Mihkel Mutt “Meedia mu meedia”

Teema 52 – Esseistika

Võiks küsida, miks lugeda raamatut, mis koosneb peamiselt üheksakümnendate aastate algupoolel ja keskpaigas kirjutatud ajaleheartiklitest? Raamatu alguses esitasin ka mina hetkeks endale selle küsimuse, siis aga haaras Muti stiil ja keelekasutus mind endaga kaasa. Mihkel Mutt on üldse üks neid kirjanikke, kellest ma üritan võimaluse korral kõik läbi lugeda – nii raamatud kui artiklid.

Aga mida ikkagi annab meile vanade ajaleheartiklite ja arvustuste lugemine. Vastus kõlab: elava vaatenurga meie lähiajalukku, tuletades meelde nii mõndagi sellest, kuidas me ise tol ajal tundsime ja mõtlesime. Sest ajalooraamatud annavad sündmusi ja fakte. Tolle aja ajalehtedes ilmunu aga peegeldavad seda, kuidas tundsid end inimesed vahetult nende sündmuste ja olukordade ajal. Seda kõike näitavad ka mälestused, aga meie mälu on petlik ning meis on juba teadmine sellest „mis saab edasi“ – see teadmine aga moonutab tagasiulatuvalt ka mälestusi. Ajaleheartiklitele oma eheduses samaväärsed on vaid päevikud, blogid ja kirjad ning seda eeldusel, et neid pole tagantjärele toimetatud.

Seda raamatut lugedes nentisin ma mitmel korral, et minugi mälu petab ja ma olen suure osa „üheksakümnendate tundest“ ära unustanud. Ilmselt on peamine põhjus selles, et me kipume möödanikku ilustama. Paljud toonased probleemid tunduvad isegi lugedes naeruväärsetena ja paljud toonased hirmud ülearustena, nende asemele on tulnud uued ja hullemad (?), aga pole sugugi kindel, et paarikümne aasta pärast ka need imelike ja naeruväärsetena ei tundu.

Näiteks küsimus „milleks kirjanikule internet?“ on tänapäeval juba selline, millest arvamuslugu enam ei saaks. Seda küsimust isegi ei küsitaks, seda enam, et artiklis väljapakutud vastuseid võtame nii enesestmõistetavatena, et selleks pole vaja ühtegi kirjatööd kirjutada ega lugeda.

See osa raamatust, mis puudutab kirjandust, on tegelikult aegumatu. Kirjandus on selles suhtes õnnelikus seisus, et ilmunud raamat on muutumatu ning see, mida kirjutati selle kohta 1995. aastal, kehtib suuremas osas ka 2021. aastal. Keerulisem on teatriarvustustega, eriti siis, kui ise pole kõneall olevaid etendusi näinud. Siiski on ka teatrietenduste aluseks kirjanduslik materjal ja vähemalt see osa on aegumatu.

Terve artiklite grupp räägib kunstnike ja kirjanike elust üheksakümnendatel. See osa on tegelikult optimismi sisendav, sest toona oli ikkagi palju raskem kui täna – muidugi kui jätame hetke koroonasituatsiooni kõrvale, aga ma eeldan, et peale seda kriisi endine elu suures osas taastub.

Mõned asjad on jäänud ka samaks. Mure meie keele pärast, selle muutumine ja kultuuriruumi amerikaniseerumine. Mutt ei suhtu Ameerikasse just ülemäära suure sümpaatiaga, nähes selles raha võimust tulenevat kommertsialiseerumist ja ka primitiviseerumist. Vaadates 2021. aasta pilguga tema toonaste murede peale, tekib ühest küljest tunne, et „issand, mille üle küll toona muret tunti“, ent kui hakata sügavamalt mõtlema, siis oleme me nende arengutega nii ära harjunud, et ei märka, et kõik see ongi juba teostunud, ehkki keel elab sellest hoolimata edasi.

Igal juhul on see jälle üks selline raamat, mis väärib kohta riiulil, kus on teosed, millest saab üksikuid kohti või artikleid aeg-ajalt jälle üle lugeda.

Mihkel Mutt „Meedia mu meedia“  TUUM 1996  
310 lk


8/10


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s