Henryk Sienkiewicz „Uputus“

Teema 28 – Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat

Minu mäletamist mööda lugesin ma Sienkiewiczi „Uputust“ nüüd kolmandat või siiski teist korda. Miks ma päris kindel pole, mitmendat korda ma seda lugesin,on seetõttu, et kusagil üheksakümnendate lõpus ma kindlasti mäletan, et ma selle raamatu raamatukogust võtsin, ent praegu lugedes ei tule mitte midagi ette. Arvestades seda, et ma olen alati võtnud raamatukogust rohkem raamatuid, kui ma ära jõudsin lugeda, võis täiesti olla, et ma üksnes laenutasin selle ja lugemiseni ei jõudnudki. Esimest lugemist mäletan selle eest väga eredalt, sest see oli keskkooli ajal ning tegu oli ikkagi tol ajal suure haruldusega: ennesõjaaegse Nobeli Laureaatide sarja punase köitega. Kunagi kaheksakümnendate lõpus nägin ka selle teose järgi tehtud filmi, nii et isegi nüüdsel lugemisel tuli peategelasest lugedes eredalt silme ette Daniel Olbrychski välimus sellest filmist.

Vahetult peale raamatu lõpetamist pidin lausa internetist uurima, kas Sienkiewiczit on määratletud kui neoromantikut. Tema kangelaste laad ning raamatu üldine eepiline atmosfäär tekitasid minus pidevalt tunde, et tegu pole mitte XIX sajandi lõpus kirjutatud teose, vaid pigem sajandi algupoole romantilises traditsioonis kirjutatud romaaniga. Neoromantikuks Sienkiewiczit ei nimetata, küll aga leidsin selle teose kohta termini „poola positivism“. Ehk see seletab asjaolu, et tema positiivsed tegelased olid tänase lugeja jaoks ebarealistlikult heroilised ja tugevad ning sooritasid ajuti täiesti uskumatuid kangelastegusid.

„Uputus“ kuulub Sienkiewiczi romaanitriloogiasse, mida Poola keeles nimetataksegi lihtsalt „Trilogia“. Autor on valinud oma romaanide aineseks tegelikult ühe raske perioodi Poola ajaloos, kus pidevate sõdade käigus Poola suurriik järk järgult laguneb. Seejuures on raamatud aga kirjutatud nii, et jääks mulje, nagu oleks tegu suurte ja võidukate sõdadega. Tegelikkuses aga kaotab Poola riik triloogia esimese osa „Tule ja mõõgaga“ sündumste tagajärjel Ukraina, triloogia teise osa „Uputus“ sündmuste järel Liivimaa. Samas, arvestades seda, et raamatud ilmusid ajal, mil Poola oli kaotanud ka iseseisvuse ja kuulus Vene Tsaaririigi koosseisu, on see heroliline stiil mõistetav ning ma saan aru miks need teosed on poolakatele väga olulised tänase päevani.

Kui nüüd tegelaste ajuti lausa uskumatult kangelaslik käitumine välja arvata, on eesti keeles kolmes köites ilmunud „Uputus“ kergesti loetav, tempokas ja kindlasti paljuski romantiline teos, vähemalt neile, kes rüütellikust ja sõjaromantikat lugeda armastavad. Nagu paljudel ajalooliste romaanide autoritel, nii kipuvad ka Sienkiewiczi naiskarakterid olema kõvasti kahvatumad. Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et sõda on peamiselt meeste mängumaa, või ei tahtnud autor oma naistegelastes eemalduda sellest romantilis-heroilisest jutustamislaadist, aga julgen ütelda, et naised mängivad vähemalt selles romaanis vaid seda rolli, et motiveerivad mehi kangelastegusid tegema ning triloogia esimesest osast „Tule ja mõõgaga“ ei jäänud mulle üldse ühtegi eredat naiskarakterit meelde, ehkki ka seal oli üks süžeeliin ju peategelast katsumused oma armastatut päästes. Naiskarakterite nõrkus tundub olevat aga üldse paljude ajalooliste romaanide autorite üks probleeme. Mõne aja pärast, kui ma järjekordse Walter Scotti romaani olen lõpetanud, kirjutan sellest kindlasti veel.

Leidsin end „Uputust“ lugedes mitmel korral mõtlemas, et kas Sienkiewicz oleks ka tänapäeval Nobeli preemia saanud ning kaldun vastama eitavalt. See, mida me tänapäeval väärtkirjanduseks peame, on siiski midagi sootuks muud kui 1901. aastal ning romantilis-heroilise ajalooline romaani liigitaks tänased hindajad vist pigem meelelahutuskirjanduse kui väärtkirjanduse kategooriasse.

