François Rabelais „Gargantua“

TEEMA 5 – KESKAJA VÕI RENESSANSI PROOSATEOS

Olen nüüd siin blogis üle kuu aja vait olnud. Sel oli ka tõsine põhjus, sest suutsin endale viiruse külge saada ja praktiliselt kogu märts läks koroona nahka. Nüüd on mul tähelepanu ja keskendumisvõime umbes pool oma tavalisest, nii et vähemalt filosoofia väljakutse lükkub parematesse aegadesse. Aga maailmakirjanduse ja eesti kirjanduse ajaloo väljakutsed kavatsen kindlasti lõpuni teha.

Tulles nüüd kõnealuse teose juurde, siis „Gargantua“ on tegelikult üks osa Rabelais viieosalisest romaanist „Gargantua ja Pantagruel“, mis tavaliselt ilmub ühtede kaante vahel,  et aga selle romaani viis osa ilmusid kõik kunagi eraldi, siis võib neid lugeda ka eraldi. Ma pole üldse kursis, kas kõik viis osa on üldse eesti keelde tõlgitud, sest vene keeles on see raamat üle 600 lehekülje tihedat teksti, aga eesti keeles on üheksakümnendatel „Europeia“ sarjas ilmunud „Gargantua“ 160 lk ja selle tegelikult varem kirjutatud järg „Pantagruel“ 150 lk, ning „Punases sarjas“ 2007. aastal ilmunud „Gargantua. Pantagruel“ on 399 lk. Loogika ütleb, et eesti keelde pole siiski tõlgitud kõiki viit osa, vaid vähem.

Olen selle teose kunagi ammu, ehk 25 aastat tagasi, igal juhul enne eesti keeles ilmumist, juba vene keelest läbi lugenud ning nüüdne lugemine oli pigem kunagi loetu meeldetuletamine. „Gargantua“ (hetkel ma rohkem muudest osadest ei räägi) on tegelikult huvitav romaan. Kindlasti ei soovita seda neile, kellel juba pealkirja „Kaka ja kevad“ peale kulm kortsu läheb, sest Rabelais ei häbene kirjutada ei kõhutuule laskmisest ega enese kergenamise erinevatest viisidest, sest kuna raamatu hiiglasest peategelane armastab hästi süüa, siis peab see toit ka kuidagi välja tulema ning ilmselt ei olnud tolle aja inimestel veel sellist häbitunnet enese kergenadamise suhtes nagu meie aja inimesel. Kusjuures mina kirjeldan seda siin palju pehmemalt ja peenemate sõnadega, kui raamatus.

„Gargantua“ ja selle järgede vastu tekkis mul tegelikult kunagi huvi Mihhail Bahtini eesti keeles 1987 aastal ilmunud „Valitud töid“ lugedes ja ehk oleks isegi hea, kui enne raamatut lugema hakkamist lehitseda kas seda 1987 aasta Bahtini kogumikku või siis lugeda läbi lausa tema 2017 aastal ka eesti keelse ilmunud „François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“.

Ilma Bahtini enne lugemata võib „Gargantua“ tunduda tänasele lugejale kas tohutult jabur või siis nähekse seda satiirine kloostrielu, kristluse ja rüütliideaalide suhtes. Bahtin väidab, et selline satiir, mida me tänasel päeval tajume ikkagi vähemalt osaliselt mürgise ja naeruvääristavana, on Rabelais’ile võõras. Pigem tuleb „Gargantua“ juuri otsida keskaegse karnevalikultuuri raamidest.

