José Ortega y Gasset “Masside mäss”

See on arvatavasti üks neid mind oluliselt mõjutanud raamatuid, mida ma iga 5-6 aasta tagant uuesti üle loen ja iga kord mingeid uusi varjundeid leian. Sest teemad, mis selles raamatus on tõstatatud, ei ole mitte selle ilmumisajaga võrreldes paranenud, vaid määratult hullemaks läinud.

Me elame massiinimese ajastul ja kui Ortega y Gasset ajal oli veel elus piisavalt aristokraate, kes selle vastu protsesteerisid, siis tänapäeval võtame me masside valitsemist juba täiesti loomulikuna. Autor peab aga seda kõike ebaloomulikuks ja valeks, tema meelest (ja ka minu meelest) peaks kvalifitseeritud vähemus alati olema võimu juures ja kvalifitseerimata enamus alluma. Milles me oleme aga tänapäeval juba tõsiselt allakäigurajal edasi liikunud ning milles ka ma ise olen juba selgelt massiinimene, väljendub asjaolus, et meil on üha raskem tunnistada mingeidki kvalifitseeritud vähemuse tunnuseid. Kui vaadata Facebooki, siis millal läheb pööbel (kasutan siin just nimelt seda sõna) kõige enam marru? Siis kui talle kasvõi mainitakse sõna “eliit” ja siin ei aita mingid selgitused. See, et kõige väärtuse üle otsustab vaid kvantiteet – selle massilisus – on muutunud juba nii enesestmõistetav, et kui keegi üritab hakata rääkima absoluutväärtustest, karjutakse ta kohe maha. Ja nii ma arvestan selle massiga ja ei üritagi eriti rääkida sellest, et väärtused tähendavad asju, mille nimel peab end pingutama ja mida vaid vähesed suudavad tegelikult kehastada.

Suur osa raamatust tegeleb pigem kultuuri kui poliitikaga, ennekõike aga üritab visandada massiinimese tunnuseid. Ja just siin vaatan ma keskikka jõudnuna iseennast palju kriitilisemana kui tulise noorukina, kes ma seda raamatut 1992. aastal “Akadeemia” järjejutuna esimest korda lugesin. Filosoofi meelest on üheks massiinimese tunnuseks see, et ta on ise enda jaoks kõrgeimaks väärtuseks. Mistahes aristokraatia saab tuleneda vaid inimesest kõrgemate väärtuste tunnistamisest ja neile alistumisest. Massiinimene on aga sellisena nagu ta on, ise endale ideaaliks ning tema üheks suurimaks tunnuseks on sügav enesega rahulolu ning soovimatus paremaks saada. Just siin on nüüd koht, kus ma pean tõesti ütlema, et minagi olen massiinimene ja vähemalt mugavuses küsimustes täiega mandunud. Sest võrreldes enne XIX sajandit olnud ajaga, on meie elus mingitele printsiipidele alistumine, enda kõrgematele põhimõtetele ohvriks toomine, ideaalide teenimine jne. muutunud teisejärguliseks, vahel isegi naeruväärseks. Selles osas on meie tänases maailmas eliiti või aristokraatiat üldse väga vähe. Järele ongi jäänud vaid väga väikesearvuline vaimuaristokraatia.

Ega mul ei õnnestugi vist siin teose sisu ümber jutustada, pigem panen kirja enda tundeid seda jälle üle lugedes. Lihtsalt mulle on kõige selle juures oluline, et need tendentsid, mis igasugust hierarhilisust vältida ja välja juuride üritavad, ei saaks iial võitu. Kõik väärtuslik saab olla VAID hierarhiline, selles mõttes ei mingi inimene, asi või teos kehastab seda väärtust vähemal määral ning mingi inimene, asi või teos on sellele ideaalile lähemal. “Kõik on võrdne” on üks jõletumaid lauseid, mis sündinud vaid mannetute diletantide sügavast alaväärsustundest ning kadeduses nende suhtes, kes on ideaalile lähemal.

Ja lõpuks üks lause, mille ma endale lausa välja kirjutasin ning mis väljendab minu meelest inimmasside psüühikat suurepäraselt: “Mässudes, mida kutsub esile puudus, nõuavad rahvamassid aina leiba ja teevad seda aina nii, et hävitavad pagaritöökodasid”. Mida sellistelt hulkadelt ikka oodata? Kõik ilusa siin maailmas on loonud ikkagi üksikud, mitte massid!

