Miguel Otero Silva „Surnud majad“

Teema 42 – Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos

Nõukogude ajal ilmunud raamatute seast võib leida vägagi huvitavaid pärle, mis enamiku inimeste jaoks on avastamata või siis seisavad lihtsalt aastaid lugemata riiulis. Ilmselt on üks põhjuseid ka selles, et tolle aja raamatukujundus ei kutsu tänapäeval ei ostma ega ka lugema. Aga ma ei kahetse, et selle raamatu ühelt oksjonilt 10 sendi eest ostsin.

Ma ei ole ammu lugenud nii masendavat raamatut. Võiks ütelda, et selle raamatu peateema ongi surm. Aga see ei ole vaid ühe inimese ega isegi ühe sugukonna, vaid terve kunagi õitsenud linna surm. Selline koht nagu Ortiz on Venezuelas tõesti olemas. Kunagi õitsev linn ja lühikest aega isegi Guarico osariigi pealinn, mida aga XIX sajandi lõpukümnenditest peale tabasid erinevad taudid: kollane palavik, malaaria, hematuuria ja ka hispaania gripp (Google tõlge tõlkis selle küll hispaania katkuks, aga kuna aasta oli 1918, siis oli tegu ilmselt kurikuulsa gripiepideemiaga). Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi viiekümnendatel, kui Ortiz on juba peaaegu välja surnud. Ja ikka tabavad selle elanikke erinevad tõved, mistõttu surevad ka noored veel täies elujõus inimesed.

Venezuela on tol ajal veel väga vaene maa, ehkki juba on leitud nafta. Aga just see nafta leidmine annab Ortizile surmahoobi, sest ta ei asu naftarikkas piirkonnas ning need vähesed, kelle tervis ja elujõud kannatab, üritavad põgeneda sinna, kus on rohkem võimalusi. Aga sellega toonased hädad ei piirdunud. Vähesel määral on puudutatud ka toona valitsenud huntat ja selle kuritegusid, aga kõik need paar verist peatükki ei muuda raamatu põhitonaalsust, kogu see sõjaväevõimude vägivald on vaid kirss tordil surevas linnas. Ma ei mäleta ammu ühtegi raamatut, millest õhkuks nii palju haigust kui lagunemist. „Osta maja Ortizis? Kas te peate mind hulluks või? Vana katus, avarad telliskivipõrandatega galeriid, uhked aknad nikerdatud piitadega, kõrged ja avarad toad, aeg tihedasti täis rohelust ja lilli, lihvitud kividest ruumikas esik, kuhu ehitaja oli lehmaluude kildudest seadnud oma nimetähed – see kõik polnud väärt ainsatki sentaavot, sest see asus Ortizis ja oli määratud lagunema.“

Me võime vaid aimata põhjusi miks üht lühikest aega isegi osariigi pealinnaks olnud linna tabasid sellised tõved. Autor ei räägi nende põhjustest, ent tänapäeval võime me kõik oma ökoloogia teadmistega ilmselt aimata, et see oli siiski ilmselt inimtegevus, mis viis tolles kohas looduse sedavõrd tasakaalust välja, et et terve piirkond muutus aja jooksul elamiskõlbmatuks. Ma ei tea, mis on sellest linnast saanud praegu Google on siin üsna kidakeelne ja väga palju pilte ega muud infot ei paku. Aga raamat avaldas mulle igal juhul muljet nii oma meeleolu kui tegelastega. Seega soovitan teilegi ja osta.ee oskjonitelt on seda praegugi vaid 10 sendiga saada.  

Miguel Otero Silva „Surnud majad“
Eesti Raamat 1966
172 lk

8/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s