Vadim Baranov “Maksim Gorki: elu ja surma saladus”

Päris huvitav on lugeda sellise kirjaniku elulugu, kelle teoseid üldse pole lugenud. Sest ehkki mitmed Gorki teosed olid minu kooliajal kohustusliku kirjenduse hulgas, jäid need kõik mul lugemata, nagu suurem osa kohustlikku kirjandust üldse. Sest lugemiskontrolli jaoks või eriti kirjandi kirjutamiseks oli piisavalt muid materjale. Võib ütelda, et viimase ajani on mul Maksim Gorki suhtes olnud väga suured eelarvamusted. Ainus, mis mulle tõesti huvi pakkus, on tema dramaturgia, aga kahjuks pole tema näidendite köiteid osta.ee oskjonitel eraldi müügis näinud ning kogu kuueteistkümneköitelist teostekogu ma ka koju riiulisse ei taha soetada.

Raamatu autor püüab otsida keskteed nõukogudeaegse Gorki ülistamise ning 90-ndatel toimunud Gorki materdamise vahel. Jah, ta võtab selgelt kirjanikku kaitsva tooni, üritades näidata neid fakte, kus ta astub välja Stalini režiimi vastu, või kust ta kasutab oma määratut autoriteeti kellegi päästmiseks või kaitsmiseks ning pisendada neid fakte, kus ta on selgelt režiimi hääletoru või sellele kaasaaitaja.

Ega päris selget pilti me ilmselt ei saagi, arvestades seda, et väidetavalt on päris suur osa just režiimikriitilisematest kirjadest ja Gorki päevikud (mille olemasolugi pole päris kindel) Stalini käsul hävitatud. Siiski paistab raamatust pigem vastuoluline pilt inimesest, kes osaliselt uskus, osaliselt oli petetud ja osaliselt ise tahtis petetud olla. Kõige kurioossem fakt on seejuures see, et viimastel eluaastatel, kui OGPU oli juba Gorki faktiliselt välismaailmast isoleerinud ning kogu suhtlus käis läbi talle määratud sekretäri, jõudis Gorkini aeg-ajalt spetsiaalselt tema jaoks ühes eksemplaris trükitud “Pravda” väljaanne, et anda talle just selline pilt välisest tegelikkusest, nagu oli Stalinile vaja.

Teine asi, mis ehk kõige enam tekitas huvi ka Gorkit ise lugeda, on erinevus Gorki teoste ametliku tõlgenduse ning tema tegeliku kirjapandu vahel. Gorkist tehti nõukogude ajal müüt, hilisemal ajal on see müüt pigem tagurpidi pööratud ning sellest viimasest lähtub ilmselt ka minu sügav vastumeelsus tema teoste suhtes, ent tegelikkus on kusagil nende kahe vahel. Ja seda pole võimalik mõista lihtsalt biograafiaid või kirjandusõpikuid lugedes, vaid tuleb ikka mingi teos ka reaalselt läbi lugeda.

Igal juhul biograafia oli kirjutatud haaravalt ning mis mulle eriti imponeeris – selles oli palju analüüsi, teoste analüüsi ehk veidi vähem, aga autor püüdis jõuda jälile kirjaniku suhtumistele, motiividele, vaadetele. See osa loovisikutest on tegelikult alati huvitavam, kui nende elu argisündmused.

Kas ma hakkan peale selle raamatu läbilugemist ka Gorki enda teoseid otsima? Ei oska ütelda, osad raamatud nagu pakuks ka huvi, aga kuna mulle pole kunagi meeldinud lugeda lihtsate talupoegade või lihtsate proletaarlaste elust, siis valiks pigem neid teoseid, kus tegelasteks on kas siis kaupmehed või intelligentsi esindajad, sest nende vaated ja elu on keerukam ja vastuolulisem.

8/10

Andrei Krasnoglazov – Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming

Suur hulk neid raamatuid, mida ma nüüd oktoobri keskel lõpetan, said alustatud juba septembri algupoole, kui Liisi veel elas ning jäid tema põetamise ajaks lihtsalt kuuks ajaks seisma. Nii ka selle raamatuga, mida alustasin juba 8. septembril, lõpetada jõudsin alles nüüd.

Krasnoglazovi Cervantese elulugu on midagi neile, kes tahavad lugeda niiöelda tõsist ja teaduslikku elulugu. Eesti keeles on 1966. aastal ilmunud veel teinegi Cervantese elulugu, nimelt Bruno Franki “Cervantes”, aga see on juba romaani rüüsse pandud biograafia, milles suur osa on ka autori fantaasial. Samuti ei keskendu see mitte kõigile Cervantese elust teada olevatele faktidele, vaid räägib pigem põnevamatest episoodidest tema elus.

Ja põnevust Cervantese ellu jätkus, nagu ka rahamuresid ja kannatusi. Minule endale tuli suure üllatusena see, et kirjanik oli suure osa oma elust hoopis elukutseline sõdur ning kõik tema tuntumad teosed on kirjutatud alles küpses eas. Seega pole kunagi hilja kirjutama hakata!

Mida pean raamatu nõrgaks küljeks, on ikka ja jälle seesama teema, mida biograafiatele ette heidan: et nad on biograafiad, mitte monograafiad. Sest mina oleks tahtnud lugeda palju enam just teoste kohta, nende kirjanduslikku analüüsi jne. Aga ilmselt selleks tuleks juba võtta ette mõni uus raamat. Cervantese tuntud teoste ilmumise loo ja tausta maalib antud teos piisavalt eredalt lugeja silme alla.

Seega hindeks 4/5