Henryk Sienkiewicz „Uputus“ 
1. kd  Eesti Raamat 1993  251 lk

2. kd  Eesti Raamat 1993  303 lk

3. kd Eesti Raamat 1993  190 lk


8/10

Jaan Kross – Kolme katku vahel I-IV

Kaua tehtud kaunikene – nii võib ütelda nii selle romaani enda, kui ka minupoolse lugemise kohta. Mingil põhjusel on Jaan Kross olnud autor, keda ma pole varem tahtnud kätte võtta. Nii olen temast varem lugenud peamiselt tema lühiproosat ja sellestki mitte ajaloolisi jutustusi, vaid neid palu, mis põhinevad tema enda läbielatul ja mälestustel.

“Kolme katku vahel” lugemist alustasin juulikuus ja lõpetasin novembri keskpaigas. Vahele olen lugenud kõikvõimalikke muid teoseid, nagu mul üldse on kombeks. Väga harva juhtub, et ma loen mingi sedavõrd pika teose läbi niimoodi, et ma selle kõrvale või selle vahele mitte midagi muud ei loeks. Ja kuna raamat ka ilmus kümne aasta vältel, siis selle algsed lugejad pidid ootama iga järgmist köidet lausa mitu aastat. Nii et minu neljakuune lugemine on selle kõrval veel päris lühike.

Üldiselt ütleks raamatu kohta veel ühe eesti üteluse “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Kõige rohkem aega võttiski mul kõige esimese köite läbilugemine, mis jutustas Balthasar Russowi noorusest. Lapsepõlv on üldse inimese kõige igavam ja ebameeldivam eluetapp ja tegelikult pole väga vahet, kui meisterlik on kirjanik, lapsepõlvest kirjutatud on 90% juhtudest tõsiselt igav. Ja nii ei saanud ka see romaan minu jaoks alguses oma õiget hoogu sisse. Teine köide oli juba märgatavalt huvitavam ning kolmas ja neljas köide läksid juba väga kiiresti. Vahepeal küll jäi raamat lausa paariks kuuks seisma, sest oma keeruliste elusündmuste käigus ei jaksanud midagi keerukamat lugeda.

Kui küsida, mis kõige enam Krossi juures muljet avaldab, siis selleks on tema sõnavara. Päris mitmel korral pidin õigekeelsussõnaraamatust sõna tähendust otsima ning ehkki ma elasin üle 20 aasta Sauel, sai alles seda raamatut lugedes mulle selgeks sõna “saue” tähendus.

Kross ei ürita kirjutada ajaloolist põnevusromaani, jutustamine kulgeb aeglases tempos, rõhk ei ole üksnes sündmustel, vaid samavõrra ka peategelaste mõtetel ja siseheitlustel. Ja ometi on “Kolme katku vahel” üks neid teoseid, millest ei oskagi väga midagi rääkida. Tavaliselt olen ma teoseid, mille puhul tema “konteptsioon” või eksistentsiaalne mõte sulle kohe nuiaga lagipähe ei viruta (või ei lase sellist nuiahoopi tekstist tekitada) üsna madalalt hinnanud, aga Krossi puhul on asjad teisiti. Tema väärtus on ilmselt hoopis kõigis neis ajalooalastes teadmistes, kogu ajastu kujutamises ning lugeja endaga ajas kaasa viimises, nii et seal ei peagi ilmtingimata olema sellist “eksitentsiaalset nuiahoopi, mis sind mitu päeva lahti ei lase”.

Igal juhul on sellega Krossi teoste lugemise allikas voolama pääsenud ning lähiajal võtan mingi tema muu teose ette.

Hindeks köidete järgi 3/4/5/5

Mika Waltari “Mikael Karvajalg” I-II

Ma pole vist ühestki raamatust nii pikalt unistanud, enne kui selle lõpuks otsa sain. “Mikael Karvajalg” on lausa mitme koha pealt minu jaoks eriline. Avastasin selle kusagil 1990’ndate keskel ning suutsin lugeda esimesest köitest ligi poole läbi Rahvusraamatukogu suures lugemissaalis. See on minu jaoks suur saavutus eelkõige sellepärast, et üldiselt ma ei suuda üldse suurtes saalides lugeda ja absoluutselt ideaalne lugemiskeskkond on minu jaoks hopis vannituba. Aga see raamat avaldas juba esmakohtumisel nii suurt muljet, et ligi 250 lehekülge suutsin avalikus saalis läbi lugeda.

