François Rabelais „Gargantua“

TEEMA 5 – KESKAJA VÕI RENESSANSI PROOSATEOS

Olen nüüd siin blogis üle kuu aja vait olnud. Sel oli ka tõsine põhjus, sest suutsin endale viiruse külge saada ja praktiliselt kogu märts läks koroona nahka. Nüüd on mul tähelepanu ja keskendumisvõime umbes pool oma tavalisest, nii et vähemalt filosoofia väljakutse lükkub parematesse aegadesse. Aga maailmakirjanduse ja eesti kirjanduse ajaloo väljakutsed kavatsen kindlasti lõpuni teha.

Tulles nüüd kõnealuse teose juurde, siis „Gargantua“ on tegelikult üks osa Rabelais viieosalisest romaanist „Gargantua ja Pantagruel“, mis tavaliselt ilmub ühtede kaante vahel,  et aga selle romaani viis osa ilmusid kõik kunagi eraldi, siis võib neid lugeda ka eraldi. Ma pole üldse kursis, kas kõik viis osa on üldse eesti keelde tõlgitud, sest vene keeles on see raamat üle 600 lehekülje tihedat teksti, aga eesti keeles on üheksakümnendatel „Europeia“ sarjas ilmunud „Gargantua“ 160 lk ja selle tegelikult varem kirjutatud järg „Pantagruel“ 150 lk, ning „Punases sarjas“ 2007. aastal ilmunud „Gargantua. Pantagruel“ on 399 lk. Loogika ütleb, et eesti keelde pole siiski tõlgitud kõiki viit osa, vaid vähem.

Olen selle teose kunagi ammu, ehk 25 aastat tagasi, igal juhul enne eesti keeles ilmumist, juba vene keelest läbi lugenud ning nüüdne lugemine oli pigem kunagi loetu meeldetuletamine. „Gargantua“ (hetkel ma rohkem muudest osadest ei räägi) on tegelikult huvitav romaan. Kindlasti ei soovita seda neile, kellel juba pealkirja „Kaka ja kevad“ peale kulm kortsu läheb, sest Rabelais ei häbene kirjutada ei kõhutuule laskmisest ega enese kergenamise erinevatest viisidest, sest kuna raamatu hiiglasest peategelane armastab hästi süüa, siis peab see toit ka kuidagi välja tulema ning ilmselt ei olnud tolle aja inimestel veel sellist häbitunnet enese kergenadamise suhtes nagu meie aja inimesel. Kusjuures mina kirjeldan seda siin palju pehmemalt ja peenemate sõnadega, kui raamatus.

„Gargantua“ ja selle järgede vastu tekkis mul tegelikult kunagi huvi Mihhail Bahtini eesti keeles 1987 aastal ilmunud „Valitud töid“ lugedes ja ehk oleks isegi hea, kui enne raamatut lugema hakkamist lehitseda kas seda 1987 aasta Bahtini kogumikku või siis lugeda läbi lausa tema 2017 aastal ka eesti keelse ilmunud „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“.

Ilma Bahtini enne lugemata võib „Gargantua“ tunduda tänasele lugejale kas tohutult jabur või siis nähekse seda satiirine kloostrielu, kristluse ja rüütliideaalide suhtes. Bahtin väidab, et selline satiir, mida me tänasel päeval tajume ikkagi vähemalt osaliselt mürgise ja naeruvääristavana, on Rabelais’ile võõras. Pigem tuleb „Gargantua“ juuri otsida keskaegse karnevalikultuuri raamidest.

Kui raamatu sisust veidi lähemalt rääkida, siis on tegu muinasjutulise romaaniga hiiglase Gargantua elust alates tema sünnist, mille järel ta esimeste sõnadena kohe karjus „Juua! Juua!“ ja veinist ning söögist oskas ta tõesti lugu pidada. Nooruses teeb ta hulgaliselt ulakusi, ja hiiglasele omaselt on need tõeliselt suure mastaabiga, näiteks varastas ta ära Jumalaema kiriku kellad ning kui pariislased hakkasid teda jälitama, et ta need kellad tagasi annaks „päästis ta muheledes valla oma võrratu püksivärava, võttis sealt välja oma asja ja ujutas nad niisuguste kuseojadega üle, et kakssada kuuskümmend tuhat nelisada kaheksateist meest uppus, naisi ja lapsi rehkendamata“. Üldse kirjeldatakse raamatu hiiglastest peategelasi heasüdamlike ja kõigist elumõnudest väga lugu pidavate tegelastena. Ka Rabelais mungad on mitte lihasuretajad, vaid pigem veinist ja söögist lugu pidavat rõõmust pakatavad hedonistid. Vahepeal jõuab Gargantua ka sõjas käia, sest naaberriigi kuningas ründab üsna tühisel põhjusel Gargantua isa riiki ning raamat lõpeb minu lemmikstseeniga ehk siis Theleme’i kloostri asutamisega. See on aga selline klooster, kus lihasuretamine on keelatud, luksus on kohustuslik, sinna valitakse vaid ilusamaid mehi ja naisi ning kloostril on vaid üks ettekirjutus: „TEE MIDA TAHAD“. Minule on see oluline, sest mind on mõjutanud palju Aleister Crowley ning viimane leidis idee oma telemiitlikuks orduks just Rabelais romaanist.

Muidugi on too esimene osa vaid sissejuhatus pikemale romaanile, sest järgmiste osade peategelane on hoopis Gargantua poeg Pantagruel, aga mingit aimu renessansi lõbusamast ja tõeliselt elujaatavast poolest annab ka see raamatu esimene osa suurepäraselt.

8/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s