Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra”

Erich Maria Remarque on autor, kes on seisnud mul ootejärjekorras aastakümneid. Tema raamatud on riiulitel, olen neid veidi lehitsenud, olen sõpradega nendest isegi vestelnud, aga seni polnud ma ühtegi neist läbi lugenud. Üldse on see, mis raamatuid me lugema hakkame ja mis aastaid ootele jäävad, üsna müstiline teema. Näiteks Dostojevski “Kuritöö ja karistus” on raamat, mille puhul alati tuleb miski vahele, küll mingi teine raamat, küll kiire tööperiood, küll kolimine … ja raamat jääb jälle kord pooleli. Remarque on aga olnud aastaid sellises “kohe kohe võtan kätte” staatuses. Olen vahepeal teda veel kõvasti juurdegi ostnud, nii et viimane aeg oli mingi raamat ka lõpuks läbi lugeda.

Remarque puhul torkab kõigepealt silma tema väga kergestiloetav stiil. Raamat otsekui lendab käes, selles puuduvad sellised väga pikad kirjeldavad lõigud või tegelaste lehekülgedepikkused sisemonoloogid. Autor eelistab kõike näidata läbi sündmustiku, aga just seetõttu võib ütelda, et ta jätab paljud asjad ka lugejale endale mõista. Remarque’i võib lugeda nii kiirustades ja pealiskaudselt, nii et tema romaanid ongi kergesti loetavad ja isegi põnevad, aga võib lugeda ka süvenenumalt, oma mõtetega autori pealispinna alla tungides. Teda võiks nimetada menukirjanikuks just selle kergestiloetavuse tõttu, aga sellele, kes viitsib, on avatud veel teinegi plaan.

“Aeg antud elada, aeg antud surra” on ehk vale raamat Remarque’i teostega alustamiseks, sest tegu on ühe tema hilisematest teostest ja loogiline oleks alustada hoopis “Läänerindel muutusteta” lugemisega. Aga viimane on mul aastaid tagasi kuhugi rändama läinud ning osta.ee oksjonitel on sel romaanil üllatavalt kõrge hind (enamuse Remarque teistest raamatutest olen saanud osta keskmiselt hinnaga 0.50 EUR). “Aeg antud elada, aeg antud surra” on üsna traagiline lugu mõttetu sõja tõttu purunenud eludest ja inimeste võimest ka lootusetutes oludes õnnekübemeid leida. Enamus romaani tegevusest ei toimu mitte sõjaväljal, vaid peategelase puhkuse ajal ühes Saksamaa linnas, kuhu sõda iga päevaga üha julmemalt ja purustavamalt sisse tungib. Aga ka selles linnas elatakse, armastatakse ja lõbutsetaksegi pidevatest pommirünnakutest hoolimata. Remarque’i jutustamismaneerile on omane, et ta võib ka kõige jubedamatest asjadest kirjutada kuidagi õhuliselt ja kergelt, temas puudub see nõukogude sõjaromaanidele omane raskepärane heroilisus, aga just selle õhulisuse ja näiva kergluse tõttu on sõda ajuti palju õudsem.

Võtsin juba kapist välja järgmise Remarque’i raamatu “Arc de Triomphe” ja loodetavasti ei tule midagi vahele ning saan selle juba jaanuarikuu jooksul samuti läbi lugeda.

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra.” Eesti Riiklik Kirjastus 1958
8/10 (edaspidi panen raamatutele hindeid mitte 5 palli süsteemis, nagu seni, vaid 10 pallise skaala järgi)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s