Mihkel Mutt “Meedia mu meedia”

Teema 52 – Esseistika

Võiks küsida, miks lugeda raamatut, mis koosneb peamiselt üheksakümnendate aastate algupoolel ja keskpaigas kirjutatud ajaleheartiklitest? Raamatu alguses esitasin ka mina hetkeks endale selle küsimuse, siis aga haaras Muti stiil ja keelekasutus mind endaga kaasa. Mihkel Mutt on üldse üks neid kirjanikke, kellest ma üritan võimaluse korral kõik läbi lugeda – nii raamatud kui artiklid.

Aga mida ikkagi annab meile vanade ajaleheartiklite ja arvustuste lugemine. Vastus kõlab: elava vaatenurga meie lähiajalukku, tuletades meelde nii mõndagi sellest, kuidas me ise tol ajal tundsime ja mõtlesime. Sest ajalooraamatud annavad sündmusi ja fakte. Tolle aja ajalehtedes ilmunu aga peegeldavad seda, kuidas tundsid end inimesed vahetult nende sündmuste ja olukordade ajal. Seda kõike näitavad ka mälestused, aga meie mälu on petlik ning meis on juba teadmine sellest „mis saab edasi“ – see teadmine aga moonutab tagasiulatuvalt ka mälestusi. Ajaleheartiklitele oma eheduses samaväärsed on vaid päevikud, blogid ja kirjad ning seda eeldusel, et neid pole tagantjärele toimetatud.

Seda raamatut lugedes nentisin ma mitmel korral, et minugi mälu petab ja ma olen suure osa „üheksakümnendate tundest“ ära unustanud. Ilmselt on peamine põhjus selles, et me kipume möödanikku ilustama. Paljud toonased probleemid tunduvad isegi lugedes naeruväärsetena ja paljud toonased hirmud ülearustena, nende asemele on tulnud uued ja hullemad (?), aga pole sugugi kindel, et paarikümne aasta pärast ka need imelike ja naeruväärsetena ei tundu.

Näiteks küsimus „milleks kirjanikule internet?“ on tänapäeval juba selline, millest arvamuslugu enam ei saaks. Seda küsimust isegi ei küsitaks, seda enam, et artiklis väljapakutud vastuseid võtame nii enesestmõistetavatena, et selleks pole vaja ühtegi kirjatööd kirjutada ega lugeda.

See osa raamatust, mis puudutab kirjandust, on tegelikult aegumatu. Kirjandus on selles suhtes õnnelikus seisus, et ilmunud raamat on muutumatu ning see, mida kirjutati selle kohta 1995. aastal, kehtib suuremas osas ka 2021. aastal. Keerulisem on teatriarvustustega, eriti siis, kui ise pole kõneall olevaid etendusi näinud. Siiski on ka teatrietenduste aluseks kirjanduslik materjal ja vähemalt see osa on aegumatu.

Terve artiklite grupp räägib kunstnike ja kirjanike elust üheksakümnendatel. See osa on tegelikult optimismi sisendav, sest toona oli ikkagi palju raskem kui täna – muidugi kui jätame hetke koroonasituatsiooni kõrvale, aga ma eeldan, et peale seda kriisi endine elu suures osas taastub.

Mõned asjad on jäänud ka samaks. Mure meie keele pärast, selle muutumine ja kultuuriruumi amerikaniseerumine. Mutt ei suhtu Ameerikasse just ülemäära suure sümpaatiaga, nähes selles raha võimust tulenevat kommertsialiseerumist ja ka primitiviseerumist. Vaadates 2021. aasta pilguga tema toonaste murede peale, tekib ühest küljest tunne, et „issand, mille üle küll toona muret tunti“, ent kui hakata sügavamalt mõtlema, siis oleme me nende arengutega nii ära harjunud, et ei märka, et kõik see ongi juba teostunud, ehkki keel elab sellest hoolimata edasi.

Igal juhul on see jälle üks selline raamat, mis väärib kohta riiulil, kus on teosed, millest saab üksikuid kohti või artikleid aeg-ajalt jälle üle lugeda.