Kui raamatu sisust veidi lähemalt rääkida, siis on tegu muinasjutulise romaaniga hiiglase Gargantua elust alates tema sünnist, mille järel ta esimeste sõnadena kohe karjus „Juua! Juua!“ ja veinist ning söögist oskas ta tõesti lugu pidada. Nooruses teeb ta hulgaliselt ulakusi, ja hiiglasele omaselt on need tõeliselt suure mastaabiga, näiteks varastas ta ära Jumalaema kiriku kellad ning kui pariislased hakkasid teda jälitama, et ta need kellad tagasi annaks „päästis ta muheledes valla oma võrratu püksivärava, võttis sealt välja oma asja ja ujutas nad niisuguste kuseojadega üle, et kakssada kuuskümmend tuhat nelisada kaheksateist meest uppus, naisi ja lapsi rehkendamata“. Üldse kirjeldatakse raamatu hiiglastest peategelasi heasüdamlike ja kõigist elumõnudest väga lugu pidavate tegelastena. Ka Rabelais mungad on mitte lihasuretajad, vaid pigem veinist ja söögist lugu pidavat rõõmust pakatavad hedonistid. Vahepeal jõuab Gargantua ka sõjas käia, sest naaberriigi kuningas ründab üsna tühisel põhjusel Gargantua isa riiki ning raamat lõpeb minu lemmikstseeniga ehk siis Theleme’i kloostri asutamisega. See on aga selline klooster, kus lihasuretamine on keelatud, luksus on kohustuslik, sinna valitakse vaid ilusamaid mehi ja naisi ning kloostril on vaid üks ettekirjutus: „TEE MIDA TAHAD“. Minule on see oluline, sest mind on mõjutanud palju Aleister Crowley ning viimane leidis idee oma telemiitlikuks orduks just Rabelais romaanist.

Muidugi on too esimene osa vaid sissejuhatus pikemale romaanile, sest järgmiste osade peategelane on hoopis Gargantua poeg Pantagruel, aga mingit aimu renessansi lõbusamast ja tõeliselt elujaatavast poolest annab ka see raamatu esimene osa suurepäraselt.

8/10

Ludovico Ariosto “Raevunud Orlando” (Orlando Furioso)

Teema 4 – Keskaja või renessansi poeem või eepos

Selle teosega seob mind ikka päris pikk ajalugu, ehkki alles nüüd, juba keskikka jõudnuna sain selle ka tegelikult läbi lugeda. Nimelt oli minu keskkooli päevil minu toa raamaturiiulis ka minu vanemate kolmekümneköiteline „Большая Советская Энциклопедия“ ja ma armastasin väga sealt just kirjanduse ja muusikateemalisi artikleid lugeda. Nii tekkis juba keskkooli lõpuks terve hulk „unistuste“ kirjandus- ja muusikateoseid, millest üks oli ka seesama „Orlando Furioso“. Toona, kaheksakümnendate alguses, oli tegelikult selle teose reaalne lugemine veel päris võimatu, sest eesti keelde seda tõlgitud ei ole ja arvatavasti ka vähemalt lähemas tulevikus ka ei tõlgita ning isegi vene keeles oli raamat viimati ilmunud aastal 1938. Aga meie raamatukogudes selle aja venekeelseid teoseid peaaegu ei ole. Nii jäi teose reaalne läbilugemine aastateks vaid unistuseks.

Õnneks ilmus 1993. aastal vene keeles uustõlge ning tänu internetile ja vene online raamatukogudele on seda võimalik ka täna netist leida. Nii et tekski kättesaamatuse taha tänapäeval asi enam ei jää. Kahjuks ma küll itaalia keelt ei oska, nii et päris suur osa raamatu keelelisest ilust jääb minu eest ikkagi suletuks, aga mul on põhimõte, et romaani keelte puhul eelistan igal juhul venekeelset tõlget inglise- või saksakeelsele. Mulle lihtsalt tundub, et mingi keele lopsakus ja voolavus on inglise ja saksa keeles täiesti kaduma läinud. Näiteks ei suuda ma üldse lugeda ühe oma lemmikkirjaniku Jean Racine tragöödiate ingliskeelseid tõlkeid – need on lihtsalt kuivad ja lakoonilised, sellal kui Racine võlu on just pompöösselt voolav keelekasutus.

