Hesketh Pearson “Walter Scott – His Life and Personality”

TEEMA 51 – Biograafia.

Biograafia on selline huvitav žanr, et väga sageli on sul lugemise järel kahtlused, et kas lugesid enam-vähem tegelikkusele vastavat pilti raamatus kujutatud isikust või on tegemist pigem autori ettekujutusega. Sest biograafia võib libastuda kahte vastandlikku suunda: ta võib olla kantud kõmujanus autori soovist oma teose aluseks oleva isiku elust kõike skandaalset ja šokeerivat välja otsida ning ta võib olla selline ülistuslaul, mis maalib isikust lausa ingelliku pildi. Pean ütlema, et Hesketh Pearsoni raamatu lugemise järel tekkis tõsine soov võtta kätte mõni viimastel aastakümnetel ilmunud Walter Scotti biograafia, sest too 1954. aastal ilmunud teos jätab küll kohati pigem ülistuslaulu mulje. Võib-olla oligi Walter Scott tõesti selline ülimalt õilis, isetu, ideaalilähedane isiksus, aga mulle tundub, et vähemalt osaliselt on tegu biograafia autori vaimustusega, mis on hakanud tulemust moonutama.

Siiski oli raamat kirjutatud piisavalt haaravalt, et sellest naudingut saada. Eluseigad olid kõik paigas, kõik romaanid olid vist ka ära mainitud, ehkki jällegi läheb minu maitse ja autori hinnang Scotti teostele suuresti lahku.

Scott on minu jaoks üldse selles mõttes eriline autor, et mul on tema 27 romaanist lugemata vaid kaks ja needki kavatsen kas sellel või järgmisel aastal läbi saada. Keskkooli ajal lugesin läbi peaaegu kõik tema vene keeles ilmunud kahekümneköitelise “Valitud teoste” köited ning viimastel aastatel olen lugenud originaalis veel lisaks neid teoseid, mida vene keeled polnud tõlgitud.  

Nii et võib ütelda, et mulle Walter Scott ilmselt sobib, nagu sobib üldse XIX sajandi pikkade kirjeldustega selline veidi lohisev ja paljusõnaline still. Ilmselt sellepärast valisin ka biograafia ennekõike autori järgi. Miks aga just see Hesketh Pearsoni versioon? Lihtsalt sellepärast, et see oli e-raamatuna Amazonist parasjagu odavalt saadaval,

Aga selline tunne jäi peale raamatu lugemist küll, et kas autor ikka ei teinud oma kirjutatu objekti õilsamaks, paremaks ja vooruslikumaks. Ilmselt pole me XXI sajandil enam harjunud selliste elulugudega, mis ei tegele kõige muu kõrval ka skandaaalide ülesotsimise ning pori pildumisega.

Hesketh Pearson “Walter Scott – His Life and Personality”

House of Stratus 2015 (kindle e-book) 236 lk

6/10

Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ (På guds veje)

TEEMA 19 – Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos

1903. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Bjørnstjerne Bjørnson on üks niinimetatud Norra kirjanduse „suurde nelikusse“ kuuluvatest autoritest (teised kolm on (Henrik Ibsen, Jonas Lie ja Alexander Kielland). Samas on ta tänastele lugejatele, vähemalt neile, kes loevad peamiselt eesti keeles, peaaegu tundmatu, sest tema romaanide tõlked on ilmunud enne Teist Maailmasõda ja nii on uuemal ajal temalt kättesaadavad vaid kaks Loomingu Raamatukogu numbrit, üks lühijuttude ja üks näidendiga. Mul on olnud õnne leida osta.ee okjonitelt terve hulk ennesõjaaegse „Põjamaade romaane“ sarja raamatuid. Nii sattus minu kätte ka teos, millest allpool juttu teen.

Nüüd, vahetult peale raamatu lõpetamist, on minus üsna tugevalt küsimus: kas ka ilukirjandus võib moraalselt vananeda? Õigemini tekkis see küsimus mul kusagil poole raamatu peal ülitugevalt ja vahetult enne lõppu muutus isegi veidi nõrgemaks. Aga ikkagi, kui palju kõnetab tänast, keskmist, suhteliselt kristlusekauget inimest raamat, mille põhiküsimus keerleb ümber selle, kes on hea kristlane? Jja autor annab sellele selge vastuse: mitte see, kes on moraalne ja õige, vaid see, kes enim oma ligimesi abistab. Nii vaadeldakse paralleelselt kahe sõbra eluteed: üks neist unistab juba posieas misjonäriametist ning valib täiskasvanuks saades pastori elukutse, teine on näiliselt Jumala suhtes palju ükskõiksem ja õpib arstiks. Ja see osa, kuidas nende eluteed kulgevad, kõnetab ka tänast inimest. Romaani teised peategelased on aga mõlema sõbra naised. Ja siin nüüd tuleb teema, mis tänapäeva inimesele ehk polegi enam nii mõistetav, kui aastal 1889, kui romaan originaalis ilmus või aastal 1936, mil ta eesti keelde tõlgiti. Suur osa romaani intriigist käbi ümber lahutuse, abiellumise lahutatud naisega ning selle, kuidas kord juba lahutanud naisest usutakse kõige halvemat ning lause eeldatakse, et ta ka oma uut meest petab. Ja see osa, kõik need reageeringud ja suhtumised, on tänapäeva lugeja jaoks juba kaugevõitu.

