Willa Cather “Minu Antonia”

TEEMA 44 – USA XX sajandi kirjaniku teos

Kõigepealt pean ütlema, et millegi üle arvamuse väljendamine räägib samapalju arvamuse avaldajast kui selle arvamuse objektist. Mingis mõttes ongi alljärgnev arvamus siis ka põhjenduseks miks mul seda raamatut nii raske lugeda oli ja miks ta kulges nii vaevaliselt.

Ma ei kahtle Willa Catheri jutustamisoskuses ja kirjanikuandes ning ehk loen teda kunagi veel, aga sellisel juhul ma kindlasti juba enne uurin, millises keskkonnas tema teose tegevus toimub. Pealegi olen nüüd mõlemad eesti keeles ilmunud raamatud juba läbi lugenud ja peaksin tema teosed ette võtma inglise keeles.

Kui nüüd rääkida muljetest, siis ongi täiesti kahetised tunded: mulle meeldis see kuidas autor jutustas, meeldisid eriti tema looduskirjeldused, aga kogu see ameerika uusasunike elu ja miljöö on mulle nii raamatutes kui filmides sügavalt ebameeldiv. Ja kui ma lapsena suutsin seda näiteks Jack Londoni seikluslikemates teostes nautida, siis täna ma naljalt Londonit kätte ei võta. Samuti ei meeldi mulle ei põnevusfilmid ega muud filmiteosed, kus on peamiseks karm elu ja karmid mehed ja inimesed üldse. Seega on probleem mitte teoses, vaid puhtalt minus. Ja praegu, kui see raamat lõpetatud tunnen suurt tungi võtta järgmiseks ette mõni itaalia või prantsuse dekadentlik romaan, mille tegelasteks on patuurgastes olesklevad lodevad aristokraadid, kes on selle kõige juures ääretud esteedid ning räägivad võimalikult keerukat filosoofilist juttu – see oleks minu jaoks Willa Catheri karge maailma vastand.

Teine põhjus miks mulle see raamat väga ei istunud, on see, et kui ma tavaliselt suudan sõnastada raamatu filosoofilise kvintessentsi või keskse moto, siis Catheri romaan on lihtsalt üks lugu. Kõik karakterid jäid kuidagi kahvatuks ja mul oli vähemalt mulje, et olud varjutasid antud romaanis tegelasi. Ma ei tea kas teistel lugejatel on sama tunne, aga võib-olla oligi see autori taotlus? Igal juhul pole ilmselgelt tegu minu raamatuga, autori kohta ei oska midagi ütelda, sest ta on kirjutanud ka muudel teemadel.

Willa Cather „Minu Antonia“ Loomingu Raamatukogu 21-24 2002

5/10

Theodor Fontane “Mõtete virvarr”

TEEMA 20 – Saksa XIX sajandi kirjaniku proosateos

Esmapilgul on tegu üsna tüüpilise armastuslooga kõrget päritolu noormehe ja lihtrahva seaste pärineva noore neiu vahel, nagu neid on viimastel aastasadadel lausa sadade kaupa ilmunud. Samas pole Fontane kindlasti romantiline kirjanik ning tema teoses on juba esimestest lehekülgedest mõista, et sel suhtel ei saa olla tulevikku. Seda teavad ka mõlemad osalised ning just see teadmine teeb suhte hoopis puhtamaks ja ausamaks. Ja erinevalt romantikutest ei lõpe teos kellegi õnnetu surma või muu dramaatilise sündmusega, vaid hoopis kirjeldab, ühe peategelase puhul põhjalikumalt, teise puhul põgusamalt, armunute elu nende mõlema hilisemas abielus. Mul endal tekkis seda lugedes veel küsimus, et kas on kunagi kirjutatud ka sellist realistlikus laadis romaani, kus eri päritolu armunud küll abielluks, aga koos elades hakkaks päevast päeva üha enam tulema välja nende tausta ja kommete erinevus ning suhe kujuneks järk-järgult põrguks? Sest üldiselt ei kipu eri seisuste vahelised abielud just väga sageli õnnestuma.

Theodor Fontane kirjeldab kogu seda suhete ja mõtete virvarri tegelikult hästi rahulikult, isegi kiretult. Mul ei tule sellest romaanist meelde ühtegi stseeni, kus üksteise peale karjutaks või üksteist süüdistataks. Kui elu seda nõuab, siis lihtsalt tehakse vajalikud otsused ja valitakse mitte armastus, vaid kohus ning elatakse selle teadmisega edasi. Ja ollakse ka hilisemas suhtes, mis pole valitud sugugi armastuse järgi, mõõdukalt õnnelik.

