Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Selle aasta esimene suur lugemiselamus. Kõigepealt veidi sisust. Haiglapalatis ärkab mees, kes ei mäleta oma endisest elust peaaegu midagi. Tasapisi hakkavad mälestused tagasi tulema, aga neis on suur erinevus keskkonnast, mis ärganut ümbritseb. Tasapisi selgub, et ärganu mälestused on XX sajandi algusaastatest, aga väljas on aasta 1999.

Jevgeni Vodolazkin on oma romaanis sooritanud huvitava võtte – ta on lasknud kodusõja ja revolutsioonijärgse terrori ajastu inimesel sattuda otse 90’ndate Venemaale. Nii on romaanil otsekui mitu liini ja see toimub mitmes ajas korraga: kõigepealt on seal ärganu mälestused revolutsiooni-eelsest ajast, sellele järgnenud kaosest ja stalinliku terrori algusaastate laagrikogemustest ning seal on sellesama inimese muljed täiesti teisest keskkonnast: 90’ndate varakapitalistlikust Venemaast. Ajuti traagiline, ajuti groteskne, vahepeal aga vene kirjandusele omaselt lüüriline teos. Sellele lisandub veel hilisem traagiline motiiv peategelase järjest halveneva tervise tõttu.

Mulle on alati olnud tohutult intrigeeriv selline teema, kus mingist eelmisest ajastust pärit inimene satub meie aega. Ma olen lapsena fantaseerinud sellest, kuidas tunneks end mõni sajanditetagune kuulsus siin ja praegu, kuidas näiteks Mozart suhtuks meie tänasesse rockmuusikasse jne. Vodolazkin vastandab kaks väga kontrastset ajastut, valides selleks tänapäevaseks ajaks mitte praeguse Putini Venemaa, vaid hoopis 90’ndate lõpu Jeltsini ajastu, millega võrreldes on kontrast isegi suurem, aga mis samas on autori nägemuses omandanud ka hulganisti groteskseid jooni. Kuidas tunneb end inimene, kes sooritab unikaalse asjaolude kokkusattumuse tõttu korraga peaaegu 70 aastase ajahüppe? Pean ütlema, et autor on isegi minust optimistlikum ning tema tegelane kohaneb tänase ajaga isegi paremini, kui mina seda võimalikuks peaksin. Aga siiski on hoolimata välisest kohanemisest peategelase hinges siiski 70 aastane auk.

Romaan on kirjutatud mitme tegelase pidevalt vahelduvatest vaatenurkadest. Jutustajateks on ärganu ise, tema raviarst ja tema kunagise armastatu lapselaps, kellega tal romaani käigus soojemad suhted tekivad. Raamatut on väga raske siin blogis edasi anda, sest selle peamine väärtus on ehk hoopis kirjeldustes ja selles kuidas autor tegelaste tundeid, aistinguid ja reaktsioone kirjeldab.

Igal juhul on see nüüd raamat, mida ma julgen kindlasti soovitada ning annan talle kindlalt 10 punkti 10st.

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator” Postimehe kirjastus 2019
10/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s