Леонид Андреев “Анатэма”

Lõpetasin selle raamatu vahetult peale Ortega y Gasseti “Masside mässu” ning need kaks teost kuidagi haakuvad väga sügavalt.

“Anathema” on just sellest stiilis tragöödia, mis mulle tohutult meeldib. See on kirjutatud sellises ülevas laulvas keeles, selle sisu on suuresti üldistav mõistujutt. Teose peategelaseks on Anathemaks nimetatud deemon või Saatan, kes on võtnud nõuks hukutada vaga juudi David Leizeri. Autor on oma deemoni kuju üles ehitanud nii, et ligi pool näidentid jätab ta igati sümpaatse mulje. Ta tuleb sõbralikult David Leizeri juurde, kelle elu on olnud üksainus vaesus ja viletsus alates sellest hetkest, mil tema vanem vend nekrutiksvõtmise eest põgenes ning David tema asemel sõjaväkke pidi minema. Davidi elu on möödunud vaesuses, tema kuuest lapsest neli on surnud nälga, poeg on tiisikusse suremas, kogu elu on üksainus puudus ja viletsus. Ja siis tuleb deemon Anathema ja teatab, et tema vend on surnud ja jätnud talle päranduseks neli miljonit rubla, mis toona oli ikka ääretult suur raha.

David naudib lühikest aega oma rikkust, ent jõuab peagi järeldusele, et tal pole seda vaja ning jagab kõik vaestele. Aga just sellest, vaestele jagamise teos, avaldub tema huku algus. Sest kumu, et kusagil on David Leizer, kes jagab raha, ei vaibu, vaid laieneb pidevalt. Sellele lisanduvad ka kuuldused imetegudest, surnute ülesäratamisest ning lõpuks on Davidi maja ümber rahvamassid, kes nõuavad, et neid aidataks, et neid tervendatakse, neile raha antaks, nende lahkunud lähedased üles äratataks. Ehkki David üritab nende eest põgeneda, leiab mass ta ikka ja jälle üles ning viskab kividega surnuks. Anathema lisab veel irooniliselt, et varsti tuleb seesama mass ja korraldab enda poole surnuks visatud Davidile hiilgavad matused ning siis hakatakse tema haual imesid ootama. Sest niimoodi ju käitubki mass.

Mulle haakus teos just äsjalõpetatud Ortega y Gasseti “Masside mässuga”. Sest ka Andrejev näitab inimhulki nende kõige ebameeldivamast küljest: kui irratsionaalset, alati näljast karja, kes hammustab kätt, mis teda toitab, niipea kui see ei tee kõike nii, nagu kari tahab.

Andrejevi tragöödia puhul on üks suurepärane joon veel selle stiil. Ehkki teos on kirjutatud proosas, on selle kõla päris sageli laulev. Vähemalt minu kõrvus kuuldus seda lugedes pidevalt selline heroilis-pateetiline hääletoon, millega näitlejad seda ette kannavad.

Muuseas, kiriku survel keelustati teos varsti peale esietendust, sest kiriku meelest sarnases Davidi kuju liialt Jeesusele.

10/10

José Ortega y Gasset “Masside mäss”

See on arvatavasti üks neid mind oluliselt mõjutanud raamatuid, mida ma iga 5-6 aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord mingeid uusi varjundeid leian. Sest teemad, mis selles raamatus on tõstatatud, ei ole mitte selle ilmumisajaga võrreldes paranenud, vaid määratult hullemaks läinud.

Me elame massiinimese ajastul ja kui Ortega y Gasset ajal oli veel elus piisavalt aristokraate, kes selle vastu protsesteerisid, siis tänapäeval võtame me masside valitsemist juba täiesti loomulikuna. Autor peab aga seda kõike ebaloomulikuks ja valeks, tema meelest (ja ka minu meelest) peaks kvalifitseeritud vähemus alati olema võimu juures ja kvalifitseerimata enamus alluma. Milles me oleme aga tänapäeval juba tõsiselt allakäigurajal edasi liikunud ning milles ka ma ise olen juba selgelt massiinimene, väljendub asjaolus, et meil on üha raskem tunnistada mingeidki kvalifitseeritud vähemuse tunnuseid. Kui vaadata Facebooki, siis millal läheb pööbel (kasutan siin just nimelt seda sõna) kõige enam marru? Siis kui talle kasvõi mainitakse sõna “eliit” ja siin ei aita mingid selgitused. See, et kõige väärtuse üle otsustab vaid kvantiteet – selle massilisus – on muutunud juba nii enesestmõistetav, et kui keegi üritab hakata rääkima absoluutväärtustest, karjutakse ta kohe maha. Ja nii ma arvestan selle massiga ja ei üritagi eriti rääkida sellest, et väärtused tähendavad asju, mille nimel peab end pingutama ja mida vaid vähesed suudavad tegelikult kehastada.