Roger Scruton “How to Be a Conservative”

Olin juba tükk aega plaaninud seda raamatut lugeda ja eelmisel suvel jõudnud seda ka alustada, aga alles nüüd suutsin leida aega see lõpuni lugeda. Tegelikult olen viimasel ajal pikalt mõtisklenud teemal, mil määral olen ma konservatiiviks muutunud ja mis punktides olen ma endiselt liberaalsete vaadetega?

Huvitaval kombel üht minu jaoks primaarset konservatiivset teemat Scruton üldse ei käsitlegi. Selleks teemaks on ühiskonna klassid või seisused. Ja just selles teemas on internet, eriti Facebook mind ennast jõle konservatiivseks ja selgelt parempoolseks muutnud. Sest just interneti kaudu saab selgeks, kui primitiivsed ja puhtalt instinktiiv-animaalsel tasandi reaktsioonidest lähtuvad on suur osa inimesi. Ja see ei ole asi, mida saaks parandada haridusega, sest on hulgaliselt instinktiiv-animaalselt reageerivaid formaalse kõrgharidusega indiviide. See on tegelikult suurim argument parempoolsuse ja teoreetiliselt ka klassi- või seisusliku ühiskonna kasuks … ainult et ka klassid ja seisused ei päästa siin suurt midagi, kui nad on sotsiaalselt vähemobiilsed ning vereliini mööda kõrge päritoluga isik ei saa madala käitumise korral sealt kiiresti välja kukkuda. Inimesed ei ole võrdsed. Mingil määral Scruton seda ka rõhutas, aga minu meelest oli ta selles teemas veel liialt leebe.

Suur osa Scrutoni raamatust oli ka selline, mida võiks pidada mõistlikuks ja arukaks. See käsitleb konservatiivsust kui alalhoidlikku hoiakut, mis eesti vanasõna kohaselt enne üheksa korda mõõdab ja alles siis lõikab. Tema rõhk valikuvabadusele, mis jällegi on selgelt parempoolsem, kui sotsialistide ettehooldus, on mulle saanud südamelähedaseks just vanemas eas, ehk ka selle tõttu, et olen nüüd juba ligi 20 aastat ise enda tööandja ja pean seetõttu alati ISE hakkama saama, ilma riigile väga lootmata. Ilmselt olen Scrutonist mõnevõrra introvertsem ja individualistlikum, aga see on juba isikliku hoiaku teema.

Mis aga minu jaoks ehk selle raamatu juures jäi kõige kummalisemaks, oli Scrutoni lähenemine kristlusele. Religioon on üldse teema, milles ma paljudele mõtlejatele vastu vaidlen. Scrutoni põhirõhk tundus olevat religiooni sotsiaalsetel funktsioonidel, religioon kui kogudus, kombestik, moraal jne. See on kõik tore, aga ma ei tajunud tema teoses üldse religiooni metafüüsilist või lunastuslikku teemat. Minu jaoks on kõik religioonid eelkõige tee mateeriast välja, kuhu meie hing on vangi pandud. See on primaarne. Just selle tõttu on kummastav lugeda argumente, mis on faktiliselt kõik siinpoolsuses ning aeg-ajalt just konservatiivide leerist kostuvat “religioon on etteantud vastus inimeste küsimustele, selleks et inimene ei uuriks ega küsiks asjade kohta, millest ta nagunii midagi aru ei saa”. Ajuti tajusin ka Scrutonis just seda hoiakut. Loomulikult siin tuleb mängu minu enda kogemus kristlusega üldse, mille tõttu ma juba ammu olen leidnud, et tänane kristlus on liialt maailmakeskne ja siinpoolsuses kinni! Religiooni tuum on alati munklus ja need praktikad, millega suretab oma keha, et vabaneda mateeria vangistusest. Maapealne paradiis jäägu teistele. Ja kristlus kui maa peal korda loov moraaliõpetus, kogudus ja heategevusorgan jäägu teistele.

Seega vastuolulised tunded. Siiagi tuli rohkem kriitikat kui seda, mis raamatus meeldis, ehkki ka viimast oli omajagu.

3/5