Aga nüüd Ariosto teosest lähemalt. Miks see üldse Euroopa kultuuris nii oluline on? Tänapäeval on sellest ühest Euroopa kirjanduse pikimatest luuleteostest (kokku 38736 rida) saanud küll pigem väikese huvigrupi nisitoode ning laiu lugejaid värssides poeemid enam ei meelita. Küll aga on sel teosel olnud ajaloos palju olulisem koht. Lisaks kirjandusloole,  on see ülimalt oluline ka muusikas, sest selle ainetel on loodud hulgaliselt ooperilibretosid, neist tuntumad ehk Händeli „Orlando“, „Ariodante“ ja „Alcina“ ning Haydni „Orlando Paladino“. Ehkki „Raevunud Orlandot“ ennast ei saa kindlasti pidada rüütliromaaniks, on üks osa selle allikatest ja traditsioonist siiski just rüütliromaanide žanris ning nii on ta kindlasti abiks, et mõista seda maailma, mida parodeerib Cervantes oma „Don Quijotes“. Üldse tekkis mul seda teost lugedes mõte, et me elame alles paar viimast sajandit selles uusaegses paradigmas, kus üheks teose headuse kriteeriumiks on selle originaalsus ning me võitleme kiivalt plagiaadi ja teemade laenamise vastu. Kogu varasem maailm oli selles mõttes sootuks teistsugune. See, et teos loodi mingist vanast olemasolevast süžeest või müüdist, oli pigem reegel kui erand. Eriti ilmekas on see muidugi antiikaja kirjanduses, aga ka keskaja ja renessansi kirjandus liigub suuresti maastikul, kus ühteid ja samu suurele osale lugejaskonnast juba tuttavaid lugusid jutustati ühe uut moodi ringi. Nii põhineb „Orlando Furioso“ osaliselt vanaprantsuse eeposel „Ronaldi laul“ (Orlando on Ronaldi itaaliapärane vorm), aga seda ei saa lahutada ka kogu muust rüütliromaanide ja -poeemide maastikust.

Tänapäeva inimesele on „Raevunud Orlando“ tegelikult ikka paras pähkel. Esiteks, me pole harjunud pikki luuletekste lugema. Ma mäletan, et kui keskkoolis tuli kohustuslikku kirjandusse „Jevgeni Onegin“, põhjustas see nii minus kui pea kõigis teisteski tõsiseid proteste ning lugemate on see teos mul siiani. Ariosto teos on aga veel keerulisem lugemine kui Puškini värssromaan. Kui viimases on tegelaste arv veel lugeja jaoks täiesti hallatav ning ka süžee arendamine sarnaneb tänapäeva jutustamislaadile, siis „Raevunud Orlandos“ on 14 peategelast, kel kõigil on oma süžeeliin ning lisaks veel terve hulk kõrvaltegelasi, kusjuures poeem on otsekui mosaiik, kus tegevus pidevalt hüppab ühe tegelase pealt teise peale, jättes seejuures eelmise tegelase liini tihti kõige ootamatumalt hetkel pooleli (umbes nii, et tegelane alustab just võitlust koletisega, aga siis teatab autor, et „meie aga vaatame nüüd kuidas läheb teisel peategelasel“). Vene keeles ilmus Ariosto poeem kahes ca 550 leheküljelises köites ning esimest ma lugesin mitu kuud, sellal kui teise köite suutsin läbi lugeda nädalaga. Esiteks, osad liinid olid teise köite ajaks juba tegelase surma tõttu otsa saanud, teiseks aga õppisin selleks ajaks ära ka ühe olulise asja: ära üritagi meelde tuletada, kust see konkreetne tegelane tuli ja mis temaga enne toimus, sest Ariosto võis täiesti teha nii, et esimese köite alguses on ühel peategelasel selle kõrvaltegelasega mingi konflikt või kokkupuude ja siis tuleb see kõrvaltegelane ilma mingi sissejuhatuseta uuesti mängu poeemi lõpulehekülgedel. Selliseks põhjalikuks, kõiki liine jälgivaks ja kõiki tegelasi eristavaks lugemiseks, tuleks seda teost ilmselt lugeda pidevalt märkmeid tehes. Seega too episoodide ja tegelaste kirevus on lausa harjumatult intensiivne.

