Lope de Vega „Valencia hullumeelsed“ (Los Locos de Valencia)

TEEMA 7 – Barokiajastu draamateos

Barokiajastu piiride määratlemisega on mul alati tõsiseld raskusi, seda nii muusikas kui kirjanduses. Näiteks seda sissekannet kirjutama asudes ma kõigepealt uurisin mitmeid internetis leiduvaid artikleid ning nii mõneski liigitati baroki alla ka Shakespeare hilised draamad. Ja teiselt poolt pandi baroki alla ka prantsuse klassitsistid, mis mind veelgi enam häiris. Ehk just muusika tõttu on minu jaoks vahe baroki ja klassitsismi vahel väga oluline. Nii võtsin juba seda teemat kirja pannes nõuks lugeda selle all kindlasti midagi hispaania kuldajastu dramaturgiast, sest kui miski seostub mul barokkdraamaga, siis kindlasti just see kirjandusvool.

Hispaania kuldajastu teater on seotud peamiselt nelja suure nimega: nendeks on Miguel de Cervantes Saavedra, Tirso de Molina, Pedro Calderon de la Barca ja Lope de Vega Carpio. Neist Cervantese näidendeid ma seni lugenud ei ole, teiste autorite teostega olen mõnevõrra tuttav. Eesti keelde on neid tõlgitud ka väga vähe, seetõttu olen neid lugenud peamiselt vene keele vahendusel, nagu selgi korral.

Lope de Vega (1562-1635) on ilmselt hispaania tuntuim näitekirjanik. Ta on saanud kuulsaks ka oma tohutu produktiivsusega, ta on loonud väidetavalt 1500-2500 näidendit, millest säilinud on 425,  „Valencia hullumeelsed“ on üks tema varasematest teostest, loodud 1590 aasta paiku. Teost on žanriliselt määratletud komöödiana, kuid hispaania barokk-komöödia puhul on oluline teada, et tegu pole sellise tõsiselt naljaka teosega, vähemalt mitte tänaste lugejate jaoks (teatris saab tegevusega  seda nalja juurde tekitada). Pigem nimetatakse komöödiaks kõiki neid näidendeid, mis lõpevad õnnelikult.

„Valencia hullumeelsed“ tegevus toimub hullumajas. Floriano tapab eksituse tõttu duellil prints Reinero ja põgeneb Valenciasse. Et end varjata kehastub ta armuvalust ja liigsest õppimisest hulluks läinud õpetlaseks Beltraniks ning sübra kaasabil pannakse ta hullumajja. Samal ajal satub sinna vaimuhaigla juurde ka oma range isa ja vanale aadlimehele mehele paneku eest põgenenud Erifila, kelle röövib paljaks tema teener Leonato.  Kui Erifila leitakse peaaegu paljana hullumaja ukse eest, ei usu keegi tema juttu röövimisest, vaid teda peetakse samuti aru kaotanuks ning temagi viiakse haiglasse sisse. Nii toimub tulevaste armunute kohtumine juba hullumajas. Sellega armumised veel ei lõpe, sest Florianosse/Beltrani armuvad ka hullumaja juhataja vennatütar Fedra ja tolle teenijanna. Mõlemad nad teesklevad hulluksminemist, et Florianoga koos olla. Nagu barokiajastu komöödiatele omane tuleb lahendus lõpuks omamoodi deux ex machina vormis, sest selgub, et tegelikult ei tapnudki Floriano duellil printsi, vaid hoopis tolle teenri. Jah, tänapäeva inimene siin küll ütleks, et mis hea lahendus see on, Floriano on ju ikkagi mõrvar, aga ju barokiajastul vähemalt teatrilaval peeti teenri tapmist millekski nii tühiseks, et selle eest isegi ei noomita.

