Kuidas arutleda raamatute üle?

Kummalisel kombel on minu üheks rolliks siin elus olnud omamoodi pihiisa roll, kellele käiakse end välja rääkimas ja kaebamas. Nii tekkis ka antud teema tegelikult ühe pihtimuse ainetel, mida rääkija lubas ka siin kasutada.

Aga küsimus on huvitav: kuidas tekitada sisukat ja inspireerivat arutelu raamatute, aga laiemalt üldse kultuuri teemadel, kui suurel osal inimestest on nii vähe aega, et parimal juhul suudavadki nad enda arvamust väljendada pigem lühivormis, halvemal juhul aga võetakse teosest vaid emotsioon ning leitakse, et kõige eesmärk ongi lihtsalt elamusi saada. Ja kas kirjandus on ennekõike elamuste anda või võiks see ka mõtlema, arutlema ja uusi vaatenurki leidma ajendada?

Loomulikult ei saa me sugugi igast teosest ainet tõsisteks mõtisklusteks ja aruteluks. Selles osas ma ei nõustu ühe ajuti internetis levinud arvamusega, et pole vahet milline on teos, lugeja võib igast teosest huvitavaid mõtteid leida. Olen ise täheldanud, et on isegi päris häid raamatuid, mis vähemalt minule ei räägi midagi enamat, kui lihtsalt üht lineaarset lugu ühest inimesest või perekonnast. Puhtast meelelahutusest ma siin ei räägigi, ehkki vahel võib mõni triviaalkirjanduse hulka kuuluv teos mingis episoodis anda tõelise eksistentsiaalse elamuse, mis sunnib ka analüüsima, mõtlema ja avarduma … aga see on nüüd pigem seotud juhusliku resonantsiga mingite endas parasjagu domineerivate teemadega. Aga ka mõni väärtteos võib konkreetse lugeja jaoks olla näiteks teemadest, millega ta üldse ei haaku ning siis jääbki see tõsine hingepuudutus tulemata ja ka juttu napib. Ent kui teos on sind tõsiselt puudutanud, avardanud, pannud sind mõtlema ja rohkem analüüsima, on see tegelikult ehk kõige suurem lugemisest saadud nauding üldse.

Ma ise kaldun siin teemas arrogantsusesse ja mul on ajuti raske lugeda lihtsustatult üldistavaid hinnanguid ja arvamusi, eriti selliseid, kus sinu jaoks kõnekat teost arvustatakse stiilis “ei olnud piisavalt tegevust, seetõttu oli teos igav, ma ei saa aru, mida inimesed selles leiavad” või lausa üldistusi “kogu klassika on igav”, või “ma põhimõtteliselt eesti kirjandust ei loe” ja nii edasi. Seetõttu on sisuka arutelu tekkimiseks vajalik veel üks väga raskesti loodav tingimus: peaks olema mingi kaitse, et plõksijad ja pealiskaudsed muljetajad ei tekitaks olukorda, kus analüüsivad ja sisukad kommentaarid või väljaütlemised upuvad kergekaaluliste purtsatuste sekka lihtsalt ära.

Seega saab arukas ja sisukas vestlus tekkida keskkonnas, mis pole liiga väike, aga ei tohi olla ka liiga suur. Näiteks Facebookis on reegel, et ükskõik, millest grupp ka ei räägiks, kusagil 2000-3000 liikme juures tekib olukord, kus kvantiteet hakkab tapma kvaliteeti. Ja ma ei räägi üldse mitte ainult kirjanduse või kultuuri teemast. Kuna mu amet on seotud uusreligioossusega, siis selle teemalistes gruppides on probleem, et üle 3000 liikme jõudes, tuleb pidevalt üha uusi ja uusi teemasid aabitsatõdedest ning vähe edasijõudnumatel hakkab lihtsalt täiesti igav. Seega sellistel 4000-5000 liikmelistel gruppidel on kõigil juba oht, et tegevust on palju, aga sisu vajub järk-järgult ära.