Ma lugesin seda muidugi vahetult peale Ferdinand von Saari „Reekviem armastusele“, mis oma traagilise ja mind kuidagi väga vahetult emotsionaalselt puudutanud teemaga jätti ülisügava mulje. Seetõttu jäi Fontane raamat kõvasti kahvatumaks. Aga tegu on siiski saksa kirjanduse klassikuga ja midagi raamatule ette heita ka ei oska.

Theodor Fontane „Mõtete virvarr“ Librarius 1993 
160 lk

6/10

Miguel Otero Silva „Surnud majad“

Teema 42 – Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos

Nõukogude ajal ilmunud raamatute seast võib leida vägagi huvitavaid pärle, mis enamiku inimeste jaoks on avastamata või siis seisavad lihtsalt aastaid lugemata riiulis. Ilmselt on üks põhjuseid ka selles, et tolle aja raamatukujundus ei kutsu tänapäeval ei ostma ega ka lugema. Aga ma ei kahetse, et selle raamatu ühelt oksjonilt 10 sendi eest ostsin.

Ma ei ole ammu lugenud nii masendavat raamatut. Võiks ütelda, et selle raamatu peateema ongi surm. Aga see ei ole vaid ühe inimese ega isegi ühe sugukonna, vaid terve kunagi õitsenud linna surm. Selline koht nagu Ortiz on Venezuelas tõesti olemas. Kunagi õitsev linn ja lühikest aega isegi Guarico osariigi pealinn, mida aga XIX sajandi lõpukümnenditest peale tabasid erinevad taudid: kollane palavik, malaaria, hematuuria ja ka hispaania gripp (Google tõlge tõlkis selle küll hispaania katkuks, aga kuna aasta oli 1918, siis oli tegu ilmselt kurikuulsa gripiepideemiaga). Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi viiekümnendatel, kui Ortiz on juba peaaegu välja surnud. Ja ikka tabavad selle elanikke erinevad tõved, mistõttu surevad ka noored veel täies elujõus inimesed.

Venezuela on tol ajal veel väga vaene maa, ehkki juba on leitud nafta. Aga just see nafta leidmine annab Ortizile surmahoobi, sest ta ei asu naftarikkas piirkonnas ning need vähesed, kelle tervis ja elujõud kannatab, üritavad põgeneda sinna, kus on rohkem võimalusi. Aga sellega toonased hädad ei piirdunud. Vähesel määral on puudutatud ka toona valitsenud huntat ja selle kuritegusid, aga kõik need paar verist peatükki ei muuda raamatu põhitonaalsust, kogu see sõjaväevõimude vägivald on vaid kirss tordil surevas linnas. Ma ei mäleta ammu ühtegi raamatut, millest õhkuks nii palju haigust kui lagunemist. „Osta maja Ortizis? Kas te peate mind hulluks või? Vana katus, avarad telliskivipõrandatega galeriid, uhked aknad nikerdatud piitadega, kõrged ja avarad toad, aeg tihedasti täis rohelust ja lilli, lihvitud kividest ruumikas esik, kuhu ehitaja oli lehmaluude kildudest seadnud oma nimetähed – see kõik polnud väärt ainsatki sentaavot, sest see asus Ortizis ja oli määratud lagunema.“

Me võime vaid aimata põhjusi miks üht lühikest aega isegi osariigi pealinnaks olnud linna tabasid sellised tõved. Autor ei räägi nende põhjustest, ent tänapäeval võime me kõik oma ökoloogia teadmistega ilmselt aimata, et see oli siiski ilmselt inimtegevus, mis viis tolles kohas looduse sedavõrd tasakaalust välja, et et terve piirkond muutus aja jooksul elamiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis on sellest linnast saanud praegu Google on siin üsna kidakeelne ja väga palju pilte ega muud infot ei paku. Aga raamat avaldas mulle igal juhul muljet nii oma meeleolu kui tegelastega. Seega soovitan teilegi ja osta.ee oskjonitelt on seda praegugi vaid 10 sendiga saada.  