Kiita võib romaani ladusat ja tema parimates kohtades skandinaavialikult ülevat stiili, eriti raamatu alguses ja lõpuosas. Kokkuvõttes kindlasti kirjanduslooliselt oluline lugemisvara, aga oletan, et autoril võiks olla ka selliseid teoseid, mis tänapäeva inimest enam kõnetaks. Seega, kui oleks vaja otsustada, kas seda võiks ka XXI sajandil eesti keeli välja anda, siis mina seda vist ei soovitaks.

Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ Eesti Kirjastuse Kooperatiiv sari „Põhramaade romaane“ 1936

300 lk

7/10

Lope de Vega „Valencia hullumeelsed“ (Los Locos de Valencia)

TEEMA 7 – Barokiajastu draamateos

Barokiajastu piiride määratlemisega on mul alati tõsiseld raskusi, seda nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks seda sissekannet kirjutama asudes ma kõigepealt uurisin mitmeid internetis leiduvaid artikleid ning nii mõneski liigitati baroki alla ka Shakespeare hilised draamad. Ja teiselt poolt pandi baroki alla ka prantsuse klassitsistid, mis mind veelgi enam häiris. Ehk just muusika tõttu on minu jaoks vahe baroki ja klassitsismi vahel väga oluline. Nii võtsin juba seda teemat kirja pannes nõuks lugeda selle all kindlasti midagi hispaania kuldajastu dramaturgiast, sest kui miski seostub mul barokkdraamaga, siis kindlasti just see kirjandusvool.

Hispaania kuldajastu teater on seotud peamiselt nelja suure nimega: nendeks on Miguel de Cervantes Saavedra, Tirso de Molina, Pedro Calderon de la Barca ja Lope de Vega Carpio. Neist Cervantese näidendeid ma seni lugenud ei ole, teiste autorite teostega olen mõnevõrra tuttav. Eesti keelde on neid tõlgitud ka väga vähe, seetõttu olen neid lugenud peamiselt vene keele vahendusel, nagu selgi korral.

Lope de Vega (1562-1635) on ilmselt hispaania tuntuim näitekirjanik. Ta on saanud kuulsaks ka oma tohutu produktiivsusega, ta on loonud väidetavalt 1500-2500 näidendit, millest säilinud on 425,  „Valencia hullumeelsed“ on üks tema varasematest teostest, loodud 1590 aasta paiku. Teost on žanriliselt määratletud komöödiana, kuid hispaania barokk-komöödia puhul on oluline teada, et tegu pole sellise tõsiselt naljaka teosega, vähemalt mitte tänaste lugejate jaoks (teatris saab tegevusega  seda nalja juurde tekitada). Pigem nimetatakse komöödiaks kõiki neid näidendeid, mis lõpevad õnnelikult.

„Valencia hullumeelsed“ tegevus toimub hullumajas. Floriano tapab eksituse tõttu duellil prints Reinero ja põgeneb Valenciasse. Et end varjata kehastub ta armuvalust ja liigsest õppimisest hulluks läinud õpetlaseks Beltraniks ning sübra kaasabil pannakse ta hullumajja. Samal ajal satub sinna vaimuhaigla juurde ka oma range isa ja vanale aadlimehele mehele paneku eest põgenenud Erifila, kelle röövib paljaks tema teener Leonato.  Kui Erifila leitakse peaaegu paljana hullumaja ukse eest, ei usu keegi tema juttu röövimisest, vaid teda peetakse samuti aru kaotanuks ning temagi viiakse haiglasse sisse. Nii toimub tulevaste armunute kohtumine juba hullumajas. Sellega armumised veel ei lõpe, sest Florianosse/Beltrani armuvad ka hullumaja juhataja vennatütar Fedra ja tolle teenijanna. Mõlemad nad teesklevad hulluksminemist, et Florianoga koos olla. Nagu barokiajastu komöödiatele omane tuleb lahendus lõpuks omamoodi deux ex machina vormis, sest selgub, et tegelikult ei tapnudki Floriano duellil printsi, vaid hoopis tolle teenri. Jah, tänapäeva inimene siin küll ütleks, et mis hea lahendus see on, Floriano on ju ikkagi mõrvar, aga ju barokiajastul vähemalt teatrilaval peeti teenri tapmist millekski nii tühiseks, et selle eest isegi ei noomita.

Kujutan ette, et toonaste vaatajate jaoks oli süžee kindlasti naljakam kui tänaste inimeste jaoks. Hispaania barokkdraamas pole eriti selllist farsilikku naljakust, ka puuduvad seal proosas kõnelevad lihtrahva esindajad, kes näiteks Shakespeare komöödiates edendavad ajuti sellise kahemõttelist ja rahvalikumat huumorit. Hispaania draamade puhul on vähemalt minul tunne, et need polnud adresseeritud lihtrahvale, vaid aadelkonnale ning kõik tegelased, ka vaadeldavas komöödias lavale ilmuvad tõelised hullud, kõnelevad eranditult värssides ning kordagi ei libastuta millegi madalama või rahvalikuma poole. Kui ma mõtlen nüüd tervikuna ka teiste selle perioodi draamateoste peale, mida olen lugenud, siis hispaania barokkdraama on alati mingis mõttes õilis ja puhas. Ilmselt just selle tõttu võib ta tänase lugeja jaoks olla mitte väga naljakas, aga ega ma vist nalja saamiseks teda ei loegi, ikka pigem sellise rüütelliku, õilsa ja sind hingeliselt tõstva hoiaku pärast.

