Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”

See on nüüd teine Remarque raamat, mida ma ühe kuu jooksul olen lugenud. Ja jälle torkas juba raamatut lugedes silma see, mida ma juba “Aeg antud elada, aeg antud surra” juures täheldasin. Remarque on suurepärane varjatud meeleolu autor. Tema teoses näiliselt ei toimu suurt midagi, aga kõike saadab läheneva huku ja hävingu meeleolu.

Tegelikult tekkis mul kusagil poole raamatu peal isegi mõte, et kuidas oleks seda raamatut lugeda ilma teadmiseta, et vaevalt aasta peale raamatus kujutatud sündmusi on Prantsusmaa juba saksa vägede poolt okupeeritud? Kas oleks ka siis kõiges tajutav see läheneva lõpu meeleolu? Aga ilmselt ei saagi seda teada, sest ajalooteadmisi ära unustada pole võimalik ning juba esimestest lehekülgedest peale lugesin raamatut teadmisega, et neil tegelastel on vaid aasta jäänud.

Ma kujutan ette, et paljud võivad seda lugeda kui raamatut armastusest. Minu jaoks oli see jälle huvitav raamat selle poolest, et seal oli läbiv armastuse ja suhteliin, aga see liin oli lõppkokkuvõttes täiesti teisejärguline. Põhiline teema oli hüljatuse, mitte kuhugile kuulumise, kodutuse ja kõleduse teema. Ja seda oskas autor edasi anda üsna minimalistlike vahenditega.

Ja ikka pean ütlema, et Remarque on minu jaoks see “peaaegu” autor. Tunnen, et see on hea raamat, aga sügavalt puudutada ja vapustada ta mind millegipärast ei suuda. Ehk olen ma ise rohkem selline klassikalise tragöödia “kuvaldaga pähe” tüüpe, kelle jaoks tõeline elamus on midagi veel tugevamat, aga vahel ka julmemat!

8/10

Roger Scruton “How to Be a Conservative”

Olin juba tükk aega plaaninud seda raamatut lugeda ja eelmisel suvel jõudnud seda ka alustada, aga alles nüüd suutsin leida aega see lõpuni lugeda. Tegelikult olen viimasel ajal pikalt mõtisklenud teemal, mil määral olen ma konservatiiviks muutunud ja mis punktides olen ma endiselt liberaalsete vaadetega?

Huvitaval kombel üht minu jaoks primaarset konservatiivset teemat Scruton üldse ei käsitlegi. Selleks teemaks on ühiskonna klassid või seisused. Ja just selles teemas on internet, eriti Facebook mind ennast jõle konservatiivseks ja selgelt parempoolseks muutnud. Sest just interneti kaudu saab selgeks, kui primitiivsed ja puhtalt instinktiiv-animaalsel tasandi reaktsioonidest lähtuvad on suur osa inimesi. Ja see ei ole asi, mida saaks parandada haridusega, sest on hulgaliselt instinktiiv-animaalselt reageerivaid formaalse kõrgharidusega indiviide. See on tegelikult suurim argument parempoolsuse ja teoreetiliselt ka klassi- või seisusliku ühiskonna kasuks … ainult et ka klassid ja seisused ei päästa siin suurt midagi, kui nad on sotsiaalselt vähemobiilsed ning vereliini mööda kõrge päritoluga isik ei saa madala käitumise korral sealt kiiresti välja kukkuda. Inimesed ei ole võrdsed. Mingil määral Scruton seda ka rõhutas, aga minu meelest oli ta selles teemas veel liialt leebe.

Suur osa Scrutoni raamatust oli ka selline, mida võiks pidada mõistlikuks ja arukaks. See käsitleb konservatiivsust kui alalhoidlikku hoiakut, mis eesti vanasõna kohaselt enne üheksa korda mõõdab ja alles siis lõikab. Tema rõhk valikuvabadusele, mis jällegi on selgelt parempoolsem, kui sotsialistide ettehooldus, on mulle saanud südamelähedaseks just vanemas eas, ehk ka selle tõttu, et olen nüüd juba ligi 20 aastat ise enda tööandja ja pean seetõttu alati ISE hakkama saama, ilma riigile väga lootmata. Ilmselt olen Scrutonist mõnevõrra introvertsem ja individualistlikum, aga see on juba isikliku hoiaku teema.