Kujutan ette, et toonaste vaatajate jaoks oli süžee kindlasti naljakam kui tänaste inimeste jaoks. Hispaania barokkdraamas pole eriti selllist farsilikku naljakust, ka puuduvad seal proosas kõnelevad lihtrahva esindajad, kes näiteks Shakespeare komöödiates edendavad ajuti sellise kahemõttelist ja rahvalikumat huumorit. Hispaania draamade puhul on vähemalt minul tunne, et need polnud adresseeritud lihtrahvale, vaid aadelkonnale ning kõik tegelased, ka vaadeldavas komöödias lavale ilmuvad tõelised hullud, kõnelevad eranditult värssides ning kordagi ei libastuta millegi madalama või rahvalikuma poole. Kui ma mõtlen nüüd tervikuna ka teiste selle perioodi draamateoste peale, mida olen lugenud, siis hispaania barokkdraama on alati mingis mõttes õilis ja puhas. Ilmselt just selle tõttu võib ta tänase lugeja jaoks olla mitte väga naljakas, aga ega ma vist nalja saamiseks teda ei loegi, ikka pigem sellise rüütelliku, õilsa ja sind hingeliselt tõstva hoiaku pärast.

Лопе де Вега “Собрание сочинений в 6. томах”

Москва “Художественная Литерарура” 1964     том 5 стр. 303-446

8/10

Chikamatsu Monzaemon “Naistetapja ja õlipõrgu” (Onnagoroshi abura no jigoku) 1721

Teema 36 – Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos

Minu mäletamist mööda on see nüüd esimene jaapani klassikalise teatri näidend, mille ma olen läbi lugenud. Chikamatsut soovitas mulle kunagi veel keskkooli ajal üks Eesti lavastaja, kellega ma toona lävisin, sest mind ennast huvitas lavastaja amet ning ma olin ütelnud, et mulle meeldib klassitsistlik tragöödia. Aga elu on juba selline, et vahepealne aeg on mind teatrist lausa väga kaugele viinud ning Chikamatsu draamad jäidki seniajani lugemata, nagu ka Jaapani klassikaline dramaturgia üldse. Ja ega eesti keeles vist suurt midagi ilmunud ka ei ole, isegi euroopa suurtes keeltes on tolle ajastu (XVIII sajand) jaapani dramaturgiast ilmunud üsna vähe.

„Õlipõrgu“ aluseks on reaalne mõrv, mis toimus 1721 poiste püha (Tango no sekku) eelõhtul ning millest tehti kohe mitu näidendit nii Kabuki kui Joruri teatrile. Selle peategelaseks on hellitatud perepoeg Yohei, kes kulutab kogu oma raha müüdavatele naistele. Rahapuudus viib ta liigkasuvõtjate küüsi ja sealt on juba vaid üks samm mõrvani. Võib ütelda, et draama algab sellest, mis peategelase mõrvani viib, kulmineerub mõrva endaga ning lõpeb mõrvari vangistamisega.

Chikamatsu draamale on omased paar sellist joont, mis on meile euroopa dramaturgiaga harjunutele ilmselgelt võõrad. Nimelt, kui euroopa draamas kogu sisu antud edasi lavalise tegevuse kaudu, siis Chikamatsul on ligi kolmandik näidendi tekstist jutustaja tekst. Ehk siis päris palju jääb inimeste silme alt välja ning tegevuse arengut kannab paiguti hoopis Jutustaja, kes räägib, mis edasi sai. Tegelased ise astuvad lavale vaid piisavalt olulistes stseenides, kusjuures vähememotsionaalne kõne on kirjutatud proosas ning emotsionaalsem kõne on kirjutatud luules ning niipalju kui ma netist jaapani draama kohta jõudsin lugeda, seda esitatakse lauldes.

Huvitav fakt antud teose kohta on see, et autori kaasaegsetele see draama ei meeldindu, aga ta on saavutanud populaarsuse XX sajandil.

Kui võtta nüüd oma elamus kokku, siis kindlasti on siin kaks poolt: esiteks, ma sain alles pärast selle loo läbilugemist aru, kui vähe ma tegelikult jaapani klassikalisest teatrist tean. Jah, ma tean nimesid no ja kabuki, olen näinud ka minu jaoks täiesti arusaamatuid videosid maskides näidenditest, kus näitlejad räägivad imeliku karjuva häälega … aga mingitki isiklikumat kokkupuudet mul jaapani dramaturgiaga pole olnud. Teiseks, mulle tundub, et see üks näidend on vaid tilgake meres ja kogu too jaapani klassikaline kultuur on otsekui täiesti teine maailm, mis nõuaks eraldi süvenemist ja paraku ka jaapani keele oskust, sest euroopa keeltesse on sellest tõlgitud vaid üsna vähe.