Лопе де Вега “Собрание сочинений в 6. томах”

Москва “Художественная Литерарура” 1964     том 5 стр. 303-446

8/10

Chikamatsu Monzaemon “Naistetapja ja õlipõrgu” (Onnagoroshi abura no jigoku) 1721

Teema 36 – Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos

Minu mäletamist mööda on see nüüd esimene jaapani klassikalise teatri näidend, mille ma olen läbi lugenud. Chikamatsut soovitas mulle kunagi veel keskkooli ajal üks Eesti lavastaja, kellega ma toona lävisin, sest mind ennast huvitas lavastaja amet ning ma olin ütelnud, et mulle meeldib klassitsistlik tragöödia. Aga elu on juba selline, et vahepealne aeg on mind teatrist lausa väga kaugele viinud ning Chikamatsu draamad jäidki seniajani lugemata, nagu ka Jaapani klassikaline dramaturgia üldse. Ja ega eesti keeles vist suurt midagi ilmunud ka ei ole, isegi euroopa suurtes keeltes on tolle ajastu (XVIII sajand) jaapani dramaturgiast ilmunud üsna vähe.

„Õlipõrgu“ aluseks on reaalne mõrv, mis toimus 1721 poiste püha (Tango no sekku) eelõhtul ning millest tehti kohe mitu näidendit nii Kabuki kui Joruri teatrile. Selle peategelaseks on hellitatud perepoeg Yohei, kes kulutab kogu oma raha müüdavatele naistele. Rahapuudus viib ta liigkasuvõtjate küüsi ja sealt on juba vaid üks samm mõrvani. Võib ütelda, et draama algab sellest, mis peategelase mõrvani viib, kulmineerub mõrva endaga ning lõpeb mõrvari vangistamisega.

Chikamatsu draamale on omased paar sellist joont, mis on meile euroopa dramaturgiaga harjunutele ilmselgelt võõrad. Nimelt, kui euroopa draamas kogu sisu antud edasi lavalise tegevuse kaudu, siis Chikamatsul on ligi kolmandik näidendi tekstist jutustaja tekst. Ehk siis päris palju jääb inimeste silme alt välja ning tegevuse arengut kannab paiguti hoopis Jutustaja, kes räägib, mis edasi sai. Tegelased ise astuvad lavale vaid piisavalt olulistes stseenides, kusjuures vähememotsionaalne kõne on kirjutatud proosas ning emotsionaalsem kõne on kirjutatud luules ning niipalju kui ma netist jaapani draama kohta jõudsin lugeda, seda esitatakse lauldes.

Huvitav fakt antud teose kohta on see, et autori kaasaegsetele see draama ei meeldindu, aga ta on saavutanud populaarsuse XX sajandil.

Kui võtta nüüd oma elamus kokku, siis kindlasti on siin kaks poolt: esiteks, ma sain alles pärast selle loo läbilugemist aru, kui vähe ma tegelikult jaapani klassikalisest teatrist tean. Jah, ma tean nimesid no ja kabuki, olen näinud ka minu jaoks täiesti arusaamatuid videosid maskides näidenditest, kus näitlejad räägivad imeliku karjuva häälega … aga mingitki isiklikumat kokkupuudet mul jaapani dramaturgiaga pole olnud. Teiseks, mulle tundub, et see üks näidend on vaid tilgake meres ja kogu too jaapani klassikaline kultuur on otsekui täiesti teine maailm, mis nõuaks eraldi süvenemist ja paraku ka jaapani keele oskust, sest euroopa keeltesse on sellest tõlgitud vaid üsna vähe.

Nii saan ütelda, et mulle meeldis, aga erinevalt euroopa draamast, kus ma oskan oma arvamust ka põhjendada, tunnen ma selle teose järel end pigem ebalevalt, ega oska väga seda millegagi võrrelda.

Lugesin teost vene keeles, sest selles keeles oli Chikamatsu kõige kiiremini leitav

Kasutasin koguteost  „Классическая драма Востока“  М.: Художественная литература, 1976 г.

