Teosed, millest on raske midagi kirjutada

Viimasel ajal on mulle sattunud palju selliseid raamatuid, mis kas ei tekita piisavalt mõtteid, ehkki on hästi kirjutatud, või mis on oma laadilt või žanrilt sellised, millest ma ei oska kohe midagi kirjutada.

Üks selliseid žanre, millest mina oma kirjandusalase analüüsioskusega lihtsalt ei oska kirjutada, aga mis mulle tohutult meeldib, on klassikaline värssdraama. Miks ma ütlen, et ei oska kirjutada? Sest selle žanri kogu võlu pole mitte niivõrd sellest, millest see räägib või milline on teose süžee, samuti ka mitte selles, mis on teose iva või põhipoint. Värssdraama põhiline võlu on selles KUIDAS see on kirjutatud, milline on keelekasutus, stiil. Üks korralik värssides näidend peab hakkama kõrvus helisema, sa otsekui kuuled näitlejate repliike oma sisemise kuulmisega, sellal kui sa vaikselt silmadega seda teksti läbid.

Viimaste kuude lugemisvaras on hulk seda laadi teoseid: Thomas Middletoni “The Revenger’s Tragedy” ja “The Changeling”, Pierre Corneille’i “Nicomedas”, John Fordi “The Broken Heart”, John Websteri “The Devil’s Law Case” ja “Sir Thomas Wyatt”, Thomas Dekkeri “The Bloody Banquet” ja lõpuks ka eestikeelse Shakespeare’i “Kogutud teoste” 5. köide, kus on mõned tema kõige kuulsamad teosed.

Inglise Elisabethi ja Jacob I aegseid teoseid olen lugenud originaalis, Corneille’i puhul pean kasutama venekeelset tõlget, sest prantsuse keelt ma peaaegu ei oska ja selliste vanade tekstide lugemine eeldaks lausa väga head keeletundmist.

Mis on aga just sellistes sajandeid tagasi kirjutatud tekstide peamine võlu? Mingis mõttes ma võrdlen nende lugemist hoopis teise kultuurivaldkonnaga, nimelt ooperi kuulamisega (eelistan ooperit rohkem kuulata kui vaadata). Mõlemal korral on põhiemotsiooniks või hoiakuks teatav ülevus – pean siin muidugi silmas eelkõige klassikalist opera seriat. Ka klassikalise tragöödia ja ajalookroonika, vähemal määral komöödia puhul, on nende mõju tavaelust kuhugi kõrgemale tõstev. Ei ole sugugi juhus, et suur hulk klassikalisi draamateoseid kõnelevad antiikaja kangelastest, jumalatest, ülikutest. Selles suhtes on muidugi prantsuse klassitsism, kuhu ka Pierre Corneille kuulub, märgatavalt “kõrgema” stiiliga kui Shakespeare ja tema kaasaegsed. Klassikalist tragöödiat lugedes ma mingis mõttes saan aru ka meie marukatoliiklastest, kelle jaoks tänapäev tundubki madala ja lodevana ning kes igatsevad midagi kõrget, heroilist ja aristokraatlikku. Ainult selle vahega, et kui mina saan oma kõrge ja heroilise annuse kirjandusest kätte ja ei hakka teistelt sellist käitumist nõudma, siis nemad tahaks kogu tänast maailma “kõrgeks ja heroiliseks” kujundada 😉 .

Klassikalise tragöödia ja üldse draama sisu ümber jutustama hakates võiks me aga lausa šokeeritult avastada, kui lihtsakoeline ja primitiivne see süžee tegelikult on ning siin on jälle sobiv võrdlus ooperiga. Ka ooperi puhul on vahel sisukokkuvõtted lugedes tunne, et “Issand, milline mehhiko seebiooper” … aga kogu võlu on mõlema puhul puhtalt vormis – nii keelelises kui muusikalises vormis.

Shakespeare kaasaegsetega on mul ka kummaline ajalugu. Kusagil aasta-kaks peale keskkooli, kui olin vist kogu eesti keeles ilmunud Shakespeare läbi lugenud, avastasin, et vene keeles on ilmunud kaheköiteline kogumik “Современники Шекспира”. Ainult et raamatukogudes, mille lugeja ma olin, oli see 50’ndatel ilmunud raamat küll kataloogis, aga tegelikkuses kaotsi läinud. Ja need paljud sellised raamatud, mida ma olin raamatukoguhoidjalt lausa kümme ja rohkem kordi tellinud ja mida ma ei olnud saanud, tungisid mulle alateadvusse, nii et ma olen isegi näinud und, et see raamat on mul olemas.

Tänasel päeval loen enamusi neist tekstidest originaalis ning ei saa siinkohal mitte kiitmata jätta kirjastust Delphi Classics, mis tegutseb autoriõigusega mitte kaetud autorite TÄIELIKE kogutud teoste väljaandmisega. Ka nende Shakespeare’i teostekogu sisaldab ka tema apokrüüfilisi teoseid, kui neid teoseid, mille puhul arvatakse teda üheks kaasautoriks.

Üks häda küll nende vanade draamateostega on, nimelt vahel tahaks ikkagi loetu üle ka muljeid vahetada, aga kui Shakespeare’i tuntumaid näidendeid tuntekse päris hästi, siis kõik need muud autorid on tänapäeval vaid tõeliste friikide lugemislaual ning enamik inimesi pole vist neist isegi kuulnud. Sellest on aga tõsiselt kahju, nagu ka asjaolust, et mitte keegi tänapäeval ei kirjuta enam sellises “kõrgstiilis” värssdraamasid. Aga kardetavasti ei oleks neil vist ka eriti vaatajaid.