Mis aga minu jaoks ehk selle raamatu juures jäi kõige kummalisemaks, oli Scrutoni lähenemine kristlusele. Religioon on üldse teema, milles ma paljudele mõtlejatele vastu vaidlen. Scrutoni põhirõhk tundus olevat religiooni sotsiaalsetel funktsioonidel, religioon kui kogudus, kombestik, moraal jne. See on kõik tore, aga ma ei tajunud tema teoses üldse religiooni metafüüsilist või lunastuslikku teemat. Minu jaoks on kõik religioonid eelkõige tee mateeriast välja, kuhu meie hing on vangi pandud. See on primaarne. Just selle tõttu on kummastav lugeda argumente, mis on faktiliselt kõik siinpoolsuses ning aeg-ajalt just konservatiivide leerist kostuvat “religioon on etteantud vastus inimeste küsimustele, selleks et inimene ei uuriks ega küsiks asjade kohta, millest ta nagunii midagi aru ei saa”. Ajuti tajusin ka Scrutonis just seda hoiakut. Loomulikult siin tuleb mängu minu enda kogemus kristlusega üldse, mille tõttu ma juba ammu olen leidnud, et tänane kristlus on liialt maailmakeskne ja siinpoolsuses kinni! Religiooni tuum on alati munklus ja need praktikad, millega suretab oma keha, et vabaneda mateeria vangistusest. Maapealne paradiis jäägu teistele. Ja kristlus kui maa peal korda loov moraaliõpetus, kogudus ja heategevusorgan jäägu teistele.

Seega vastuolulised tunded. Siiagi tuli rohkem kriitikat kui seda, mis raamatus meeldis, ehkki ka viimast oli omajagu.

3/5

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Selle aasta esimene suur lugemiselamus. Kõigepealt veidi sisust. Haiglapalatis ärkab mees, kes ei mäleta oma endisest elust peaaegu midagi. Tasapisi hakkavad mälestused tagasi tulema, aga neis on suur erinevus keskkonnast, mis ärganut ümbritseb. Tasapisi selgub, et ärganu mälestused on XX sajandi algusaastatest, aga väljas on aasta 1999.

Jevgeni Vodolazkin on oma romaanis sooritanud huvitava võtte – ta on lasknud kodusõja ja revolutsioonijärgse terrori ajastu inimesel sattuda otse 90’ndate Venemaale. Nii on romaanil otsekui mitu liini ja see toimub mitmes ajas korraga: kõigepealt on seal ärganu mälestused revolutsiooni-eelsest ajast, sellele järgnenud kaosest ja stalinliku terrori algusaastate laagrikogemustest ning seal on sellesama inimese muljed täiesti teisest keskkonnast: 90’ndate varakapitalistlikust Venemaast. Ajuti traagiline, ajuti groteskne, vahepeal aga vene kirjandusele omaselt lüüriline teos. Sellele lisandub veel hilisem traagiline motiiv peategelase järjest halveneva tervise tõttu.

Mulle on alati olnud tohutult intrigeeriv selline teema, kus mingist eelmisest ajastust pärit inimene satub meie aega. Ma olen lapsena fantaseerinud sellest, kuidas tunneks end mõni sajanditetagune kuulsus siin ja praegu, kuidas näiteks Mozart suhtuks meie tänasesse rockmuusikasse jne. Vodolazkin vastandab kaks väga kontrastset ajastut, valides selleks tänapäevaseks ajaks mitte praeguse Putini Venemaa, vaid hoopis 90’ndate lõpu Jeltsini ajastu, millega võrreldes on kontrast isegi suurem, aga mis samas on autori nägemuses omandanud ka hulganisti groteskseid jooni. Kuidas tunneb end inimene, kes sooritab unikaalse asjaolude kokkusattumuse tõttu korraga peaaegu 70 aastase ajahüppe? Pean ütlema, et autor on isegi minust optimistlikum ning tema tegelane kohaneb tänase ajaga isegi paremini, kui mina seda võimalikuks peaksin. Aga siiski on hoolimata välisest kohanemisest peategelase hinges siiski 70 aastane auk.