Тикамацу Мондзаэмон „Масляный ад“ (пьеса, перевод В. Марковой), стр. 691-814

9/10

Ludovico Ariosto “Raevunud Orlando” (Orlando Furioso)

Teema 4 – Keskaja või renessansi poeem või eepos

Selle teosega seob mind ikka päris pikk ajalugu, ehkki alles nüüd, juba keskikka jõudnuna sain selle ka tegelikult läbi lugeda. Nimelt oli minu keskkooli päevil minu toa raamaturiiulis ka minu vanemate kolmekümneköiteline „Большая Советская Энциклопедия“ ja ma armastasin väga sealt just kirjanduse ja muusikateemalisi artikleid lugeda. Nii tekkis juba keskkooli lõpuks terve hulk „unistuste“ kirjandus- ja muusikateoseid, millest üks oli ka seesama „Orlando Furioso“. Toona, kaheksakümnendate alguses, oli tegelikult selle teose reaalne lugemine veel päris võimatu, sest eesti keelde seda tõlgitud ei ole ja arvatavasti ka vähemalt lähemas tulevikus ka ei tõlgita ning isegi vene keeles oli raamat viimati ilmunud aastal 1938. Aga meie raamatukogudes selle aja venekeelseid teoseid peaaegu ei ole. Nii jäi teose reaalne läbilugemine aastateks vaid unistuseks.

Õnneks ilmus 1993. aastal vene keeles uustõlge ning tänu internetile ja vene online raamatukogudele on seda võimalik ka täna netist leida. Nii et tekski kättesaamatuse taha tänapäeval asi enam ei jää. Kahjuks ma küll itaalia keelt ei oska, nii et päris suur osa raamatu keelelisest ilust jääb minu eest ikkagi suletuks, aga mul on põhimõte, et romaani keelte puhul eelistan igal juhul venekeelset tõlget inglise- või saksakeelsele. Mulle lihtsalt tundub, et mingi keele lopsakus ja voolavus on inglise ja saksa keeles täiesti kaduma läinud. Näiteks ei suuda ma üldse lugeda ühe oma lemmikkirjaniku Jean Racine tragöödiate ingliskeelseid tõlkeid – need on lihtsalt kuivad ja lakoonilised, sellal kui Racine võlu on just pompöösselt voolav keelekasutus.

Aga nüüd Ariosto teosest lähemalt. Miks see üldse Euroopa kultuuris nii oluline on? Tänapäeval on sellest ühest Euroopa kirjanduse pikimatest luuleteostest (kokku 38736 rida) saanud küll pigem väikese huvigrupi nisitoode ning laiu lugejaid värssides poeemid enam ei meelita. Küll aga on sel teosel olnud ajaloos palju olulisem koht. Lisaks kirjandusloole,  on see ülimalt oluline ka muusikas, sest selle ainetel on loodud hulgaliselt ooperilibretosid, neist tuntumad ehk Händeli „Orlando“, „Ariodante“ ja „Alcina“ ning Haydni „Orlando Paladino“. Ehkki „Raevunud Orlandot“ ennast ei saa kindlasti pidada rüütliromaaniks, on üks osa selle allikatest ja traditsioonist siiski just rüütliromaanide žanris ning nii on ta kindlasti abiks, et mõista seda maailma, mida parodeerib Cervantes oma „Don Quijotes“. Üldse tekkis mul seda teost lugedes mõte, et me elame alles paar viimast sajandit selles uusaegses paradigmas, kus üheks teose headuse kriteeriumiks on selle originaalsus ning me võitleme kiivalt plagiaadi ja teemade laenamise vastu. Kogu varasem maailm oli selles mõttes sootuks teistsugune. See, et teos loodi mingist vanast olemasolevast süžeest või müüdist, oli pigem reegel kui erand. Eriti ilmekas on see muidugi antiikaja kirjanduses, aga ka keskaja ja renessansi kirjandus liigub suuresti maastikul, kus ühteid ja samu suurele osale lugejaskonnast juba tuttavaid lugusid jutustati ühe uut moodi ringi. Nii põhineb „Orlando Furioso“ osaliselt vanaprantsuse eeposel „Ronaldi laul“ (Orlando on Ronaldi itaaliapärane vorm), aga seda ei saa lahutada ka kogu muust rüütliromaanide ja -poeemide maastikust.

Tänapäeva inimesele on „Raevunud Orlando“ tegelikult ikka paras pähkel. Esiteks, me pole harjunud pikki luuletekste lugema. Ma mäletan, et kui keskkoolis tuli kohustuslikku kirjandusse „Jevgeni Onegin“, põhjustas see nii minus kui pea kõigis teisteski tõsiseid proteste ning lugemate on see teos mul siiani. Ariosto teos on aga veel keerulisem lugemine kui Puškini värssromaan. Kui viimases on tegelaste arv veel lugeja jaoks täiesti hallatav ning ka süžee arendamine sarnaneb tänapäeva jutustamislaadile, siis „Raevunud Orlandos“ on 14 peategelast, kel kõigil on oma süžeeliin ning lisaks veel terve hulk kõrvaltegelasi, kusjuures poeem on otsekui mosaiik, kus tegevus pidevalt hüppab ühe tegelase pealt teise peale, jättes seejuures eelmise tegelase liini tihti kõige ootamatumalt hetkel pooleli (umbes nii, et tegelane alustab just võitlust koletisega, aga siis teatab autor, et „meie aga vaatame nüüd kuidas läheb teisel peategelasel“). Vene keeles ilmus Ariosto poeem kahes ca 550 leheküljelises köites ning esimest ma lugesin mitu kuud, sellal kui teise köite suutsin läbi lugeda nädalaga. Esiteks, osad liinid olid teise köite ajaks juba tegelase surma tõttu otsa saanud, teiseks aga õppisin selleks ajaks ära ka ühe olulise asja: ära üritagi meelde tuletada, kust see konkreetne tegelane tuli ja mis temaga enne toimus, sest Ariosto võis täiesti teha nii, et esimese köite alguses on ühel peategelasel selle kõrvaltegelasega mingi konflikt või kokkupuude ja siis tuleb see kõrvaltegelane ilma mingi sissejuhatuseta uuesti mängu poeemi lõpulehekülgedel. Selliseks põhjalikuks, kõiki liine jälgivaks ja kõiki tegelasi eristavaks lugemiseks, tuleks seda teost ilmselt lugeda pidevalt märkmeid tehes. Seega too episoodide ja tegelaste kirevus on lausa harjumatult intensiivne.