Seega üks võti on valitud, mitte liiga väike ega mitte liiga suur seltskond.

Teine teema on nüüd selles, et raamatuid ilmub tohutult, tänane lugeja loeb enamasti vähemalt kahes keeles, aga tihti 4-5 keeles, raamatuid saab osta ka suurtest netipoodidest. See muudab selliste raamatute osa, mida kõik oleks lugenud, väga väikeseks. Siit ka järgmine probleem: sisukas arutelu tegelikult eeldaks, et osalised oleks kõik teost lugenud või vähemalt elemetnaarselt sellega tutvunud. Selle tingimuse täitmine polegi nii lihtne, sest kui ma vaatan kasvõi oma lähimate sõprade lugemislauda, siis kõik me elame otsekui oma erinevates maailmas ja eelistused on ikka väga erinevad.

Kolmas on arutlust toetav hoiak keskkonnas. Arutlust tapavad tegelikult kaks äärmust: üks on tõesti selline hüperkriitiline nõudlikkus, et vähemat kui essee mõõtu kirjutist pole mõtet üldse kirjutada, teine on aga ülal juba kirjeldatud lühikeste süvenemata ja huvitavate põhjendusteta emotsionaalsete lühiavalduste laviin. Esimese korral ei julge eneses mitte nii kindlad inimesed üldse sõna võtta, teise korral jälle tekib lõpuks tunne, et “milleks pingutada, nagunii keegi seda põhjalikumat ja analüüsivamat käsitlust ei vaja ning kõigile meeldib niisama raamatute teemal small talki ajada”.

Seega on arutluskeskkond miski, mis eeldab keskkonna rajajate teadlikku hoiakut. See on otsekui puu, mida tuleb nii kasta kui ka tema võra lõigata.

Kusjuures on üks asjaolu, mis mulle alles nüüd meelde tuli. Nimelt, mida kitsamalt on määratletud keskkonna žanriline laad, seda sisukam kipub arutlus olema. Ühele kitsale žanrile pühendatud foorumid (seda nii kirjanduse kui muusika osas) on tihti palju põnevamad, kui need, kus kõik huvilised on saba ja sarvedega koos. Nii olen kõige põnevamaid muusikavestlusi pidanud spetsiifiliselt klassikalisele muusikale, eriti aga ooperile ja kammermuusikale pühendatud foorumites (kahjuks tänaseks on need keskkonnad ilmselt sotsiaalmeedia mõjul kadunud) ning kirjandusvestlusi spetsiifiliselt ulmele ja draamakirjandusele spetsialiseerunud foorumites.

Mingi kitsa ala puhul on suurem tõenäosus, et sinna satub piisav hulk “fanaatikuid”, kes tõesti on vastava teema entusiastid ja just entusiastide fanatism annab arutlusele ka sisu ja tuuma.

Seega jääb veel see viimane küsimus: kuidas luua keskkond, mis oleks piisavalt suur, piisavalt kitsapiiriline ja piisavalt hooldatud (=modereeritud)?

Ja sellele küsimusele vastamisel pean paraku vastuse võlgu jääma. Ma olen ajuti selliseid oaase näinud, aga need on alati olnud pigem ajutist, iga keskkonna tõusule on järgnenud kas soikujäämine või uppumine vähekvaliteediliste hüüatuste laviini alla ning huvitav arutelu on pigem erand kui reegel!

Francois Mauriac “Frontenaci saladus. Ussipesa.”

Üle hulga jälle raamat, mille lõpetamise järel tunnen, et võiks midagi siia kirja panna.

Ühtede kaante vahel kaks romaani, kaks perekonnalugu. Mõlemad on autori pilt kodanlikust perekonnast. Aga ma ei saa midagi parata, minu jaoks on mõlemad pildid ühest puurist. Tõsi, esimeses romaanis on see puur mõnevõrra avaram ja selle liikmed üldiselt ikka hoiavad üksteist, aga ta on ikkagi puur. Autor on romaani “Frontenaci saladus” ise nimetanud “hümniks perekonnale”. Paraku tänapäeva inimesele see hümn enam eriti ilusalt ei kõla.