Nii saan ütelda, et mulle meeldis, aga erinevalt euroopa draamast, kus ma oskan oma arvamust ka põhjendada, tunnen ma selle teose järel end pigem ebalevalt, ega oska väga seda millegagi võrrelda.

Lugesin teost vene keeles, sest selles keeles oli Chikamatsu kõige kiiremini leitav

Kasutasin koguteost  „Классическая драма Востока“  М.: Художественная литература, 1976 г.

Тикамацу Мондзаэмон „Масляный ад“ (пьеса, перевод В. Марковой), стр. 691-814

9/10

Euripides “Hekabe”

Teema nr 2 – Antiikdraama

Antiikaja dramaturgia avastasin enda jaoks keskkooli lõpus. Sealjuures on minu suhtumine antiikaja dramaturgiasse mingis mõttes kontrastsem, kui ühegi hilisema perioodi näidenditesse. Nimelt ma loen vaimustusega tolle ajastu tragöödiaid, ent tolle aja komöödiaid lugedes tunnen, et see on mingi mõttetu jaburdamine, mistõttu ma vist pole ühtegi selle perioodi komöödiat suutnud lõpuni lugeda. Vähemalt Aristophanese nime kuuldes tekib kohe sügav ebameeldivustunne.

“Hekabe” tegevus toimub Trooja sõja lõpus. Trooja on langenud, Hekabe on kaotanud mehe ja enamuse oma lastest, ent tema saatuselöögid pole veel otsas, sest tema tütar Polyxena (vabandan, kui kreeka nimede kujud eesti keeles on teistsugused, mul pole hetkel ühtegi eestikeelset antiikmütoloogia raamatut käepärast) otsustatakse ohverdada Achilleuse haual ning esimene näidendi kolmandik keerlebki selle episoodi ümber. Ent vähe sellest, lained uhuvad randa ka Hekabe ja Priamose noorima poja Polydorose laiba. Viimase on tapnud Traakia kuningas Polymestor, kelle juurde too oli saadetud turvalisse pelgupaika. Tragöödia lõpeb Hekabe kohutava kättemaksuga Polymestorile.

Näidend pole pikk, lugesin seda paralleelselt vene ja inglise keeles, nagu mul on antiiktekstidega varemgi kombeks olnud teha. Ilmselt kõlab kogu see ülalkirjeldatud lühikokkuvõte üsna banaalse ja lihtsana, aga ühegi antiiktragöödia võlu ei seisne mitte süžees, vaid puhtalt selles, kuidas tegelased räägivad. Nüüd, aastaid peale esmalugemist uuesti Euripidese teost üle lugedes tekkis mul küll kohati mõte, et tänapäeva inimesele võib see mingis mõttes mõjuda jälle väga melodramaatilisena, sest sellisel “Oi, kuidas karm saatus ja jumalad mind on kiusanud!” stiilis väljendutakse nüüdisajal pigem mehhiko seebiooperites. Ent tragöödia pole kunagi seebiooper, pigem on viimane kõige traagilise paroodia. Vana-Kreeka dramaturgia üks võtmemõisteid on tõesti saatus ja vahel ka jumalate kapriisne tahe, ent selles kõiges on mingi fatalistlik seotus – üks tegu viib paratamatult teiseni ning sellest vallandub omakorda terve kukkuvate kivide laviin, mille alla siis tragöödia tegelased jäävad. Mis on ilmselt veel oluline: kreeka tragöödiad eksisteerivad tihti eepostest ja müütidest juba tuntuks saanud maastikul, mistõttu on iga üksiktragöödia otsekui üks sisselõige suuremasse pilti. Nii on ka “Hekabel” tegelikult pikk eel- ja järellugu, millest osa võib leida Euripidese teistest näidenditest, osa teiste suurte näitekirjandike teostest, osa aga Homerose eepostest.

Üldiselt eeldab antiiktragöödiate nautimine päris head orienteerumist kogu antiikmütoloogias, seda just seetõttu, et ehkki mingi eellugu tuleneb ka teosest endast, ei tegele teosed kunagi kogu tausta uuestijutustamisega, sest toonaste vaatajate jaoks oli see kõik iseenesestmõistetav ning neid müüte teati peast.