Harjumatu on ka see, kui tihe on ajuti tegevus. On laule (poeem jaguneb 46 lauluks), kus 20 lehekülje peal on 6-7 stseeni, mis kõik toimuvad skeemi järgi: rüütel kohtab vaenlast, kas siis teist rüütlit või koletist, asub temaga võitlusse ja võidab selle. Ilmselt just selle intensiivsuse tõttu mahuvad näiteks Ariostol põhinevad ooperilibretod poeemis vaid 1-2 laulu sisse ära. Tegevus on sedavõrd kokkusurutud, et seda laval etendades saab 10-20 leheküljest terve paaritunnise süžee. Üldse tundub mulle, et Ariosto aga ehk üldse keskaja- ja renessansi inimese jaoks ei olnud tegevus peamine. Sest niiöelda action on poeemis tihti väga kiire ja ütleks et ka üsna pealiskaudselt kirjeldatud, sellal kui tegelase kurbust kaotatud armastuse pärast või hingepiinu kirjeldatakse pikalt lehekülgede kaupa.



Ajuti on need peatükid, kus on selline pidev kohtumine-väljakutse-võitlus skeem, ka üsna tüütud lugeda, ent mitte need polnud minu jaoks kõige keerulisem. Tõeliselt igavaks muutus poeem tegelikult siis, kui ta näiteks hakkas loetlema Pariisi kaitsmisel osalenud rüütleid koos nende turviste kirjelduse ja päritoluga ning nii loeti üles kümneid ja kümneid rüütleid. Lisaks oli tänasele inimesele ehk muigamaajavalt läbinähtav ka see osa, kus Ariosto sidus poeemi kangelasi oma patroonide sugupuuga ning tegi seda pikkade suguvõsaloendite abil.

Samas, kui me võtame tänase fantasy kirjanduse, siis paljud selles edasiarendatud teemad on juba Ariosto poeemis selgelt esindatud. Nõiad, võlurid, hiiglased, võluesemed, reis Kuule, põrgusse ja taevasse ja palju muud selgelt fantastilist on tänaseski fantasy kirjanduses siiani kasutusel.

Poeemi esimene osa on kindlasti humoorikam ning kohati tundub, et autor ise naerab oma tegelaste üle. Selles mõttes erineb „Raevunud Orlando“ päris keskaegsest rüütliromaanist, sest ei võta rüütliideaali enam nii surmtõsiselt. Poeemi teine osa on palju tõsisemates ja ka heroilisemates toonides, sest terve hulk põhiliine lõpevad seal ka kangelaste surmaga. Aga Ariosto ei üritagi kõiki liine kokku siduda ja ehkki teos lõpeb pulmade ja sellele järgneva lõpuheitlusega jätab autor suure hulga tegelasi kuhugi metsa vahele edasi seiklema, isegi huvitumata, mis neist edasi sai ning ka teos ise lõpeb otsekui poole sõna pealt, ilma mingi kokkuvõtte või väljajuhatuseta.

Igal juhul pole ammu ühegi teosega olnud nii palju, millest oleks vaja kirjutada, et sellest saadud muljet kuidagigi edasi anda. Erinevalt paljudest teistest sissekannetest siin blogis, on Ariosto poeem ilmselt teos, mille puhul ma pean andma edasi rohkem muljeid, sest ma väga ei eelda, et keegi teine väga viitsiks seda läbi lugeda.

Лудовико Ариосто “Неистовый Роланд” Наука  1993
том 1. 574 lk
том 2. 544 lk

9/10

Mihkel Mutt “Meedia mu meedia”

Teema 52 – Esseistika

Võiks küsida, miks lugeda raamatut, mis koosneb peamiselt üheksakümnendate aastate algupoolel ja keskpaigas kirjutatud ajaleheartiklitest? Raamatu alguses esitasin ka mina hetkeks endale selle küsimuse, siis aga haaras Muti stiil ja keelekasutus mind endaga kaasa. Mihkel Mutt on üldse üks neid kirjanikke, kellest ma üritan võimaluse korral kõik läbi lugeda – nii raamatud kui artiklid.

Aga mida ikkagi annab meile vanade ajaleheartiklite ja arvustuste lugemine. Vastus kõlab: elava vaatenurga meie lähiajalukku, tuletades meelde nii mõndagi sellest, kuidas me ise tol ajal tundsime ja mõtlesime. Sest ajalooraamatud annavad sündmusi ja fakte. Tolle aja ajalehtedes ilmunu aga peegeldavad seda, kuidas tundsid end inimesed vahetult nende sündmuste ja olukordade ajal. Seda kõike näitavad ka mälestused, aga meie mälu on petlik ning meis on juba teadmine sellest „mis saab edasi“ – see teadmine aga moonutab tagasiulatuvalt ka mälestusi. Ajaleheartiklitele oma eheduses samaväärsed on vaid päevikud, blogid ja kirjad ning seda eeldusel, et neid pole tagantjärele toimetatud.