Miguel Otero Silva „Surnud majad“
Eesti Raamat 1966
172 lk

8/10

Henryk Sienkiewicz „Uputus“

Teema 28 – Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat

Minu mäletamist mööda lugesin ma Sienkiewiczi „Uputust“ nüüd kolmandat või siiski teist korda. Miks ma päris kindel pole, mitmendat korda ma seda lugesin,on seetõttu, et kusagil üheksakümnendate lõpus ma kindlasti mäletan, et ma selle raamatu raamatukogust võtsin, ent praegu lugedes ei tule mitte midagi ette. Arvestades seda, et ma olen alati võtnud raamatukogust rohkem raamatuid, kui ma ära jõudsin lugeda, võis täiesti olla, et ma üksnes laenutasin selle ja lugemiseni ei jõudnudki. Esimest lugemist mäletan selle eest väga eredalt, sest see oli keskkooli ajal ning tegu oli ikkagi tol ajal suure haruldusega: ennesõjaaegse Nobeli Laureaatide sarja punase köitega. Kunagi kaheksakümnendate lõpus nägin ka selle teose järgi tehtud filmi, nii et isegi nüüdsel lugemisel tuli peategelasest lugedes eredalt silme ette Daniel Olbrychski välimus sellest filmist.

Vahetult peale raamatu lõpetamist pidin lausa internetist uurima, kas Sienkiewiczit on määratletud kui neoromantikut. Tema kangelaste laad ning raamatu üldine eepiline atmosfäär tekitasid minus pidevalt tunde, et tegu pole mitte XIX sajandi lõpus kirjutatud teose, vaid pigem sajandi algupoole romantilises traditsioonis kirjutatud romaaniga. Neoromantikuks Sienkiewiczit ei nimetata, küll aga leidsin selle teose kohta termini „poola positivism“. Ehk see seletab asjaolu, et tema positiivsed tegelased olid tänase lugeja jaoks ebarealistlikult heroilised ja tugevad ning sooritasid ajuti täiesti uskumatuid kangelastegusid.

„Uputus“ kuulub Sienkiewiczi romaanitriloogiasse, mida Poola keeles nimetataksegi lihtsalt „Trilogia“. Autor on valinud oma romaanide aineseks tegelikult ühe raske perioodi Poola ajaloos, kus pidevate sõdade käigus Poola suurriik järk järgult laguneb. Seejuures on raamatud aga kirjutatud nii, et jääks mulje, nagu oleks tegu suurte ja võidukate sõdadega. Tegelikkuses aga kaotab Poola riik triloogia esimese osa „Tule ja mõõgaga“ sündumste tagajärjel Ukraina, triloogia teise osa „Uputus“ sündmuste järel Liivimaa. Samas, arvestades seda, et raamatud ilmusid ajal, mil Poola oli kaotanud ka iseseisvuse ja kuulus Vene Tsaaririigi koosseisu, on see heroliline stiil mõistetav ning ma saan aru miks need teosed on poolakatele väga olulised tänase päevani.

Kui nüüd tegelaste ajuti lausa uskumatult kangelaslik käitumine välja arvata, on eesti keeles kolmes köites ilmunud „Uputus“ kergesti loetav, tempokas ja kindlasti paljuski romantiline teos, vähemalt neile, kes rüütellikust ja sõjaromantikat lugeda armastavad. Nagu paljudel ajalooliste romaanide autoritel, nii kipuvad ka Sienkiewiczi naiskarakterid olema kõvasti kahvatumad. Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et sõda on peamiselt meeste mängumaa, või ei tahtnud autor oma naistegelastes eemalduda sellest romantilis-heroilisest jutustamislaadist, aga julgen ütelda, et naised mängivad vähemalt selles romaanis vaid seda rolli, et motiveerivad mehi kangelastegusid tegema ning triloogia esimesest osast „Tule ja mõõgaga“ ei jäänud mulle üldse ühtegi eredat naiskarakterit meelde, ehkki ka seal oli üks süžeeliin ju peategelast katsumused oma armastatut päästes. Naiskarakterite nõrkus tundub olevat aga üldse paljude ajalooliste romaanide autorite üks probleeme. Mõne aja pärast, kui ma järjekordse Walter Scotti romaani olen lõpetanud, kirjutan sellest kindlasti veel.

Leidsin end „Uputust“ lugedes mitmel korral mõtlemas, et kas Sienkiewicz oleks ka tänapäeval Nobeli preemia saanud ning kaldun vastama eitavalt. See, mida me tänapäeval väärtkirjanduseks peame, on siiski midagi sootuks muud kui 1901. aastal ning romantilis-heroilise ajalooline romaani liigitaks tänased hindajad vist pigem meelelahutuskirjanduse kui väärtkirjanduse kategooriasse.

Henryk Sienkiewicz „Uputus“ 
1. kd  Eesti Raamat 1993  251 lk

2. kd  Eesti Raamat 1993  303 lk

3. kd Eesti Raamat 1993  190 lk


8/10