Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”

See on nüüd teine Remarque raamat, mida ma ühe kuu jooksul olen lugenud. Ja jälle torkas juba raamatut lugedes silma see, mida ma juba “Aeg antud elada, aeg antud surra” juures täheldasin. Remarque on suurepärane varjatud meeleolu autor. Tema teoses näiliselt ei toimu suurt midagi, aga kõike saadab läheneva huku ja hävingu meeleolu.

Tegelikult tekkis mul kusagil poole raamatu peal isegi mõte, et kuidas oleks seda raamatut lugeda ilma teadmiseta, et vaevalt aasta peale raamatus kujutatud sündmusi on Prantsusmaa juba saksa vägede poolt okupeeritud? Kas oleks ka siis kõiges tajutav see läheneva lõpu meeleolu? Aga ilmselt ei saagi seda teada, sest ajalooteadmisi ära unustada pole võimalik ning juba esimestest lehekülgedest peale lugesin raamatut teadmisega, et neil tegelastel on vaid aasta jäänud.

Ma kujutan ette, et paljud võivad seda lugeda kui raamatut armastusest. Minu jaoks oli see jälle huvitav raamat selle poolest, et seal oli läbiv armastuse ja suhteliin, aga see liin oli lõppkokkuvõttes täiesti teisejärguline. Põhiline teema oli hüljatuse, mitte kuhugile kuulumise, kodutuse ja kõleduse teema. Ja seda oskas autor edasi anda üsna minimalistlike vahenditega.

Ja ikka pean ütlema, et Remarque on minu jaoks see “peaaegu” autor. Tunnen, et see on hea raamat, aga sügavalt puudutada ja vapustada ta mind millegipärast ei suuda. Ehk olen ma ise rohkem selline klassikalise tragöödia “kuvaldaga pähe” tüüpe, kelle jaoks tõeline elamus on midagi veel tugevamat, aga vahel ka julmemat!

8/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s