Jälle üks postitus mitmetest raamatutest

Ega neid raamatuid, millest saaks ühe pika ja põhjaliku muljete kokkuvõtte, nii palju ei olegi. Kui varem ma kirjutasin oma sissekandeid kohe peale raamatu lõpetamist, siis nüüd leian, et õigem on lasta asjadel kusagil kuu-kaks laagerduda ja kirjutada oma mulje üles alles siis, sest selleks ajaks on jäänud meelde ja sõelale see kõige peamine. Paljude raamatut puhul on aga selleks ajaks kas enamik juba meelest läinud või siis on mulje muutunud nii kahvatuks, et ei viitsigi seda enam kirja panna.

Aga siia tahaks nüüd kirjutada mõnedes teostest, mis on sellised “keskmised” – päris leheküljepikkust juttu neist ei saa, aga mingis mõttes mainida tahaks küll.

Alustan kronoloogilises järjekorras, minnes järjest rohkem minevikku.

Betty Rowlands “Mõrv Viirpuuvillas”. See on üks viimase aja suuremaid pettumusi, nagu paljud teosed, mis on kirjutatud nn. cozy mystery žanris. Kriminaalromaani mõõtu see teos küll välja ei andnud, sest tegelased tegelesid kõige muuga (õieti minu meelest suurt mitte millegagi) ning muuseas lahendasid ka mõrvasid. Põnevust tekkis ainult ehk kümnekonnaks leheküljeks enne lõppu. Muud mõttes oli pigem naistekas, aga ka naisteka mõõtu ta päris välja ei andnud. 3/10

Saltšak Toka “Arati sõna”. Teos rubriigist “neid raamatuid ei loe enam keegi” ja loodetavasti seda rohkem keegi eriti ei loegi, sest see 1957. aastal Stalini Preemia Laureaatide sarjas ilmunud teos sobib lugemiseks vaid neile, kel on minuga sarnane huumorimeel ja kes tahab irvitada ideoloogiliste nõmeduste üle. Tegu oli Tuva parteijuhi noorepõlvemälestustega, mis olid kirja pandud ülimalt lamedalt ning mul läks pidevalt Leonid Brežnevi “surematute mälestuste” peale, mis minu kooliajal just ilmusid. 2/10

George R.R. Martin “Haviland Tufi reisid”. Hea meelelahutuslik seiklusulme. Täiesti pretensioonitu ja sobib ideaalselt rongis lugemiseks. Ma pean iga nädal 6-8 korda sõitma tund aega Paldiski ja Tondi vahel ning mitte iga raamat ei haara piisavalt, et teda sel rongisõidul lugeda. 7/10

Ambrose Bierce “The Monk and the Hangman’s Daughter”. Keskaegsel Saksamaal toimuv lugu ameerika autori sulest. Omamoodi legend, mille põhiteemaks on usuline silmakirjalikkus. Umbes pool lühiromaani on peategelasest munk päris sümpaatne, ent tema hingeline argus ja valelikkus teevad temast lõpuks päris ebasümpaatse tegelase. 6/10

Ja lõpuks, terve hulk vihikromaane Perry Rhodani sarjast. Võtsin ette Perry Rhodani fännide poolt selle megasarja parimaks alamsarjaks hääletatud “Die Meister der Insel” ning lugesin sellest läbi 7 esimest romaani. Tsükkel ise koosneb 100 vihikust, ma pole kindel, kes ma kogu tsükli iial läbi loen, aga vahepeal on sellist täiesti pretensioonitud pulpi ka vahelduseks mõnus lugeda. 4/10

Charles Williams – War in Heaven

Charles Williams on autor, keda ilmselt enamik eesti lugejatest üldse ei tea, sest eesti keelde pole temast tõlgitud mitte ühtegi raamatut. Küll pole antud žanr eesti lugejale sugugi tundmatu, sest selliseid “üleloomuliku thrilleri” žanris raamatuid on meie maal üllitanud ennekõike kirjastus Ersen oma sarjas “Raamat, mida peab lugema”, aga kahjuks on need tihti üsna suvaliselt valitud ning halvas tõlkes. Lisaks on sellest                žanrist tänapäeval saanud odava ajaviitekirjanduse osa, kus paljud teemad on kümneid kordi üleekspluateeritud. Sellepärast on
üleloomulik thriller kindlasti kirjandusžanr, mille paljud kohe prügikasti viskavad, sest tegelikult pakub see huvi vaid neile, keda erutab ka religioon, müstika ja see, mida tänapäeval ekslikult esoteerikaks nimetatakse, mis seda aga kohe kindlasti ei ole.

Charles Williamsi puhul tuleb siiski teha mõningasi mööndusi, mis viivad tema niiöelda rohkem kirjanduse plusspoolele kui tema tänased epigoonid. Nimelt on tema raamatud ilmunud aastatel 1931-1945, mil „üleloomulik thriller“ selle tänasel kujul polnud veel tekkinud. Kõik Dan Brownid ja James Rollinsid olid veel sündimata ning kogu see žanr polnud veel massikirjandus nagu täna, vaid pigem üsna selge nišitoode. Williams ise on kirjutanud paljudes eri žanrites ning avaldanud muuhulgas ka teoloogilisi traktaate, aga ta on kirjanduse ajalukku jäänud pigem oma romaanidega.

Minu huvi Williamsi vastu tekkis mõni aasta tagasi peamiselt tema romaani „The Greater Trumps“ tõttu, sest üritan läbi lugeda kõik ilukirjanduslikud teosed, mis kas põhinevat Taro kaartide pakil või siis on neli kaartidel raamatus väga oluline roll. Et „The Greater Trumps“ on tema sarja neljas teos, otsustasin enne läbi lugeda sarja avaosa, milleks ongi „War in Heaven“.

Kellele võiks Willams meeldida? Ilmselt neile, kellele pakub huvi just kristlik mütoloogia, okultism ja see vaimsuse vool, mis oli Euroopas valitsev enne Teist Maailmasõda. Tänasest New Agest oli toonane spirituaalne traditsioon ikka päris erinev. „War in Heaven“ keskendub ühele kesksetest keskaegsetest müütidest – Pühale Graalile. Nimelt ilmub ühes kolkakoguduses päevavalgele ei miski muu kui Püha Graal ning edasi järgneb pinev heitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel, kus esimesed üritavad Graali kaitsta, teised aga esmalt enda kasuks ära kasutada, hiljem aga lausa hävitada.

Stiili poolest võiks raamat sobida neile, kellele meeldib see, kuidas kirjutati kriminaal- ja põnevuskirjandust enne Teist Maailmasõda, esimesena tulevad meelde osade Edgar Wallace romaanide stiil, kus tegutsevad härrasmehed ja tegevus pole kunagi liialt verine.  Kui selline vanamoeline stiil lugejale ei istu, siis pole ka antud raamat ilmselt tema jaoks.

Minu jaoks oligi selle raamatu lugemisel oluliseks terve rea minu jaoks huvitavate elementide kooseksisteerimine: kristlikud keskaegsed müüdid, paras annus üleloomulikkust ja müstikat ning sinna juurde härrasmeestest detektiivid ja valguse kaitsjad. Ehk siis nii stiililiselt kui temaatiliselt oli teos just selline, mida ma armastan. Ees ootavad veel selle sarja järgmised osad, ehkki, nagu selgub, pole need üldse omavahel ei ajaliselt ega tegevuslikult seotud, nii et neid võib lugeda suvalises järjekorras.

8/10