Mihkel Mutt „Meedia mu meedia“  TUUM 1996  
310 lk


8/10


Alexander Genis “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra”

Teema 52 – Esseistika

Lugedes seda raamatut leidsin end mõttelt, et tihti on lugeda raamatutest isegi põnevam kui lugeda raamatut. Vähemalt kehtib see sellise raamatu puhul nagu värskelt lõpetatud Alexander Genise teos. Juba esimestest peatükkidest valdas mind vaimustus autori suure lugemuse, aga ka tema teraste tähelepanekute suhtes, mis nii mõnegi autori puhul avasid tahke, mida ma ise lugedes polnud tähele pannud. Õnneks olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles sel ajal, kui kooliprogrammi tõttu tuli lugeda ohtralt vene klassikat, aga vene klassikalise kirjanduse armastus on mul ilmselt mitte ainult koolis õpitu tulemus, vaid miski vene kirjanduses puudutas ka hinge. Üks mu sõber armastab vene kirjanduse ja eriti vene romansside kohta ütelda, et neis on благородство ja et seda sõna ei saa üheski teises keeles edasi anda. Nojah, mina ei oska ütelda, kas tal on õigus või mitte, aga kindlasti on vene XIX sajandi kirjandus ääretult paeluv ja ega mul ka uuema vene kirjanduse suhtes pole sugugi vähem soojad tunded, sest Ljudmila Ulitskajat pean üheks oma lemmikautoriks üldse.

Genis ei räägi tegelikult mitte ainult vene kirjandusest, vaid ta võtab ette ka paljude muude maade klassikud, süveneb antiiki ja põikab ka Hiinasse. Mõnes mõttes on see raamat ka hea lugemuse eksam, sest tema tõeliselt hõrk maitse avaneb vaid siis, kui olen suurema osa seal mainitud teostest või vähemalt seal mainitud autorite mingidki teosed ka ise läbi lugenud. Minu jaoks oli siin ilmselt kõige nõrgem osa vene luule, eriti Brodski, sest ma pole väga suur luule sõber.

Omaette nauding oli minu jaoks see, kuidas autor rääkis oma raamatukogus, mis siis, et see asus tal keldris ning raamatutest üldse. Ma ei pea siin silmas mitte seda, kuidas ta andis edasi raamatute mõtet või sisu, vaid seda, kuidas ta kirjeldas raamatuid kui asju, nende lõhna, tekstuuri, raamatuid kui elamist elusamaks muutvaid esemeid. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kodu, kus pole üldse raamatuid ega raamaturiiuleid, on kuidagi steriilne ja surnud, vähemalt minu jaoks.

Genise teos on tegelikult üks neid raamatuid, mis peaks olema selles riiulis, mis asub kohe meie voodi kõrval, et sealt siis aeg-ajalt mõni peatükk üle lugeda. Vähemalt mulle mõjub tema tekst küll nii, et tekib suur iha veel neid ja neid autoreid kas lugema hakata või uuesti üle lugeda. Aga selline ju ühe korraliku kamasuutra mõju peakski olema.

Mulle ei meeldi eriti tsiteerida, aga ühe tsitaadi ma siiski siia paneks. Nimelt jagan ma autoriga tema kirge antiikkirjanduse vastu. Ja selle kohta on ta ütelnud: “Kõige parem antiikkirjanduse juures on see, et ta mahub ühte kappi, ja selles kapis ma tahaksin elada. Mis ei tuleks ju kõne alla ühegi teise kirjanduse puhul (muidugi peale selle, mis moodustab Piibli). Kõikide rahvaste kirjandusi me tunneme ju selle parimate näidete põhjal, antiiki seevastu tervenisti. Võime sattuda võõrasse maailma, mis on mahutatud vähestesse raamatutesse. Ausalt öeldes ei saa ma aru, milleks on vaja veel Harry Potterit, kui on olemas kreeklased.”

10/10

Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Teema 22 – XIX sajandi vene kirjaniku proosateos

Selle raamatu kohta võiks vist ütelda vanarahva viisil “kaua tehtud kaunikene”, sest läbi sain ta alles kolmandal katsel. Ilmselt polnud ma eelmistel kordadel lihtsalt õigel lainel. Leidsin raamatu vahelt isegi viimasel lugemiskatsel sinna jäänud järjehoidja. Nii et võin ütelda, et kuritegu olen lugenud kolm korda, aga karistuse osa suutsin läbi lugeda alles nüüd.