Vähemalt minule jäi romaani esimestest lehtedest peale kõlama see toon “mida küll inimesed arvavad”, “nii käituda ei sobi”, lakkamatu keerlemine selle ümber mis on kombekas ja mis toob häbi. Jah, ajad on tõsiselt muutunud ja selles mõttes olen mina lugejana kahtlemata täiesti teise reaalsuse esindaja. Ma tajun, et tolle aja inimestel oli mingi turvalisus, mida tänapäeva pered enam ei paku, et aga turvalisus ja vabadus on vastandid, siis nappis jälle seda viimast. Tegelikult on see laiem teema ja oleks pigem mingi filosoofeeriva blogi teema, kus saaks selle vabaduse ja turvalisuse vastandlikkuse lahti kirjutada. Igal juhul kodanlik perekond, nagu Mauriac seda kirjeldab, on isegi selle positiivsetes toonides raamatus pigem ahistav ja raamitsev valvur.

Seevastu raamatu teises romaanis “Ussipesa” laseb autor juba kõik registrid valla. Kuldpuurist pole enam haisugi, seal on teemaks pere kui põrgu. Ja nagu heale romaanile kohane, võime me seda teost lugeda kahest eri vaatenurgast: me võime võtta minajutustaja positsiooni ja tunda talle kaasa, et temaga on inetult ja manipuleerivalt käitutud, aga samas me võime vaadata hoopis ülejäänud pere silmade läbi ning näha teda kättemaksuhimulise, ihne, hoolimatu ja armastuseks võimetu vanamehena. Ent hoolimata vaatenurgast peame me nentima, et vastaspooled täiega väärivad teineteist. “Ussipesas” on tegelikult veel üks tegelane, selleks on perekonna varandus … ma ei ütle lihtsalt “raha”, sest raha üldmõistena on pigem neutraalne, “perekonna varandus” aga veel üks kodanliku pere staatuse allikaid ning maagilises mõtlemises otsekui üks pereliige – see kõige auväärsem ja kaalukam.

Seega kaks lugu perest, üks veidi helgem ja teine tõsiselt räige … aga minu jaoks oli ehk neis raamatutes see miski, miks ma ei hakka kunagi mõistma ega jagama katoliiklike perekaitsjate vaateid. Ma saan aru, et ongi inimesi, kellele see kuldpuuri turvalisus sobib, aga ise ütlen “hoidke see endale”.

Raamatuna aga 9/10

Pikem vaikus

Kuidagi on juhtunud nii, et olen siin blogis peaaegu pool aastat vait olnud. See ei tähenda, et ma sel ajal poleks midagi lugenud. Lihtsalt vahepeal kippus meeleolu tumedaks ja siis tuli see karantiin, mistõttu aju on olnud pigem selline väsinud ja kirjutamisvõime madal.

Ega ma ka selle aasta kirjutistega väga rahul ei ole. Lihtsalt hetkel midagi paremat ei suuda, aga kui ma paremat ei suuda, siis olen ka pikemalt vait. Kirjutada tasub vaid siis, kui tõesti see kirjutis loob mingigi uue kvaliteedi, annab mingeid uusi vaatenurki või vähemalt peegeldab mingeid mõtteid, mida raamat on tekitanud. Lihtsalt “lugesin raamatut X, meeldis väga” või “ei meeldinud” pole mõtet üldse kirjutama hakata.

Ehk siis teemaks see, et ka mõtted millegi üle peavad olema sedavõrd kvaliteetsed, et sa ei häbene neid teistele näidata. Aga see eeldab, et aju poleks väsinud ja ka raamat oleks selline, mis lausa sunnib endast kirjutama.