Suur osa raamatust tegeleb pigem kultuuri kui poliitikaga, ennekõike aga üritab visandada massiinimese tunnuseid. Ja just siin vaatan ma keskikka jõudnuna iseennast palju kriitilisemana kui tulise noorukina, kes ma seda raamatut 1992. aastal “Akadeemia” järjejutuna esimest korda lugesin. Filosoofi meelest on üheks massiinimese tunnuseks see, et ta on ise enda jaoks kõrgeimaks väärtuseks. Mistahes aristokraatia saab tuleneda vaid inimesest kõrgemate väärtuste tunnistamisest ja neile alistumisest. Massiinimene on aga sellisena nagu ta on, ise endale ideaaliks ning tema üheks suurimaks tunnuseks on sügav enesega rahulolu ning soovimatus paremaks saada. Just siin on nüüd koht, kus ma pean tõesti ütlema, et minagi olen massiinimene ja vähemalt mugavuses küsimustes täiega mandunud. Sest võrreldes enne XIX sajandit olnud ajaga, on meie elus mingitele printsiipidele alistumine, enda kõrgematele põhimõtetele ohvriks toomine, ideaalide teenimine jne. muutunud teisejärguliseks, vahel isegi naeruväärseks. Selles osas on meie tänases maailmas eliiti või aristokraatiat üldse väga vähe. Järele ongi jäänud vaid väga väikesearvuline vaimuaristokraatia.

Ega mul ei õnnestugi vist siin teose sisu ümber jutustada, pigem panen kirja enda tundeid seda jälle üle lugedes. Lihtsalt mulle on kõige selle juures oluline, et need tendentsid, mis igasugust hierarhilisust vältida ja välja juuride üritavad, ei saaks iial võitu. Kõik väärtuslik saab olla VAID hierarhiline, selles mõttes ei mingi inimene, asi või teos kehastab seda väärtust vähemal määral ning mingi inimene, asi või teos on sellele ideaalile lähemal. “Kõik on võrdne” on üks jõletumaid lauseid, mis sündinud vaid mannetute diletantide sügavast alaväärsustundest ning kadeduses nende suhtes, kes on ideaalile lähemal.

Ja lõpuks üks lause, mille ma endale lausa välja kirjutasin ning mis väljendab minu meelest inimmasside psüühikat suurepäraselt: “Mässudes, mida kutsub esile puudus, nõuavad rahvamassid aina leiba ja teevad seda aina nii, et hävitavad pagaritöökodasid”. Mida sellistelt hulkadelt ikka oodata? Kõik ilusa siin maailmas on loonud ikkagi üksikud, mitte massid!

Nevil Shute “On the Beach”

Tükk aega pole lugenud nii kurba raamatut, justnimelt kurba, mitte traagilist. Nevil Shute postapokalüptiline nägemus on täiesti trööstitu, selles pole mitte mingit pääsemisvõimalust ning autor ei näita mingitki positiivset alternatiivi.

On aasta 1963, Austraalia lõunarannik. Mõned kuud tagasi on põhjapoolkeral toimunud hävitav tuumasõda. Iga kuuga levib tappev radioaktiivsus üha rohkem lõunasse. Ja nii koosneb suur osa tegelaste elust vältimatu lõpu ootusest. Paljud teenused ei toimi enam, bensiin on muutunud luksuskaubaks, kaubavahetus teiste maade ja ka Austraalia põhjaosaga on lakanud. Ning romaani jooksul saabuvad teated üha järgmiste asustatud punktide eluks kõlbmatuks muutumise kohta.

Seda raamatut on vahel käsitletud ka ulmeromaanina, aga hoolimata sellest ühest ulmelisest faktist, et toimus tuumasõda, pole raamatus mitte midagi ulmeromaanide tavaarsenalist: pole lahendusi otsivaid teadlasi, pole seiklusi, pole isegi teravaid ja ootamatuid süžeeliine. Ei, kõik kulgeb vaikselt ja rahulikult, nii vaikselt, et enamasti pole tegelaste jutust või tegudest isegi aru saada, et tegu on inimkonna viimaste kuudega. Päris paljud tegelased elavadki tegelikult eituses või vähemalt üritavad lõpu vältimatust eitada.

Kui millegi kallal üldse norida, siis just siin on ehk ka raamatu suurim ebausutavus. Ma olen kindel, et olukorras kus on teada, et elu on jäänud vaid loetud kuudeks, ajaks meeleheide mingi osa inimesi üsna ekstreemsetele tegudele. Nevil Shute tegelased elavad rahulikult oma tavaelu edasi. Aga mingis mõttes on just sellest tavaelu kirjelduses selle raamatu kõige suurem õudus. Sest istutatakse mitmeaastaseid taimi ja räägitakse, kui hea on mõne aasta pärast nende vilju nautida, remonditakse katust, et see järgmisel aastal vihmadega läbi ei laseks, kasvatatakse lapsi ja räägitakse nende tulevikust – autor paneb oma tegelased teadlikult tegema tulevikuplaane ning eitama lõpu paratamatust ning sellega toob selle lõpu fataalsuse isegi palju rohkem esile.

