakanud, lõpeb raamat lausega “ja järgmisel päeval ei surnud mitte keegi”.

Me oleme harjunud surma pidama halvaks, lääne ühiskond pigem kardab surma ja üritab seda kõigest jõust elu äärealadele tõrjuda. Aga ometi, nagu selgub sellest raamatust, ei saa meie elu toimida ilma surmata. Autor ironiseerib kõigi nende institutsioonide üle, mis on surmast teinud endale elatusvahendi, ent samas näitab ka seda, et selliste institutsioonide olemasolu on paratamatus. Surm ei ole vaenlane, ta on pigem miski, mis hoiab meie maailma. Tegelikult hoiab ta ka meid, sest raamatu ridadel on hulganisti tegelasi, kes tegelikult tahaks võimalikult kiiresti surra, ainult et see pole võimalik.

Omaette huvitav on autori kirjutamisstiil. Esiotsa oli seda päris raske lugeda, sest autor ei kasuta üldse otsest kõnet tähistavaid kirjavahemärke. Kogu dialoog on antud edasi viisil, nagu jutustaks sellest kõrvaltvaataja ning kõik tegelaste repliigid on ilma eristuseta antud tekstimassiivi sees. See võte loob mulje, et seda juttu räägib keegi, kes näeb nii kõiki inimesi kui ka surma, keegi, kes on kõrgemal kui inimesed ja isegi surm.

4/5 Jose Saramago “Tujukas surm” Eesti Raamat 2018 208 lk

Lugemisaastast 2019

Olen viimasel kuul olnud väga vilets sissekannete tegija. Nagu igal aastal, on ka nüüd just novembri lõpp ja detsembri esimene pool minu kõige intensiivsem tööperiood, mistõttu lugenud olen küll, aga mingeid muljeid pole kirja panna suutnud. Sellistel perioodidel ma vahel otsekui loen mingis mõttes “automaatrežiimil” ja valin pigem kergemaid raamatuid.

Aastaks võetud eesmärk – lugeda läbi 250 raamatut, sai täna hommikul täis. Üsna selge on ka see, et sellist arvu ma rohkem eesmärgiks ei võta, sest ehkki see on täiesti saavutatav, mõjutab see lõppkokkuvõttes loetud raamatute paksust. Kahel eelmisel aastal lugesin ma ka 200 raamatu ringis, aga mõlemal aastal oli loetu seas märgatavalt rohkem mahukaid teoseid, sel aastal on kõige paksem raamat alla 600 leheküljeline.

Tegelikult langes selle aasta sisse ju ka üks kuu, kus ma praktiliselt üldse ei lugenud, pool septembrit ja pool oktoobrit, mis läks Liisi haiguse ja matuste peale ja ka peale selle peaaegu lugemisvaba perioodi lõppu suutsin pikka aega lugeda vaid lasteraamatuid ja väga kerget meelelahutust.

Üldse pean seda aastat lugemise mõttes segaseks aastaks. Kui ma nüüd aasta peale tagasi vaatan, siis midagi väga eredat, mida ka kogu aasta elamuseks võiks nimetada, ei jäägi meelde. Aasta ilma suurte avastuste, suurte elamuste ja vapustavate teosteta. Kui ma praegu vaatasin oma Goodreadsi raamaturiiulit, kuhu ma kõik loetu punktuaalselt kirja panen, siis viie tärniga hinnatud raamatud on enamuses “Loomingu Raamatukogu” vihikud, ainult David Vseviovi elulugu ja Dovlatovi “Leivatöö. Võõramaa naine” on need teosed, mis võiks nende “Loomingu Raamatukogu” väljaannete kõrvale astuda.

Seda kõike kirjutades pean ütlema, et mu aju pole ikka veel täielikult tööst välja puhanud, ehkki olen juba kolmandat päeva jõulupuhkusel. Aga sellise kurnatud mõistusega ei suuda ma mingit korralikumat sissekannet teha. Seega jääbki üle nentida, et ehk järgmine aasta toob rohkem teravamat mõistust ja võimet jälle ka oma tekkinud mõtteid kirja panna.