Dostojevski tekitab mõtteid. Sel korral tekkis juba paarsada lehekülge enne raamatu lõppu mul Facebooki seinal arutelu, sest juba raamatu alguses tekkis mul arusaam, et Dostojevski kirjeldab kaastunnet sageli kui midagi arutut, ebamõistlikku ja isegi ebameeldivat: sa aitad kedagi, annad talle ära oma viimase raha, sest sa lihtsalt ei suuda tema kannatusi pealt vaadata, aga nii tehes on sul endal ka ebameeldiv ning pärast ei järgne mitte heaolutunne heast teost, vaid kahetsus ja pigem süütunne, et ei suudetud kiusatusele vastu panna.

Ma ei kahtle Dostojevski psühholoogivõimetes. Ta on väga hea inimestetundja, ta tungib väga sügavalt inimlike motiivide telgitagustesse. Ent just siin on minu jaoks ka selle romaani nõrkus, ütleks et mingil määral kogu Dostojevski nõrkus ning millest on vaba vaid tema teistest teostest kõrgemale tõusev magnum opus “Vennad Karamazovid”. See nõrkus seisneb asjaolus, et Dostojevski kuhjab kokku terve plejaadi mõnevõrra väärastunud või viltukasvanud karaktereid, ent kogu süžee muutub mõnevõrra ebarealistlikuks just seetõttu, et nende kõrval puuduvad niiöelda tavalised inimesed. Jah, võiks oletada, et mängusõltlasena, kelle kogu elu koosnes tihti olukordadest, kus ta tahtis olla parem, aga kirg mängu vastu oli tugevam kui tema, näebki ta maailma nii, et kired on tugevamad kui inimesed. Aga just siin minu meelest ta teeb vea, sest inimesi on igasuguseid ning kuhjates kokku just sellised natuurid, kellel kired on mõistusest ja tahtest üle, muutub raamat mõnevõrra reaalsusekaugeks. Või siis räägib minus lihtsalt külm põhjamaalane, kes pole iial puutunud kokku nii tugevate kirgedega nagu slaavi temperament seda sisaldab?

Just see on minu jaoks “Kuritöö ja karistuse” ainus nõrkus ning just selle suutis Dostojevski “Vendades Karamazovites” ületada, sest viimases on tal tõesti esindatud erinevate psühholoogiliste tüüpide ja ka motiivide spekter kogu selle kirevuses.

Raamat ise oli kindlasti hea ja vähemalt praegu lugesin seda mõnuga. Tekst haaras kohe kaasa. Ilmset on iga teose jaoks mingi oma aeg ja kui sa võtad selle kätte enne seda, või lihtsalt vales meeleseisundis, võib ka parim raamat igavana tunduda ja pooleli jääda.

Samas ma tunnen, et Dostojevski on autor, keda tuleks lugeda suhteliselt harva. Suurtes kontsentratsionides võiks ta hakata mõjutama meie suhtumist inimestesse, tekitama skepsist inimliku headuse ja arukuse suhtes, muutma meie maailmapilti mõnevõrra süngemaks. Aga kindlasti tekitab ta mõtteid ja paneb ka vaidlema. Mina pea iga tema raamatutega kokkupuutumise järel vaidlen endamisi väga tugevalt vastu sellele tema ennastohverdava kristluse ideaalile. Selline enda mahasalgamine ja ohverdamine, mida mitmed tema kangelased enda jaoks lahendusena näevad, pole kindlasti lahendus minu jaoks.

Hinnang on 9/10 (sest 10 punkti on mul Dostojevski puhul reserveeritud tema viimasele romaanile).

Euripides “Hekabe”

Teema nr 2 – Antiikdraama

Antiikaja dramaturgia avastasin enda jaoks keskkooli lõpus. Sealjuures on minu suhtumine antiikaja dramaturgiasse mingis mõttes kontrastsem, kui ühegi hilisema perioodi näidenditesse. Nimelt ma loen vaimustusega tolle ajastu tragöödiaid, ent tolle aja komöödiaid lugedes tunnen, et see on mingi mõttetu jaburdamine, mistõttu ma vist pole ühtegi selle perioodi komöödiat suutnud lõpuni lugeda. Vähemalt Aristophanese nime kuuldes tekib kohe sügav ebameeldivustunne.

