Aasta kokkuvõtteks

Ma pole sel aastal siin blogis olnud üldse nii tihe kirjutaja, kui ma algselt planeerisin. See on seotud üldse kogu selle 2020. aasta omapäraga minu jaoks. Kui ma täna Facebookis oma elu üldisemalt sel aastal vaatlesin, siis jõudsin järeldusele, et too 2020. ongi mingis mõttes kaotsisolemise aasta. Ma pole veel abikaasa surmast üle saanud ning see seab omad piirid ka lugemisele, veelgi enam aga loetust kirjutamisele. Viimastel kuudel olen üritanud enamiku raamatute kohta mingi mõnelauselise arvamuse postitada Goodreadsi. See, et ma kõik loetud Goodreadsi abil üles tähendan, on juba viimase viie aasta harjumus. Goodreads on ka hea viis saada ülevaade oma aasta lugemise statistikast.

Seega minu tulemus tänaseks on 207 raamatut ning kokku 45228 lehekülge. Ma tean, et seegi tulemus on paljude jaoks muljetavaldav, aga ma olen mitmel aastal lugenud oluliselt rohkem. Veelgi tähtsam on aga tõsiasi, et vaid vähestele sel aastal loetud raamatutele suudan ma vaimustusega tagasi vaadata. Oli hetki, kus lugemine oli otsekui töö või kohustus, mida ma vaimse tervise ja enesetunde huvides lihtsalt sundisin end tegema.

Meelde on jäänud sellised raamatud (osad ka siin blogis mainitud); Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”, Carmina Burana (seda lugesin nii, et Orffi teos mängis paralleelselt kõrval), Bernard Kellermani “Anatoli linn”, Georgi Markovi “Strogovid” ja selle järg “Maa sool”, Jan Potocki “Zaragozast leitud käsikiri”, Margaret Atwoodi “Uputuse aasta” (ilmselt aasta suurim lugemiselamus), Samanta Schweblin “Nähtamatu niit”, Milorad Pavici “Kasaari sõnastik”, Francois Mauriaci “Ussipesa”, Vadim Baranovi “Maksim Gorki elu ja surma saladus”, Charles Williamsi müstilised thrillerid “War in Heaven” ja “The Greater Trumps”, Hindrey “Nõid” ja “Lembitu”, Julian Barnes “Aja müra”, Lampedusa “Gepard” ja Sienkiewiczi “Tule ja mõõgaga”, mille järge ma parasjagu loen. Tegelikult on ka muid häid raamatuid, mis lugemishetkel pakkusid palju … aga näiteks paljud lühemad teosed või näiteks draamateosed kipuvad palju enam ununema. Siia panin kirja just need, millest saadud mulje ka praegu, aasta lõpus, on veel piisavalt tugev ja ere.

Mida siis järgmisest aastast oodata? Ma üritan oma kohustusliku programmi korralikult käima saada ning tahaks enamikust neist teostest ka siin blogis juttu teha. Nii et järgmisel aastal loodetavasti muutub siinne teemadering palju laiemaks ning sissekannete hulk märkimisväärselt suuremaks.