Леонид Андреев “Анатэма”

Lõpetasin selle raamatu vahetult peale Ortega y Gasseti “Masside mässu” ning need kaks teost kuidagi haakuvad väga sügavalt.

“Anathema” on just sellest stiilis tragöödia, mis mulle tohutult meeldib. See on kirjutatud sellises ülevas laulvas keeles, selle sisu on suuresti üldistav mõistujutt. Teose peategelaseks on Anathemaks nimetatud deemon või Saatan, kes on võtnud nõuks hukutada vaga juudi David Leizeri. Autor on oma deemoni kuju üles ehitanud nii, et ligi pool näidentid jätab ta igati sümpaatse mulje. Ta tuleb sõbralikult David Leizeri juurde, kelle elu on olnud üksainus vaesus ja viletsus alates sellest hetkest, mil tema vanem vend nekrutiksvõtmise eest põgenes ning David tema asemel sõjaväkke pidi minema. Davidi elu on möödunud vaesuses, tema kuuest lapsest neli on surnud nälga, poeg on tiisikusse suremas, kogu elu on üksainus puudus ja viletsus. Ja siis tuleb deemon Anathema ja teatab, et tema vend on surnud ja jätnud talle päranduseks neli miljonit rubla, mis toona oli ikka ääretult suur raha.

David naudib lühikest aega oma rikkust, ent jõuab peagi järeldusele, et tal pole seda vaja ning jagab kõik vaestele. Aga just sellest, vaestele jagamise teos, avaldub tema huku algus. Sest kumu, et kusagil on David Leizer, kes jagab raha, ei vaibu, vaid laieneb pidevalt. Sellele lisanduvad ka kuuldused imetegudest, surnute ülesäratamisest ning lõpuks on Davidi maja ümber rahvamassid, kes nõuavad, et neid aidataks, et neid tervendatakse, neile raha antaks, nende lahkunud lähedased üles äratataks. Ehkki David üritab nende eest põgeneda, leiab mass ta ikka ja jälle üles ning viskab kividega surnuks. Anathema lisab veel irooniliselt, et varsti tuleb seesama mass ja korraldab enda poole surnuks visatud Davidile hiilgavad matused ning siis hakatakse tema haual imesid ootama. Sest niimoodi ju käitubki mass.

Mulle haakus teos just äsjalõpetatud Ortega y Gasseti “Masside mässuga”. Sest ka Andrejev näitab inimhulki nende kõige ebameeldivamast küljest: kui irratsionaalset, alati näljast karja, kes hammustab kätt, mis teda toitab, niipea kui see ei tee kõike nii, nagu kari tahab.

Andrejevi tragöödia puhul on üks suurepärane joon veel selle stiil. Ehkki teos on kirjutatud proosas, on selle kõla päris sageli laulev. Vähemalt minu kõrvus kuuldus seda lugedes pidevalt selline heroilis-pateetiline hääletoon, millega näitlejad seda ette kannavad.

Muuseas, kiriku survel keelustati teos varsti peale esietendust, sest kiriku meelest sarnases Davidi kuju liialt Jeesusele.

10/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s