Francois Mauriac “Frontenaci saladus. Ussipesa.”

Üle hulga jälle raamat, mille lõpetamise järel tunnen, et võiks midagi siia kirja panna.

Ühtede kaante vahel kaks romaani, kaks perekonnalugu. Mõlemad on autori pilt kodanlikust perekonnast. Aga ma ei saa midagi parata, minu jaoks on mõlemad pildid ühest puurist. Tõsi, esimeses romaanis on see puur mõnevõrra avaram ja selle liikmed üldiselt ikka hoiavad üksteist, aga ta on ikkagi puur. Autor on romaani “Frontenaci saladus” ise nimetanud “hümniks perekonnale”. Paraku tänapäeva inimesele see hümn enam eriti ilusalt ei kõla.

Vähemalt minule jäi romaani esimestest lehtedest peale kõlama see toon “mida küll inimesed arvavad”, “nii käituda ei sobi”, lakkamatu keerlemine selle ümber mis on kombekas ja mis toob häbi. Jah, ajad on tõsiselt muutunud ja selles mõttes olen mina lugejana kahtlemata täiesti teise reaalsuse esindaja. Ma tajun, et tolle aja inimestel oli mingi turvalisus, mida tänapäeva pered enam ei paku, et aga turvalisus ja vabadus on vastandid, siis nappis jälle seda viimast. Tegelikult on see laiem teema ja oleks pigem mingi filosoofeeriva blogi teema, kus saaks selle vabaduse ja turvalisuse vastandlikkuse lahti kirjutada. Igal juhul kodanlik perekond, nagu Mauriac seda kirjeldab, on isegi selle positiivsetes toonides raamatus pigem ahistav ja raamitsev valvur.

Seevastu raamatu teises romaanis “Ussipesa” laseb autor juba kõik registrid valla. Kuldpuurist pole enam haisugi, seal on teemaks pere kui põrgu. Ja nagu heale romaanile kohane, võime me seda teost lugeda kahest eri vaatenurgast: me võime võtta minajutustaja positsiooni ja tunda talle kaasa, et temaga on inetult ja manipuleerivalt käitutud, aga samas me võime vaadata hoopis ülejäänud pere silmade läbi ning näha teda kättemaksuhimulise, ihne, hoolimatu ja armastuseks võimetu vanamehena. Ent hoolimata vaatenurgast peame me nentima, et vastaspooled täiega väärivad teineteist. “Ussipesas” on tegelikult veel üks tegelane, selleks on perekonna varandus … ma ei ütle lihtsalt “raha”, sest raha üldmõistena on pigem neutraalne, “perekonna varandus” aga veel üks kodanliku pere staatuse allikaid ning maagilises mõtlemises otsekui üks pereliige – see kõige auväärsem ja kaalukam.

Seega kaks lugu perest, üks veidi helgem ja teine tõsiselt räige … aga minu jaoks oli ehk neis raamatutes see miski, miks ma ei hakka kunagi mõistma ega jagama katoliiklike perekaitsjate vaateid. Ma saan aru, et ongi inimesi, kellele see kuldpuuri turvalisus sobib, aga ise ütlen “hoidke see endale”.

Raamatuna aga 9/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s