Seda raamatut lugedes nentisin ma mitmel korral, et minugi mälu petab ja ma olen suure osa „üheksakümnendate tundest“ ära unustanud. Ilmselt on peamine põhjus selles, et me kipume möödanikku ilustama. Paljud toonased probleemid tunduvad isegi lugedes naeruväärsetena ja paljud toonased hirmud ülearustena, nende asemele on tulnud uued ja hullemad (?), aga pole sugugi kindel, et paarikümne aasta pärast ka need imelike ja naeruväärsetena ei tundu.

Näiteks küsimus „milleks kirjanikule internet?“ on tänapäeval juba selline, millest arvamuslugu enam ei saaks. Seda küsimust isegi ei küsitaks, seda enam, et artiklis väljapakutud vastuseid võtame nii enesestmõistetavatena, et selleks pole vaja ühtegi kirjatööd kirjutada ega lugeda.

See osa raamatust, mis puudutab kirjandust, on tegelikult aegumatu. Kirjandus on selles suhtes õnnelikus seisus, et ilmunud raamat on muutumatu ning see, mida kirjutati selle kohta 1995. aastal, kehtib suuremas osas ka 2021. aastal. Keerulisem on teatriarvustustega, eriti siis, kui ise pole kõneall olevaid etendusi näinud. Siiski on ka teatrietenduste aluseks kirjanduslik materjal ja vähemalt see osa on aegumatu.

Terve artiklite grupp räägib kunstnike ja kirjanike elust üheksakümnendatel. See osa on tegelikult optimismi sisendav, sest toona oli ikkagi palju raskem kui täna – muidugi kui jätame hetke koroonasituatsiooni kõrvale, aga ma eeldan, et peale seda kriisi endine elu suures osas taastub.

Mõned asjad on jäänud ka samaks. Mure meie keele pärast, selle muutumine ja kultuuriruumi amerikaniseerumine. Mutt ei suhtu Ameerikasse just ülemäära suure sümpaatiaga, nähes selles raha võimust tulenevat kommertsialiseerumist ja ka primitiviseerumist. Vaadates 2021. aasta pilguga tema toonaste murede peale, tekib ühest küljest tunne, et „issand, mille üle küll toona muret tunti“, ent kui hakata sügavamalt mõtlema, siis oleme me nende arengutega nii ära harjunud, et ei märka, et kõik see ongi juba teostunud, ehkki keel elab sellest hoolimata edasi.

Igal juhul on see jälle üks selline raamat, mis väärib kohta riiulil, kus on teosed, millest saab üksikuid kohti või artikleid aeg-ajalt jälle üle lugeda.

Mihkel Mutt „Meedia mu meedia“  TUUM 1996  
310 lk


8/10


Alexander Genis “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra”

Teema 52 – Esseistika

Lugedes seda raamatut leidsin end mõttelt, et tihti on lugeda raamatutest isegi põnevam kui lugeda raamatut. Vähemalt kehtib see sellise raamatu puhul nagu värskelt lõpetatud Alexander Genise teos. Juba esimestest peatükkidest valdas mind vaimustus autori suure lugemuse, aga ka tema teraste tähelepanekute suhtes, mis nii mõnegi autori puhul avasid tahke, mida ma ise lugedes polnud tähele pannud. Õnneks olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles sel ajal, kui kooliprogrammi tõttu tuli lugeda ohtralt vene klassikat, aga vene klassikalise kirjanduse armastus on mul ilmselt mitte ainult koolis õpitu tulemus, vaid miski vene kirjanduses puudutas ka hinge. Üks mu sõber armastab vene kirjanduse ja eriti vene romansside kohta ütelda, et neis on благородство ja et seda sõna ei saa üheski teises keeles edasi anda. Nojah, mina ei oska ütelda, kas tal on õigus või mitte, aga kindlasti on vene XIX sajandi kirjandus ääretult paeluv ja ega mul ka uuema vene kirjanduse suhtes pole sugugi vähem soojad tunded, sest Ljudmila Ulitskajat pean üheks oma lemmikautoriks üldse.

Genis ei räägi tegelikult mitte ainult vene kirjandusest, vaid ta võtab ette ka paljude muude maade klassikud, süveneb antiiki ja põikab ka Hiinasse. Mõnes mõttes on see raamat ka hea lugemuse eksam, sest tema tõeliselt hõrk maitse avaneb vaid siis, kui olen suurema osa seal mainitud teostest või vähemalt seal mainitud autorite mingidki teosed ka ise läbi lugenud. Minu jaoks oli siin ilmselt kõige nõrgem osa vene luule, eriti Brodski, sest ma pole väga suur luule sõber.