Peale seda tulid aastad, kus see teos oli mul pidevalt meeles ja ma olin kindlalt otsustanud, et tahan ta kindlasti ka endale osta, ainult et ma ei sattunud sellele kunagi peale. Lõpuks leidsin ta sel suvel ühelt osta.ee oksjonilt.

Kummalisel kombel läks raamatu kaanest kaaneni läbilugemisele aga üllatavalt palju aega. Alustasin esimest köidet juuni alguses ja lõpetasin teise oktoobri lõpus. Ehk siis vaheaegadega sai seda loetud lausa peaaegu viis kuud. Osaliselt on selles süüdi sellesse aega jäänud keerulised elusündmused, osaliselt aga Miks Waltari ääretult tihe tekst, mida pole sugugi kerge lugeda. Võimalik, et ka too 1957. aastal Rootsis välja antud tõlge on tänaseks keeleliselt mõnevõrra vananenud. Igal juhul pean ütlema, et seda raamatut suutsin lugeda vaid täiesti puhanud peaga ja eriliselt süvenedes.

Stiililt on “Mikael Karvajalg” kirjutatud üsna traditsioonilises kelmiromaani žanris. Peategelane, Turust pärit Mikael Karvajalg ja tema sõber Antti, on huvitav segu ühelt poolt siirusest ja naiivsusest ning teiselt poolt omakasupüüdlikkusest ja petturlusest – ühes stseenis toimivad nad esimeste, järgmises aga hoopis nende teiste iseloomujoone ajel. Waltari paneb nad rändama läbi kogu Euroopa, nad kohtuvad oma teekonnal paljude ajalooliste isikutega ja viibivad erakordsel paljude ajalooliste sündmuste juures. Nii on romaani kõrvaltegelaste hulgas Taani kuningas Christian II ning Mikael Karvajalg viibib viimase korraldatud Stockholmi veresauna juures, Martin Luther, Thomas Müntzer (kelle mässust Mikael osa võtab, aga oskab sellest lüüasaamise järel puhta nahaga välja tulla), Paracelsus, Albrecht Dürer ja paljud teised. Romaan lõpeb Rooma rüüstamisega 1527. aastal.

Samas, kui hakata süvenema maailma, mille Waltari oma romaanis loob, on see üsna sünge ning pessimistlik. Reetmine pole tema ajaloolistes romaanides ja ka “Mikael Karvajalas” mitte erand, vaid pigem reegel. Reedavad kuningad, reedavad vaimulikud, reedavad sõbrad ja reedavad ka need, keda kangelased on hetk tagasi aidanud. Ja ega ka peategelased ise ajuti sugugi paremad ei ole, kui see neile kasulikuks osutub. Kõikjal domineerib inimlik alatus, omakasupüüdlikkus, kasuhimu ja liiderlikkus. Ja loomulikult kõik valetavad.

Ma ei julge ainult selle raamatu ja juba ammu loetud ja tänaseks vaid ähmaselt meeles olevate “Sinuhe” ja “Turms, surematu” järgi ütelda, kas Waltari maailmapilti võiks ka mingis mõttes misantroopseks pidada, küll aga puuduvad selles igasugused illusioonid selle suhtes, et inimkond võiks olla kõigi nende ilusate ideaalide kõrgusel, mida pühakirjad, filosoofid ja kõikvõimalikud “ilusad” raamatud meile maalivad. Inimkond on üldiselt üks paras pask, enamik inimesi rumalad ja omakasupüüdlikud, massid on üks loomastunud kari ning selles maailmas ja selle inimkonna keskel peab kangelane lihtsalt ellu jääma. Ning selline maailm loobki selliseid kangelasi, nagu on Mikael Karvajalg.

Walteri ei sobi kindlasti neile, kes tahavad lugeda ilusaid ja sinisilmseid raamatuid, kus “inimesed on ilusad ja head”, aga ta sobib väga hästi neile, kes suudavad olla illusioonidest kõrgemal ning näha inimkonda selle ajaloos ilustamata ja ilma liigse idealiseerimiseta. Ja mul on riiulis ka selle järg “Mikael Hakim” täisversioonis juba ootamas.

Mika Waltari “Mikael Karvajalg” I-II Orto 1957 (446 + 356 lk)

4/5