José Ortega y Gasset “Masside mäss”

See on arvatavasti üks neid mind oluliselt mõjutanud raamatuid, mida ma iga 5-6 aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord mingeid uusi varjundeid leian. Sest teemad, mis selles raamatus on tõstatatud, ei ole mitte selle ilmumisajaga võrreldes paranenud, vaid määratult hullemaks läinud.

Me elame massiinimese ajastul ja kui Ortega y Gasset ajal oli veel elus piisavalt aristokraate, kes selle vastu protsesteerisid, siis tänapäeval võtame me masside valitsemist juba täiesti loomulikuna. Autor peab aga seda kõike ebaloomulikuks ja valeks, tema meelest (ja ka minu meelest) peaks kvalifitseeritud vähemus alati olema võimu juures ja kvalifitseerimata enamus alluma. Milles me oleme aga tänapäeval juba tõsiselt allakäigurajal edasi liikunud ning milles ka ma ise olen juba selgelt massiinimene, väljendub asjaolus, et meil on üha raskem tunnistada mingeidki kvalifitseeritud vähemuse tunnuseid. Kui vaadata Facebooki, siis millal läheb pööbel (kasutan siin just nimelt seda sõna) kõige enam marru? Siis kui talle kasvõi mainitakse sõna “eliit” ja siin ei aita mingid selgitused. See, et kõige väärtuse üle otsustab vaid kvantiteet – selle massilisus – on muutunud juba nii enesestmõistetav, et kui keegi üritab hakata rääkima absoluutväärtustest, karjutakse ta kohe maha. Ja nii ma arvestan selle massiga ja ei üritagi eriti rääkida sellest, et väärtused tähendavad asju, mille nimel peab end pingutama ja mida vaid vähesed suudavad tegelikult kehastada.

Suur osa raamatust tegeleb pigem kultuuri kui poliitikaga, ennekõike aga üritab visandada massiinimese tunnuseid. Ja just siin vaatan ma keskikka jõudnuna iseennast palju kriitilisemana kui tulise noorukina, kes ma seda raamatut 1992. aastal “Akadeemia” järjejutuna esimest korda lugesin. Filosoofi meelest on üheks massiinimese tunnuseks see, et ta on ise enda jaoks kõrgeimaks väärtuseks. Mistahes aristokraatia saab tuleneda vaid inimesest kõrgemate väärtuste tunnistamisest ja neile alistumisest. Massiinimene on aga sellisena nagu ta on, ise endale ideaaliks ning tema üheks suurimaks tunnuseks on sügav enesega rahulolu ning soovimatus paremaks saada. Just siin on nüüd koht, kus ma pean tõesti ütlema, et minagi olen massiinimene ja vähemalt mugavuses küsimustes täiega mandunud. Sest võrreldes enne XIX sajandit olnud ajaga, on meie elus mingitele printsiipidele alistumine, enda kõrgematele põhimõtetele ohvriks toomine, ideaalide teenimine jne. muutunud teisejärguliseks, vahel isegi naeruväärseks. Selles osas on meie tänases maailmas eliiti või aristokraatiat üldse väga vähe. Järele ongi jäänud vaid väga väikesearvuline vaimuaristokraatia.

Ega mul ei õnnestugi vist siin teose sisu ümber jutustada, pigem panen kirja enda tundeid seda jälle üle lugedes. Lihtsalt mulle on kõige selle juures oluline, et need tendentsid, mis igasugust hierarhilisust vältida ja välja juuride üritavad, ei saaks iial võitu. Kõik väärtuslik saab olla VAID hierarhiline, selles mõttes ei mingi inimene, asi või teos kehastab seda väärtust vähemal määral ning mingi inimene, asi või teos on sellele ideaalile lähemal. “Kõik on võrdne” on üks jõletumaid lauseid, mis sündinud vaid mannetute diletantide sügavast alaväärsustundest ning kadeduses nende suhtes, kes on ideaalile lähemal.

Ja lõpuks üks lause, mille ma endale lausa välja kirjutasin ning mis väljendab minu meelest inimmasside psüühikat suurepäraselt: “Mässudes, mida kutsub esile puudus, nõuavad rahvamassid aina leiba ja teevad seda aina nii, et hävitavad pagaritöökodasid”. Mida sellistelt hulkadelt ikka oodata? Kõik ilusa siin maailmas on loonud ikkagi üksikud, mitte massid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s