Omaette nauding oli minu jaoks see, kuidas autor rääkis oma raamatukogus, mis siis, et see asus tal keldris ning raamatutest üldse. Ma ei pea siin silmas mitte seda, kuidas ta andis edasi raamatute mõtet või sisu, vaid seda, kuidas ta kirjeldas raamatuid kui asju, nende lõhna, tekstuuri, raamatuid kui elamist elusamaks muutvaid esemeid. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kodu, kus pole üldse raamatuid ega raamaturiiuleid, on kuidagi steriilne ja surnud, vähemalt minu jaoks.

Genise teos on tegelikult üks neid raamatuid, mis peaks olema selles riiulis, mis asub kohe meie voodi kõrval, et sealt siis aeg-ajalt mõni peatükk üle lugeda. Vähemalt mulle mõjub tema tekst küll nii, et tekib suur iha veel neid ja neid autoreid kas lugema hakata või uuesti üle lugeda. Aga selline ju ühe korraliku kamasuutra mõju peakski olema.

Mulle ei meeldi eriti tsiteerida, aga ühe tsitaadi ma siiski siia paneks. Nimelt jagan ma autoriga tema kirge antiikkirjanduse vastu. Ja selle kohta on ta ütelnud: “Kõige parem antiikkirjanduse juures on see, et ta mahub ühte kappi, ja selles kapis ma tahaksin elada. Mis ei tuleks ju kõne alla ühegi teise kirjanduse puhul (muidugi peale selle, mis moodustab Piibli). Kõikide rahvaste kirjandusi me tunneme ju selle parimate näidete põhjal, antiiki seevastu tervenisti. Võime sattuda võõrasse maailma, mis on mahutatud vähestesse raamatutesse. Ausalt öeldes ei saa ma aru, milleks on vaja veel Harry Potterit, kui on olemas kreeklased.”

10/10

Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Teema 22 – XIX sajandi vene kirjaniku proosateos

Selle raamatu kohta võiks vist ütelda vanarahva viisil “kaua tehtud kaunikene”, sest läbi sain ta alles kolmandal katsel. Ilmselt polnud ma eelmistel kordadel lihtsalt õigel lainel. Leidsin raamatu vahelt isegi viimasel lugemiskatsel sinna jäänud järjehoidja. Nii et võin ütelda, et kuritegu olen lugenud kolm korda, aga karistuse osa suutsin läbi lugeda alles nüüd.

Dostojevski tekitab mõtteid. Sel korral tekkis juba paarsada lehekülge enne raamatu lõppu mul Facebooki seinal arutelu, sest juba raamatu alguses tekkis mul arusaam, et Dostojevski kirjeldab kaastunnet sageli kui midagi arutut, ebamõistlikku ja isegi ebameeldivat: sa aitad kedagi, annad talle ära oma viimase raha, sest sa lihtsalt ei suuda tema kannatusi pealt vaadata, aga nii tehes on sul endal ka ebameeldiv ning pärast ei järgne mitte heaolutunne heast teost, vaid kahetsus ja pigem süütunne, et ei suudetud kiusatusele vastu panna.

Ma ei kahtle Dostojevski psühholoogivõimetes. Ta on väga hea inimestetundja, ta tungib väga sügavalt inimlike motiivide telgitagustesse. Ent just siin on minu jaoks ka selle romaani nõrkus, ütleks et mingil määral kogu Dostojevski nõrkus ning millest on vaba vaid tema teistest teostest kõrgemale tõusev magnum opus “Vennad Karamazovid”. See nõrkus seisneb asjaolus, et Dostojevski kuhjab kokku terve plejaadi mõnevõrra väärastunud või viltukasvanud karaktereid, ent kogu süžee muutub mõnevõrra ebarealistlikuks just seetõttu, et nende kõrval puuduvad niiöelda tavalised inimesed. Jah, võiks oletada, et mängusõltlasena, kelle kogu elu koosnes tihti olukordadest, kus ta tahtis olla parem, aga kirg mängu vastu oli tugevam kui tema, näebki ta maailma nii, et kired on tugevamad kui inimesed. Aga just siin minu meelest ta teeb vea, sest inimesi on igasuguseid ning kuhjates kokku just sellised natuurid, kellel kired on mõistusest ja tahtest üle, muutub raamat mõnevõrra reaalsusekaugeks. Või siis räägib minus lihtsalt külm põhjamaalane, kes pole iial puutunud kokku nii tugevate kirgedega nagu slaavi temperament seda sisaldab?

Just see on minu jaoks “Kuritöö ja karistuse” ainus nõrkus ning just selle suutis Dostojevski “Vendades Karamazovites” ületada, sest viimases on tal tõesti esindatud erinevate psühholoogiliste tüüpide ja ka motiivide spekter kogu selle kirevuses.

Raamat ise oli kindlasti hea ja vähemalt praegu lugesin seda mõnuga. Tekst haaras kohe kaasa. Ilmset on iga teose jaoks mingi oma aeg ja kui sa võtad selle kätte enne seda, või lihtsalt vales meeleseisundis, võib ka parim raamat igavana tunduda ja pooleli jääda.