Romaan on kirjutatud mitme tegelase pidevalt vahelduvatest vaatenurkadest. Jutustajateks on ärganu ise, tema raviarst ja tema kunagise armastatu lapselaps, kellega tal romaani käigus soojemad suhted tekivad. Raamatut on väga raske siin blogis edasi anda, sest selle peamine väärtus on ehk hoopis kirjeldustes ja selles kuidas autor tegelaste tundeid, aistinguid ja reaktsioone kirjeldab.

Igal juhul on see nüüd raamat, mida ma julgen kindlasti soovitada ning annan talle kindlalt 10 punkti 10st.

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator” Postimehe kirjastus 2019
10/10

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra”

Erich Maria Remarque on autor, kes on seisnud mul ootejärjekorras aastakümneid. Tema raamatud on riiulitel, olen neid veidi lehitsenud, olen sõpradega nendest isegi vestelnud, aga seni polnud ma ühtegi neist läbi lugenud. Üldse on see, mis raamatuid me lugema hakkame ja mis aastaid ootele jäävad, üsna müstiline teema. Näiteks Dostojevski “Kuritöö ja karistus” on raamat, mille puhul alati tuleb miski vahele, küll mingi teine raamat, küll kiire tööperiood, küll kolimine … ja raamat jääb jälle kord pooleli. Remarque on aga olnud aastaid sellises “kohe kohe võtan kätte” staatuses. Olen vahepeal teda veel kõvasti juurdegi ostnud, nii et viimane aeg oli mingi raamat ka lõpuks läbi lugeda.

Remarque puhul torkab kõigepealt silma tema väga kergestiloetav stiil. Raamat otsekui lendab käes, selles puuduvad sellised väga pikad kirjeldavad lõigud või tegelaste lehekülgedepikkused sisemonoloogid. Autor eelistab kõike näidata läbi sündmustiku, aga just seetõttu võib ütelda, et ta jätab paljud asjad ka lugejale endale mõista. Remarque’i võib lugeda nii kiirustades ja pealiskaudselt, nii et tema romaanid ongi kergesti loetavad ja isegi põnevad, aga võib lugeda ka süvenenumalt, oma mõtetega autori pealispinna alla tungides. Teda võiks nimetada menukirjanikuks just selle kergestiloetavuse tõttu, aga sellele, kes viitsib, on avatud veel teinegi plaan.

“Aeg antud elada, aeg antud surra” on ehk vale raamat Remarque’i teostega alustamiseks, sest tegu on ühe tema hilisematest teostest ja loogiline oleks alustada hoopis “Läänerindel muutusteta” lugemisega. Aga viimane on mul aastaid tagasi kuhugi rändama läinud ning osta.ee oksjonitel on sel romaanil üllatavalt kõrge hind (enamuse Remarque teistest raamatutest olen saanud osta keskmiselt hinnaga 0.50 EUR). “Aeg antud elada, aeg antud surra” on üsna traagiline lugu mõttetu sõja tõttu purunenud eludest ja inimeste võimest ka lootusetutes oludes õnnekübemeid leida. Enamus romaani tegevusest ei toimu mitte sõjaväljal, vaid peategelase puhkuse ajal ühes Saksamaa linnas, kuhu sõda iga päevaga üha julmemalt ja purustavamalt sisse tungib. Aga ka selles linnas elatakse, armastatakse ja lõbutsetaksegi pidevatest pommirünnakutest hoolimata. Remarque’i jutustamismaneerile on omane, et ta võib ka kõige jubedamatest asjadest kirjutada kuidagi õhuliselt ja kergelt, temas puudub see nõukogude sõjaromaanidele omane raskepärane heroilisus, aga just selle õhulisuse ja näiva kergluse tõttu on sõda ajuti palju õudsem.

Võtsin juba kapist välja järgmise Remarque’i raamatu “Arc de Triomphe” ja loodetavasti ei tule midagi vahele ning saan selle juba jaanuarikuu jooksul samuti läbi lugeda.

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra.” Eesti Riiklik Kirjastus 1958
8/10 (edaspidi panen raamatutele hindeid mitte 5 palli süsteemis, nagu seni, vaid 10 pallise skaala järgi)