Euripides “Hekabe”

Teema nr 2 – Antiikdraama

Antiikaja dramaturgia avastasin enda jaoks keskkooli lõpus. Sealjuures on minu suhtumine antiikaja dramaturgiasse mingis mõttes kontrastsem, kui ühegi hilisema perioodi näidenditesse. Nimelt ma loen vaimustusega tolle ajastu tragöödiaid, ent tolle aja komöödiaid lugedes tunnen, et see on mingi mõttetu jaburdamine, mistõttu ma vist pole ühtegi selle perioodi komöödiat suutnud lõpuni lugeda. Vähemalt Aristophanese nime kuuldes tekib kohe sügav ebameeldivustunne.

“Hekabe” tegevus toimub Trooja sõja lõpus. Trooja on langenud, Hekabe on kaotanud mehe ja enamuse oma lastest, ent tema saatuselöögid pole veel otsas, sest tema tütar Polyxena (vabandan, kui kreeka nimede kujud eesti keeles on teistsugused, mul pole hetkel ühtegi eestikeelset antiikmütoloogia raamatut käepärast) otsustatakse ohverdada Achilleuse haual ning esimene näidendi kolmandik keerlebki selle episoodi ümber. Ent vähe sellest, lained uhuvad randa ka Hekabe ja Priamose noorima poja Polydorose laiba. Viimase on tapnud Traakia kuningas Polymestor, kelle juurde too oli saadetud turvalisse pelgupaika. Tragöödia lõpeb Hekabe kohutava kättemaksuga Polymestorile.

Näidend pole pikk, lugesin seda paralleelselt vene ja inglise keeles, nagu mul on antiiktekstidega varemgi kombeks olnud teha. Ilmselt kõlab kogu see ülalkirjeldatud lühikokkuvõte üsna banaalse ja lihtsana, aga ühegi antiiktragöödia võlu ei seisne mitte süžees, vaid puhtalt selles, kuidas tegelased räägivad. Nüüd, aastaid peale esmalugemist uuesti Euripidese teost üle lugedes tekkis mul küll kohati mõte, et tänapäeva inimesele võib see mingis mõttes mõjuda jälle väga melodramaatilisena, sest sellisel “Oi, kuidas karm saatus ja jumalad mind on kiusanud!” stiilis väljendutakse nüüdisajal pigem mehhiko seebiooperites. Ent tragöödia pole kunagi seebiooper, pigem on viimane kõige traagilise paroodia. Vana-Kreeka dramaturgia üks võtmemõisteid on tõesti saatus ja vahel ka jumalate kapriisne tahe, ent selles kõiges on mingi fatalistlik seotus – üks tegu viib paratamatult teiseni ning sellest vallandub omakorda terve kukkuvate kivide laviin, mille alla siis tragöödia tegelased jäävad. Mis on ilmselt veel oluline: kreeka tragöödiad eksisteerivad tihti eepostest ja müütidest juba tuntuks saanud maastikul, mistõttu on iga üksiktragöödia otsekui üks sisselõige suuremasse pilti. Nii on ka “Hekabel” tegelikult pikk eel- ja järellugu, millest osa võib leida Euripidese teistest näidenditest, osa teiste suurte näitekirjandike teostest, osa aga Homerose eepostest.

Üldiselt eeldab antiiktragöödiate nautimine päris head orienteerumist kogu antiikmütoloogias, seda just seetõttu, et ehkki mingi eellugu tuleneb ka teosest endast, ei tegele teosed kunagi kogu tausta uuestijutustamisega, sest toonaste vaatajate jaoks oli see kõik iseenesestmõistetav ning neid müüte teati peast.

Ma ei oska ütelda, kellele üldse antiiktragöödiaid soovitada. See on tänapäeval sihuke väga selge nišitoode, mida loevad vaid üsna vähesed. Ma isegi ei looda, et seda kirjandusžanri eriti eesti keelde tõlgitaks, mis siis, et kogu säilinu mahuks 5-6 köitesse.

Minu jaoks on antiiktragöödia klassitsistliku tragöödia kõrval olnud ilmselt keskkoolist peale üks suuri lemmikuid. Kuna ma juba sel lainel olen, siis sel aastal kirjutan siin ilmselt mingitest muudest antiikaja draamateostest veel.

PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis sellest teosest kõnelev inglisekeelne Wikipeedia annab lingid päris mitmele inglisekeelsele tõlkele, mida saab netist täiesti vabalt lugeda. Mina ise kasutasin lugedes küll Googlest leitud XVIII sajandi tõlget.

10/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s