Lope de Vega „Valencia hullumeelsed“ (Los Locos de Valencia)

TEEMA 7 – Barokiajastu draamateos

Barokiajastu piiride määratlemisega on mul alati tõsiseld raskusi, seda nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks seda sissekannet kirjutama asudes ma kõigepealt uurisin mitmeid internetis leiduvaid artikleid ning nii mõneski liigitati baroki alla ka Shakespeare hilised draamad. Ja teiselt poolt pandi baroki alla ka prantsuse klassitsistid, mis mind veelgi enam häiris. Ehk just muusika tõttu on minu jaoks vahe baroki ja klassitsismi vahel väga oluline. Nii võtsin juba seda teemat kirja pannes nõuks lugeda selle all kindlasti midagi hispaania kuldajastu dramaturgiast, sest kui miski seostub mul barokkdraamaga, siis kindlasti just see kirjandusvool.

Hispaania kuldajastu teater on seotud peamiselt nelja suure nimega: nendeks on Miguel de Cervantes Saavedra, Tirso de Molina, Pedro Calderon de la Barca ja Lope de Vega Carpio. Neist Cervantese näidendeid ma seni lugenud ei ole, teiste autorite teostega olen mõnevõrra tuttav. Eesti keelde on neid tõlgitud ka väga vähe, seetõttu olen neid lugenud peamiselt vene keele vahendusel, nagu selgi korral.

Lope de Vega (1562-1635) on ilmselt hispaania tuntuim näitekirjanik. Ta on saanud kuulsaks ka oma tohutu produktiivsusega, ta on loonud väidetavalt 1500-2500 näidendit, millest säilinud on 425,  „Valencia hullumeelsed“ on üks tema varasematest teostest, loodud 1590 aasta paiku. Teost on žanriliselt määratletud komöödiana, kuid hispaania barokk-komöödia puhul on oluline teada, et tegu pole sellise tõsiselt naljaka teosega, vähemalt mitte tänaste lugejate jaoks (teatris saab tegevusega  seda nalja juurde tekitada). Pigem nimetatakse komöödiaks kõiki neid näidendeid, mis lõpevad õnnelikult.

„Valencia hullumeelsed“ tegevus toimub hullumajas. Floriano tapab eksituse tõttu duellil prints Reinero ja põgeneb Valenciasse. Et end varjata kehastub ta armuvalust ja liigsest õppimisest hulluks läinud õpetlaseks Beltraniks ning sübra kaasabil pannakse ta hullumajja. Samal ajal satub sinna vaimuhaigla juurde ka oma range isa ja vanale aadlimehele mehele paneku eest põgenenud Erifila, kelle röövib paljaks tema teener Leonato.  Kui Erifila leitakse peaaegu paljana hullumaja ukse eest, ei usu keegi tema juttu röövimisest, vaid teda peetakse samuti aru kaotanuks ning temagi viiakse haiglasse sisse. Nii toimub tulevaste armunute kohtumine juba hullumajas. Sellega armumised veel ei lõpe, sest Florianosse/Beltrani armuvad ka hullumaja juhataja vennatütar Fedra ja tolle teenijanna. Mõlemad nad teesklevad hulluksminemist, et Florianoga koos olla. Nagu barokiajastu komöödiatele omane tuleb lahendus lõpuks omamoodi deux ex machina vormis, sest selgub, et tegelikult ei tapnudki Floriano duellil printsi, vaid hoopis tolle teenri. Jah, tänapäeva inimene siin küll ütleks, et mis hea lahendus see on, Floriano on ju ikkagi mõrvar, aga ju barokiajastul vähemalt teatrilaval peeti teenri tapmist millekski nii tühiseks, et selle eest isegi ei noomita.

Kujutan ette, et toonaste vaatajate jaoks oli süžee kindlasti naljakam kui tänaste inimeste jaoks. Hispaania barokkdraamas pole eriti selllist farsilikku naljakust, ka puuduvad seal proosas kõnelevad lihtrahva esindajad, kes näiteks Shakespeare komöödiates edendavad ajuti sellise kahemõttelist ja rahvalikumat huumorit. Hispaania draamade puhul on vähemalt minul tunne, et need polnud adresseeritud lihtrahvale, vaid aadelkonnale ning kõik tegelased, ka vaadeldavas komöödias lavale ilmuvad tõelised hullud, kõnelevad eranditult värssides ning kordagi ei libastuta millegi madalama või rahvalikuma poole. Kui ma mõtlen nüüd tervikuna ka teiste selle perioodi draamateoste peale, mida olen lugenud, siis hispaania barokkdraama on alati mingis mõttes õilis ja puhas. Ilmselt just selle tõttu võib ta tänase lugeja jaoks olla mitte väga naljakas, aga ega ma vist nalja saamiseks teda ei loegi, ikka pigem sellise rüütelliku, õilsa ja sind hingeliselt tõstva hoiaku pärast.

Лопе де Вега “Собрание сочинений в 6. томах”

Москва “Художественная Литерарура” 1964     том 5 стр. 303-446

8/10