“On the Beach” on minu meelest eelkõige meeleolu raamat. Seal ei toimu midagi erilist, kõik elavad nagu seni, aga kõike seda läbib see paratamatu lõpu vaevukuuldav toon, mis aeg-ajalt mingites üksikutes impulssides esiplaanile tuleb. Nevil Shute maailmalõpuvisioon on üks süngemaid, sest mitte kusagil ei jää mitte miski elama. Autor jätab lahtiseks vaid maailmamere saatuse ja ühe tegelase küsimus: “Kas kalad jäävad elama?” jääb vastamata. Aga inimkonna ajalugu lõpeb täielikult ning selle vastu ei aita enam miski.

Seega raamat teemasse: mida ma teeksin, kui mul oleks teadmine, et elada on jäänud loetud kuud? Autor pakub sellele küsimusele vastuseks rahuliku nukruse, mis läbib inimeste muus mõttes peaaegu muutumatuks jäänud tavaelu.

8/10

Vadim Baranov “Maksim Gorki: elu ja surma saladus”

Päris huvitav on lugeda sellise kirjaniku elulugu, kelle teoseid üldse pole lugenud. Sest ehkki mitmed Gorki teosed olid minu kooliajal kohustusliku kirjenduse hulgas, jäid need kõik mul lugemata, nagu suurem osa kohustlikku kirjandust üldse. Sest lugemiskontrolli jaoks või eriti kirjandi kirjutamiseks oli piisavalt muid materjale. Võib ütelda, et viimase ajani on mul Maksim Gorki suhtes olnud väga suured eelarvamusted. Ainus, mis mulle tõesti huvi pakkus, on tema dramaturgia, aga kahjuks pole tema näidendite köiteid osta.ee oskjonitel eraldi müügis näinud ning kogu kuueteistkümneköitelist teostekogu ma ka koju riiulisse ei taha soetada.

Raamatu autor püüab otsida keskteed nõukogudeaegse Gorki ülistamise ning 90-ndatel toimunud Gorki materdamise vahel. Jah, ta võtab selgelt kirjanikku kaitsva tooni, üritades näidata neid fakte, kus ta astub välja Stalini režiimi vastu, või kust ta kasutab oma määratut autoriteeti kellegi päästmiseks või kaitsmiseks ning pisendada neid fakte, kus ta on selgelt režiimi hääletoru või sellele kaasaaitaja.

Ega päris selget pilti me ilmselt ei saagi, arvestades seda, et väidetavalt on päris suur osa just režiimikriitilisematest kirjadest ja Gorki päevikud (mille olemasolugi pole päris kindel) Stalini käsul hävitatud. Siiski paistab raamatust pigem vastuoluline pilt inimesest, kes osaliselt uskus, osaliselt oli petetud ja osaliselt ise tahtis petetud olla. Kõige kurioossem fakt on seejuures see, et viimastel eluaastatel, kui OGPU oli juba Gorki faktiliselt välismaailmast isoleerinud ning kogu suhtlus käis läbi talle määratud sekretäri, jõudis Gorkini aeg-ajalt spetsiaalselt tema jaoks ühes eksemplaris trükitud “Pravda” väljaanne, et anda talle just selline pilt välisest tegelikkusest, nagu oli Stalinile vaja.

Teine asi, mis ehk kõige enam tekitas huvi ka Gorkit ise lugeda, on erinevus Gorki teoste ametliku tõlgenduse ning tema tegeliku kirjapandu vahel. Gorkist tehti nõukogude ajal müüt, hilisemal ajal on see müüt pigem tagurpidi pööratud ning sellest viimasest lähtub ilmselt ka minu sügav vastumeelsus tema teoste suhtes, ent tegelikkus on kusagil nende kahe vahel. Ja seda pole võimalik mõista lihtsalt biograafiaid või kirjandusõpikuid lugedes, vaid tuleb ikka mingi teos ka reaalselt läbi lugeda.

Igal juhul biograafia oli kirjutatud haaravalt ning mis mulle eriti imponeeris – selles oli palju analüüsi, teoste analüüsi ehk veidi vähem, aga autor püüdis jõuda jälile kirjaniku suhtumistele, motiividele, vaadetele. See osa loovisikutest on tegelikult alati huvitavam, kui nende elu argisündmused.

Kas ma hakkan peale selle raamatu läbilugemist ka Gorki enda teoseid otsima? Ei oska ütelda, osad raamatud nagu pakuks ka huvi, aga kuna mulle pole kunagi meeldinud lugeda lihtsate talupoegade või lihtsate proletaarlaste elust, siis valiks pigem neid teoseid, kus tegelasteks on kas siis kaupmehed või intelligentsi esindajad, sest nende vaated ja elu on keerukam ja vastuolulisem.

8/10