Nevil Shute “On the Beach”

Tükk aega pole lugenud nii kurba raamatut, justnimelt kurba, mitte traagilist. Nevil Shute postapokalüptiline nägemus on täiesti trööstitu, selles pole mitte mingit pääsemisvõimalust ning autor ei näita mingitki positiivset alternatiivi.

On aasta 1963, Austraalia lõunarannik. Mõned kuud tagasi on põhjapoolkeral toimunud hävitav tuumasõda. Iga kuuga levib tappev radioaktiivsus üha rohkem lõunasse. Ja nii koosneb suur osa tegelaste elust vältimatu lõpu ootusest. Paljud teenused ei toimi enam, bensiin on muutunud luksuskaubaks, kaubavahetus teiste maade ja ka Austraalia põhjaosaga on lakanud. Ning romaani jooksul saabuvad teated üha järgmiste asustatud punktide eluks kõlbmatuks muutumise kohta.

Seda raamatut on vahel käsitletud ka ulmeromaanina, aga hoolimata sellest ühest ulmelisest faktist, et toimus tuumasõda, pole raamatus mitte midagi ulmeromaanide tavaarsenalist: pole lahendusi otsivaid teadlasi, pole seiklusi, pole isegi teravaid ja ootamatuid süžeeliine. Ei, kõik kulgeb vaikselt ja rahulikult, nii vaikselt, et enamasti pole tegelaste jutust või tegudest isegi aru saada, et tegu on inimkonna viimaste kuudega. Päris paljud tegelased elavadki tegelikult eituses või vähemalt üritavad lõpu vältimatust eitada.

Kui millegi kallal üldse norida, siis just siin on ehk ka raamatu suurim ebausutavus. Ma olen kindel, et olukorras kus on teada, et elu on jäänud vaid loetud kuudeks, ajaks meeleheide mingi osa inimesi üsna ekstreemsetele tegudele. Nevil Shute tegelased elavad rahulikult oma tavaelu edasi. Aga mingis mõttes on just sellest tavaelu kirjelduses selle raamatu kõige suurem õudus. Sest istutatakse mitmeaastaseid taimi ja räägitakse, kui hea on mõne aasta pärast nende vilju nautida, remonditakse katust, et see järgmisel aastal vihmadega läbi ei laseks, kasvatatakse lapsi ja räägitakse nende tulevikust – autor paneb oma tegelased teadlikult tegema tulevikuplaane ning eitama lõpu paratamatust ning sellega toob selle lõpu fataalsuse isegi palju rohkem esile.

“On the Beach” on minu meelest eelkõige meeleolu raamat. Seal ei toimu midagi erilist, kõik elavad nagu seni, aga kõike seda läbib see paratamatu lõpu vaevukuuldav toon, mis aeg-ajalt mingites üksikutes impulssides esiplaanile tuleb. Nevil Shute maailmalõpuvisioon on üks süngemaid, sest mitte kusagil ei jää mitte miski elama. Autor jätab lahtiseks vaid maailmamere saatuse ja ühe tegelase küsimus: “Kas kalad jäävad elama?” jääb vastamata. Aga inimkonna ajalugu lõpeb täielikult ning selle vastu ei aita enam miski.

Seega raamat teemasse: mida ma teeksin, kui mul oleks teadmine, et elada on jäänud loetud kuud? Autor pakub sellele küsimusele vastuseks rahuliku nukruse, mis läbib inimeste muus mõttes peaaegu muutumatuks jäänud tavaelu.

8/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s