Ma ei oska ütelda, kellele üldse antiiktragöödiaid soovitada. See on tänapäeval sihuke väga selge nišitoode, mida loevad vaid üsna vähesed. Ma isegi ei looda, et seda kirjandusžanri eriti eesti keelde tõlgitaks, mis siis, et kogu säilinu mahuks 5-6 köitesse.

Minu jaoks on antiiktragöödia klassitsistliku tragöödia kõrval olnud ilmselt keskkoolist peale üks suuri lemmikuid. Kuna ma juba sel lainel olen, siis sel aastal kirjutan siin ilmselt mingitest muudest antiikaja draamateostest veel.

PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis sellest teosest kõnelev inglisekeelne Wikipeedia annab lingid päris mitmele inglisekeelsele tõlkele, mida saab netist täiesti vabalt lugeda. Mina ise kasutasin lugedes küll Googlest leitud XVIII sajandi tõlget.

10/10

Леонид Андреев “Анатэма”

Lõpetasin selle raamatu vahetult peale Ortega y Gasseti “Masside mässu” ning need kaks teost kuidagi haakuvad väga sügavalt.

“Anathema” on just sellest stiilis tragöödia, mis mulle tohutult meeldib. See on kirjutatud sellises ülevas laulvas keeles, selle sisu on suuresti üldistav mõistujutt. Teose peategelaseks on Anathemaks nimetatud deemon või Saatan, kes on võtnud nõuks hukutada vaga juudi David Leizeri. Autor on oma deemoni kuju üles ehitanud nii, et ligi pool näidentid jätab ta igati sümpaatse mulje. Ta tuleb sõbralikult David Leizeri juurde, kelle elu on olnud üksainus vaesus ja viletsus alates sellest hetkest, mil tema vanem vend nekrutiksvõtmise eest põgenes ning David tema asemel sõjaväkke pidi minema. Davidi elu on möödunud vaesuses, tema kuuest lapsest neli on surnud nälga, poeg on tiisikusse suremas, kogu elu on üksainus puudus ja viletsus. Ja siis tuleb deemon Anathema ja teatab, et tema vend on surnud ja jätnud talle päranduseks neli miljonit rubla, mis toona oli ikka ääretult suur raha.

David naudib lühikest aega oma rikkust, ent jõuab peagi järeldusele, et tal pole seda vaja ning jagab kõik vaestele. Aga just sellest, vaestele jagamise teos, avaldub tema huku algus. Sest kumu, et kusagil on David Leizer, kes jagab raha, ei vaibu, vaid laieneb pidevalt. Sellele lisanduvad ka kuuldused imetegudest, surnute ülesäratamisest ning lõpuks on Davidi maja ümber rahvamassid, kes nõuavad, et neid aidataks, et neid tervendatakse, neile raha antaks, nende lahkunud lähedased üles äratataks. Ehkki David üritab nende eest põgeneda, leiab mass ta ikka ja jälle üles ning viskab kividega surnuks. Anathema lisab veel irooniliselt, et varsti tuleb seesama mass ja korraldab enda poole surnuks visatud Davidile hiilgavad matused ning siis hakatakse tema haual imesid ootama. Sest niimoodi ju käitubki mass.

Mulle haakus teos just äsjalõpetatud Ortega y Gasseti “Masside mässuga”. Sest ka Andrejev näitab inimhulki nende kõige ebameeldivamast küljest: kui irratsionaalset, alati näljast karja, kes hammustab kätt, mis teda toitab, niipea kui see ei tee kõike nii, nagu kari tahab.

Andrejevi tragöödia puhul on üks suurepärane joon veel selle stiil. Ehkki teos on kirjutatud proosas, on selle kõla päris sageli laulev. Vähemalt minu kõrvus kuuldus seda lugedes pidevalt selline heroilis-pateetiline hääletoon, millega näitlejad seda ette kannavad.

Muuseas, kiriku survel keelustati teos varsti peale esietendust, sest kiriku meelest sarnases Davidi kuju liialt Jeesusele.

10/10