Chikamatsu Monzaemon “Naistetapja ja õlipõrgu” (Onnagoroshi abura no jigoku) 1721

Teema 36 – Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos

Minu mäletamist mööda on see nüüd esimene jaapani klassikalise teatri näidend, mille ma olen läbi lugenud. Chikamatsut soovitas mulle kunagi veel keskkooli ajal üks Eesti lavastaja, kellega ma toona lävisin, sest mind ennast huvitas lavastaja amet ning ma olin ütelnud, et mulle meeldib klassitsistlik tragöödia. Aga elu on juba selline, et vahepealne aeg on mind teatrist lausa väga kaugele viinud ning Chikamatsu draamad jäidki seniajani lugemata, nagu ka Jaapani klassikaline dramaturgia üldse. Ja ega eesti keeles vist suurt midagi ilmunud ka ei ole, isegi euroopa suurtes keeltes on tolle ajastu (XVIII sajand) jaapani dramaturgiast ilmunud üsna vähe.

„Õlipõrgu“ aluseks on reaalne mõrv, mis toimus 1721 poiste püha (Tango no sekku) eelõhtul ning millest tehti kohe mitu näidendit nii Kabuki kui Joruri teatrile. Selle peategelaseks on hellitatud perepoeg Yohei, kes kulutab kogu oma raha müüdavatele naistele. Rahapuudus viib ta liigkasuvõtjate küüsi ja sealt on juba vaid üks samm mõrvani. Võib ütelda, et draama algab sellest, mis peategelase mõrvani viib, kulmineerub mõrva endaga ning lõpeb mõrvari vangistamisega.

Chikamatsu draamale on omased paar sellist joont, mis on meile euroopa dramaturgiaga harjunutele ilmselgelt võõrad. Nimelt, kui euroopa draamas kogu sisu antud edasi lavalise tegevuse kaudu, siis Chikamatsul on ligi kolmandik näidendi tekstist jutustaja tekst. Ehk siis päris palju jääb inimeste silme alt välja ning tegevuse arengut kannab paiguti hoopis Jutustaja, kes räägib, mis edasi sai. Tegelased ise astuvad lavale vaid piisavalt olulistes stseenides, kusjuures vähememotsionaalne kõne on kirjutatud proosas ning emotsionaalsem kõne on kirjutatud luules ning niipalju kui ma netist jaapani draama kohta jõudsin lugeda, seda esitatakse lauldes.

Huvitav fakt antud teose kohta on see, et autori kaasaegsetele see draama ei meeldindu, aga ta on saavutanud populaarsuse XX sajandil.

Kui võtta nüüd oma elamus kokku, siis kindlasti on siin kaks poolt: esiteks, ma sain alles pärast selle loo läbilugemist aru, kui vähe ma tegelikult jaapani klassikalisest teatrist tean. Jah, ma tean nimesid no ja kabuki, olen näinud ka minu jaoks täiesti arusaamatuid videosid maskides näidenditest, kus näitlejad räägivad imeliku karjuva häälega … aga mingitki isiklikumat kokkupuudet mul jaapani dramaturgiaga pole olnud. Teiseks, mulle tundub, et see üks näidend on vaid tilgake meres ja kogu too jaapani klassikaline kultuur on otsekui täiesti teine maailm, mis nõuaks eraldi süvenemist ja paraku ka jaapani keele oskust, sest euroopa keeltesse on sellest tõlgitud vaid üsna vähe.

Nii saan ütelda, et mulle meeldis, aga erinevalt euroopa draamast, kus ma oskan oma arvamust ka põhjendada, tunnen ma selle teose järel end pigem ebalevalt, ega oska väga seda millegagi võrrelda.

Lugesin teost vene keeles, sest selles keeles oli Chikamatsu kõige kiiremini leitav

Kasutasin koguteost  „Классическая драма Востока“  М.: Художественная литература, 1976 г.

Тикамацу Мондзаэмон „Масляный ад“ (пьеса, перевод В. Марковой), стр. 691-814

9/10