Roger Scruton “How to Be a Conservative”

Olin juba tükk aega plaaninud seda raamatut lugeda ja eelmisel suvel jõudnud seda ka alustada, aga alles nüüd suutsin leida aega see lõpuni lugeda. Tegelikult olen viimasel ajal pikalt mõtisklenud teemal, mil määral olen ma konservatiiviks muutunud ja mis punktides olen ma endiselt liberaalsete vaadetega?

Huvitaval kombel üht minu jaoks primaarset konservatiivset teemat Scruton üldse ei käsitlegi. Selleks teemaks on ühiskonna klassid või seisused. Ja just selles teemas on internet, eriti Facebook mind ennast jõle konservatiivseks ja selgelt parempoolseks muutnud. Sest just interneti kaudu saab selgeks, kui primitiivsed ja puhtalt instinktiiv-animaalsel tasandi reaktsioonidest lähtuvad on suur osa inimesi. Ja see ei ole asi, mida saaks parandada haridusega, sest on hulgaliselt instinktiiv-animaalselt reageerivaid formaalse kõrgharidusega indiviide. See on tegelikult suurim argument parempoolsuse ja teoreetiliselt ka klassi- või seisusliku ühiskonna kasuks … ainult et ka klassid ja seisused ei päästa siin suurt midagi, kui nad on sotsiaalselt vähemobiilsed ning vereliini mööda kõrge päritoluga isik ei saa madala käitumise korral sealt kiiresti välja kukkuda. Inimesed ei ole võrdsed. Mingil määral Scruton seda ka rõhutas, aga minu meelest oli ta selles teemas veel liialt leebe.

Suur osa Scrutoni raamatust oli ka selline, mida võiks pidada mõistlikuks ja arukaks. See käsitleb konservatiivsust kui alalhoidlikku hoiakut, mis eesti vanasõna kohaselt enne üheksa korda mõõdab ja alles siis lõikab. Tema rõhk valikuvabadusele, mis jällegi on selgelt parempoolsem, kui sotsialistide ettehooldus, on mulle saanud südamelähedaseks just vanemas eas, ehk ka selle tõttu, et olen nüüd juba ligi 20 aastat ise enda tööandja ja pean seetõttu alati ISE hakkama saama, ilma riigile väga lootmata. Ilmselt olen Scrutonist mõnevõrra introvertsem ja individualistlikum, aga see on juba isikliku hoiaku teema.

Mis aga minu jaoks ehk selle raamatu juures jäi kõige kummalisemaks, oli Scrutoni lähenemine kristlusele. Religioon on üldse teema, milles ma paljudele mõtlejatele vastu vaidlen. Scrutoni põhirõhk tundus olevat religiooni sotsiaalsetel funktsioonidel, religioon kui kogudus, kombestik, moraal jne. See on kõik tore, aga ma ei tajunud tema teoses üldse religiooni metafüüsilist või lunastuslikku teemat. Minu jaoks on kõik religioonid eelkõige tee mateeriast välja, kuhu meie hing on vangi pandud. See on primaarne. Just selle tõttu on kummastav lugeda argumente, mis on faktiliselt kõik siinpoolsuses ning aeg-ajalt just konservatiivide leerist kostuvat “religioon on etteantud vastus inimeste küsimustele, selleks et inimene ei uuriks ega küsiks asjade kohta, millest ta nagunii midagi aru ei saa”. Ajuti tajusin ka Scrutonis just seda hoiakut. Loomulikult siin tuleb mängu minu enda kogemus kristlusega üldse, mille tõttu ma juba ammu olen leidnud, et tänane kristlus on liialt maailmakeskne ja siinpoolsuses kinni! Religiooni tuum on alati munklus ja need praktikad, millega suretab oma keha, et vabaneda mateeria vangistusest. Maapealne paradiis jäägu teistele. Ja kristlus kui maa peal korda loov moraaliõpetus, kogudus ja heategevusorgan jäägu teistele.

Seega vastuolulised tunded. Siiagi tuli rohkem kriitikat kui seda, mis raamatus meeldis, ehkki ka viimast oli omajagu.

3/5

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s