Alexander Genis “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra”

Teema 52 – Esseistika

Lugedes seda raamatut leidsin end mõttelt, et tihti on lugeda raamatutest isegi põnevam kui lugeda raamatut. Vähemalt kehtib see sellise raamatu puhul nagu värskelt lõpetatud Alexander Genise teos. Juba esimestest peatükkidest valdas mind vaimustus autori suure lugemuse, aga ka tema teraste tähelepanekute suhtes, mis nii mõnegi autori puhul avasid tahke, mida ma ise lugedes polnud tähele pannud. Õnneks olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles sel ajal, kui kooliprogrammi tõttu tuli lugeda ohtralt vene klassikat, aga vene klassikalise kirjanduse armastus on mul ilmselt mitte ainult koolis õpitu tulemus, vaid miski vene kirjanduses puudutas ka hinge. Üks mu sõber armastab vene kirjanduse ja eriti vene romansside kohta ütelda, et neis on благородство ja et seda sõna ei saa üheski teises keeles edasi anda. Nojah, mina ei oska ütelda, kas tal on õigus või mitte, aga kindlasti on vene XIX sajandi kirjandus ääretult paeluv ja ega mul ka uuema vene kirjanduse suhtes pole sugugi vähem soojad tunded, sest Ljudmila Ulitskajat pean üheks oma lemmikautoriks üldse.

Genis ei räägi tegelikult mitte ainult vene kirjandusest, vaid ta võtab ette ka paljude muude maade klassikud, süveneb antiiki ja põikab ka Hiinasse. Mõnes mõttes on see raamat ka hea lugemuse eksam, sest tema tõeliselt hõrk maitse avaneb vaid siis, kui olen suurema osa seal mainitud teostest või vähemalt seal mainitud autorite mingidki teosed ka ise läbi lugenud. Minu jaoks oli siin ilmselt kõige nõrgem osa vene luule, eriti Brodski, sest ma pole väga suur luule sõber.

Omaette nauding oli minu jaoks see, kuidas autor rääkis oma raamatukogus, mis siis, et see asus tal keldris ning raamatutest üldse. Ma ei pea siin silmas mitte seda, kuidas ta andis edasi raamatute mõtet või sisu, vaid seda, kuidas ta kirjeldas raamatuid kui asju, nende lõhna, tekstuuri, raamatuid kui elamist elusamaks muutvaid esemeid. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kodu, kus pole üldse raamatuid ega raamaturiiuleid, on kuidagi steriilne ja surnud, vähemalt minu jaoks.

Genise teos on tegelikult üks neid raamatuid, mis peaks olema selles riiulis, mis asub kohe meie voodi kõrval, et sealt siis aeg-ajalt mõni peatükk üle lugeda. Vähemalt mulle mõjub tema tekst küll nii, et tekib suur iha veel neid ja neid autoreid kas lugema hakata või uuesti üle lugeda. Aga selline ju ühe korraliku kamasuutra mõju peakski olema.

Mulle ei meeldi eriti tsiteerida, aga ühe tsitaadi ma siiski siia paneks. Nimelt jagan ma autoriga tema kirge antiikkirjanduse vastu. Ja selle kohta on ta ütelnud: “Kõige parem antiikkirjanduse juures on see, et ta mahub ühte kappi, ja selles kapis ma tahaksin elada. Mis ei tuleks ju kõne alla ühegi teise kirjanduse puhul (muidugi peale selle, mis moodustab Piibli). Kõikide rahvaste kirjandusi me tunneme ju selle parimate näidete põhjal, antiiki seevastu tervenisti. Võime sattuda võõrasse maailma, mis on mahutatud vähestesse raamatutesse. Ausalt öeldes ei saa ma aru, milleks on vaja veel Harry Potterit, kui on olemas kreeklased.”

10/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s