“Hekabe” tegevus toimub Trooja sõja lõpus. Trooja on langenud, Hekabe on kaotanud mehe ja enamuse oma lastest, ent tema saatuselöögid pole veel otsas, sest tema tütar Polyxena (vabandan, kui kreeka nimede kujud eesti keeles on teistsugused, mul pole hetkel ühtegi eestikeelset antiikmütoloogia raamatut käepärast) otsustatakse ohverdada Achilleuse haual ning esimene näidendi kolmandik keerlebki selle episoodi ümber. Ent vähe sellest, lained uhuvad randa ka Hekabe ja Priamose noorima poja Polydorose laiba. Viimase on tapnud Traakia kuningas Polymestor, kelle juurde too oli saadetud turvalisse pelgupaika. Tragöödia lõpeb Hekabe kohutava kättemaksuga Polymestorile.

Näidend pole pikk, lugesin seda paralleelselt vene ja inglise keeles, nagu mul on antiiktekstidega varemgi kombeks olnud teha. Ilmselt kõlab kogu see ülalkirjeldatud lühikokkuvõte üsna banaalse ja lihtsana, aga ühegi antiiktragöödia võlu ei seisne mitte süžees, vaid puhtalt selles, kuidas tegelased räägivad. Nüüd, aastaid peale esmalugemist uuesti Euripidese teost üle lugedes tekkis mul küll kohati mõte, et tänapäeva inimesele võib see mingis mõttes mõjuda jälle väga melodramaatilisena, sest sellisel “Oi, kuidas karm saatus ja jumalad mind on kiusanud!” stiilis väljendutakse nüüdisajal pigem mehhiko seebiooperites. Ent tragöödia pole kunagi seebiooper, pigem on viimane kõige traagilise paroodia. Vana-Kreeka dramaturgia üks võtmemõisteid on tõesti saatus ja vahel ka jumalate kapriisne tahe, ent selles kõiges on mingi fatalistlik seotus – üks tegu viib paratamatult teiseni ning sellest vallandub omakorda terve kukkuvate kivide laviin, mille alla siis tragöödia tegelased jäävad. Mis on ilmselt veel oluline: kreeka tragöödiad eksisteerivad tihti eepostest ja müütidest juba tuntuks saanud maastikul, mistõttu on iga üksiktragöödia otsekui üks sisselõige suuremasse pilti. Nii on ka “Hekabel” tegelikult pikk eel- ja järellugu, millest osa võib leida Euripidese teistest näidenditest, osa teiste suurte näitekirjandike teostest, osa aga Homerose eepostest.

Üldiselt eeldab antiiktragöödiate nautimine päris head orienteerumist kogu antiikmütoloogias, seda just seetõttu, et ehkki mingi eellugu tuleneb ka teosest endast, ei tegele teosed kunagi kogu tausta uuestijutustamisega, sest toonaste vaatajate jaoks oli see kõik iseenesestmõistetav ning neid müüte teati peast.

Ma ei oska ütelda, kellele üldse antiiktragöödiaid soovitada. See on tänapäeval sihuke väga selge nišitoode, mida loevad vaid üsna vähesed. Ma isegi ei looda, et seda kirjandusžanri eriti eesti keelde tõlgitaks, mis siis, et kogu säilinu mahuks 5-6 köitesse.

Minu jaoks on antiiktragöödia klassitsistliku tragöödia kõrval olnud ilmselt keskkoolist peale üks suuri lemmikuid. Kuna ma juba sel lainel olen, siis sel aastal kirjutan siin ilmselt mingitest muudest antiikaja draamateostest veel.

PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis sellest teosest kõnelev inglisekeelne Wikipeedia annab lingid päris mitmele inglisekeelsele tõlkele, mida saab netist täiesti vabalt lugeda. Mina ise kasutasin lugedes küll Googlest leitud XVIII sajandi tõlget.

10/10