Samas ma tunnen, et Dostojevski on autor, keda tuleks lugeda suhteliselt harva. Suurtes kontsentratsionides võiks ta hakata mõjutama meie suhtumist inimestesse, tekitama skepsist inimliku headuse ja arukuse suhtes, muutma meie maailmapilti mõnevõrra süngemaks. Aga kindlasti tekitab ta mõtteid ja paneb ka vaidlema. Mina pea iga tema raamatutega kokkupuutumise järel vaidlen endamisi väga tugevalt vastu sellele tema ennastohverdava kristluse ideaalile. Selline enda mahasalgamine ja ohverdamine, mida mitmed tema kangelased enda jaoks lahendusena näevad, pole kindlasti lahendus minu jaoks.

Hinnang on 9/10 (sest 10 punkti on mul Dostojevski puhul reserveeritud tema viimasele romaanile).

Euripides “Hekabe”

Teema nr 2 – Antiikdraama

Antiikaja dramaturgia avastasin enda jaoks keskkooli lõpus. Sealjuures on minu suhtumine antiikaja dramaturgiasse mingis mõttes kontrastsem, kui ühegi hilisema perioodi näidenditesse. Nimelt ma loen vaimustusega tolle ajastu tragöödiaid, ent tolle aja komöödiaid lugedes tunnen, et see on mingi mõttetu jaburdamine, mistõttu ma vist pole ühtegi selle perioodi komöödiat suutnud lõpuni lugeda. Vähemalt Aristophanese nime kuuldes tekib kohe sügav ebameeldivustunne.

“Hekabe” tegevus toimub Trooja sõja lõpus. Trooja on langenud, Hekabe on kaotanud mehe ja enamuse oma lastest, ent tema saatuselöögid pole veel otsas, sest tema tütar Polyxena (vabandan, kui kreeka nimede kujud eesti keeles on teistsugused, mul pole hetkel ühtegi eestikeelset antiikmütoloogia raamatut käepärast) otsustatakse ohverdada Achilleuse haual ning esimene näidendi kolmandik keerlebki selle episoodi ümber. Ent vähe sellest, lained uhuvad randa ka Hekabe ja Priamose noorima poja Polydorose laiba. Viimase on tapnud Traakia kuningas Polymestor, kelle juurde too oli saadetud turvalisse pelgupaika. Tragöödia lõpeb Hekabe kohutava kättemaksuga Polymestorile.

Näidend pole pikk, lugesin seda paralleelselt vene ja inglise keeles, nagu mul on antiiktekstidega varemgi kombeks olnud teha. Ilmselt kõlab kogu see ülalkirjeldatud lühikokkuvõte üsna banaalse ja lihtsana, aga ühegi antiiktragöödia võlu ei seisne mitte süžees, vaid puhtalt selles, kuidas tegelased räägivad. Nüüd, aastaid peale esmalugemist uuesti Euripidese teost üle lugedes tekkis mul küll kohati mõte, et tänapäeva inimesele võib see mingis mõttes mõjuda jälle väga melodramaatilisena, sest sellisel “Oi, kuidas karm saatus ja jumalad mind on kiusanud!” stiilis väljendutakse nüüdisajal pigem mehhiko seebiooperites. Ent tragöödia pole kunagi seebiooper, pigem on viimane kõige traagilise paroodia. Vana-Kreeka dramaturgia üks võtmemõisteid on tõesti saatus ja vahel ka jumalate kapriisne tahe, ent selles kõiges on mingi fatalistlik seotus – üks tegu viib paratamatult teiseni ning sellest vallandub omakorda terve kukkuvate kivide laviin, mille alla siis tragöödia tegelased jäävad. Mis on ilmselt veel oluline: kreeka tragöödiad eksisteerivad tihti eepostest ja müütidest juba tuntuks saanud maastikul, mistõttu on iga üksiktragöödia otsekui üks sisselõige suuremasse pilti. Nii on ka “Hekabel” tegelikult pikk eel- ja järellugu, millest osa võib leida Euripidese teistest näidenditest, osa teiste suurte näitekirjandike teostest, osa aga Homerose eepostest.

Üldiselt eeldab antiiktragöödiate nautimine päris head orienteerumist kogu antiikmütoloogias, seda just seetõttu, et ehkki mingi eellugu tuleneb ka teosest endast, ei tegele teosed kunagi kogu tausta uuestijutustamisega, sest toonaste vaatajate jaoks oli see kõik iseenesestmõistetav ning neid müüte teati peast.

Ma ei oska ütelda, kellele üldse antiiktragöödiaid soovitada. See on tänapäeval sihuke väga selge nišitoode, mida loevad vaid üsna vähesed. Ma isegi ei looda, et seda kirjandusžanri eriti eesti keelde tõlgitaks, mis siis, et kogu säilinu mahuks 5-6 köitesse.

Minu jaoks on antiiktragöödia klassitsistliku tragöödia kõrval olnud ilmselt keskkoolist peale üks suuri lemmikuid. Kuna ma juba sel lainel olen, siis sel aastal kirjutan siin ilmselt mingitest muudest antiikaja draamateostest veel.

PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis sellest teosest kõnelev inglisekeelne Wikipeedia annab lingid päris mitmele inglisekeelsele tõlkele, mida saab netist täiesti vabalt lugeda. Mina ise kasutasin lugedes küll Googlest leitud XVIII sajandi tõlget.

10/10