Harjumatu on ka see, kui tihe on ajuti tegevus. On laule (poeem jaguneb 46 lauluks), kus 20 lehekülje peal on 6-7 stseeni, mis kõik toimuvad skeemi järgi: rüütel kohtab vaenlast, kas siis teist rüütlit või koletist, asub temaga võitlusse ja võidab selle. Ilmselt just selle intensiivsuse tõttu mahuvad näiteks Ariostol põhinevad ooperilibretod poeemis vaid 1-2 laulu sisse ära. Tegevus on sedavõrd kokkusurutud, et seda laval etendades saab 10-20 leheküljest terve paaritunnise süžee. Üldse tundub mulle, et Ariosto aga ehk üldse keskaja- ja renessansi inimese jaoks ei olnud tegevus peamine. Sest niiöelda action on poeemis tihti väga kiire ja ütleks et ka üsna pealiskaudselt kirjeldatud, sellal kui tegelase kurbust kaotatud armastuse pärast või hingepiinu kirjeldatakse pikalt lehekülgede kaupa.



Ajuti on need peatükid, kus on selline pidev kohtumine-väljakutse-võitlus skeem, ka üsna tüütud lugeda, ent mitte need polnud minu jaoks kõige keerulisem. Tõeliselt igavaks muutus poeem tegelikult siis, kui ta näiteks hakkas loetlema Pariisi kaitsmisel osalenud rüütleid koos nende turviste kirjelduse ja päritoluga ning nii loeti üles kümneid ja kümneid rüütleid. Lisaks oli tänasele inimesele ehk muigamaajavalt läbinähtav ka see osa, kus Ariosto sidus poeemi kangelasi oma patroonide sugupuuga ning tegi seda pikkade suguvõsaloendite abil.

Samas, kui me võtame tänase fantasy kirjanduse, siis paljud selles edasiarendatud teemad on juba Ariosto poeemis selgelt esindatud. Nõiad, võlurid, hiiglased, võluesemed, reis Kuule, põrgusse ja taevasse ja palju muud selgelt fantastilist on tänaseski fantasy kirjanduses siiani kasutusel.

Poeemi esimene osa on kindlasti humoorikam ning kohati tundub, et autor ise naerab oma tegelaste üle. Selles mõttes erineb „Raevunud Orlando“ päris keskaegsest rüütliromaanist, sest ei võta rüütliideaali enam nii surmtõsiselt. Poeemi teine osa on palju tõsisemates ja ka heroilisemates toonides, sest terve hulk põhiliine lõpevad seal ka kangelaste surmaga. Aga Ariosto ei üritagi kõiki liine kokku siduda ja ehkki teos lõpeb pulmade ja sellele järgneva lõpuheitlusega jätab autor suure hulga tegelasi kuhugi metsa vahele edasi seiklema, isegi huvitumata, mis neist edasi sai ning ka teos ise lõpeb otsekui poole sõna pealt, ilma mingi kokkuvõtte või väljajuhatuseta.

Igal juhul pole ammu ühegi teosega olnud nii palju, millest oleks vaja kirjutada, et sellest saadud muljet kuidagigi edasi anda. Erinevalt paljudest teistest sissekannetest siin blogis, on Ariosto poeem ilmselt teos, mille puhul ma pean andma edasi rohkem muljeid, sest ma väga ei eelda, et keegi teine väga viitsiks seda läbi lugeda.

Лудовико Ариосто “Неистовый Роланд” Наука  1993
том 1. 574 lk
том 2. 544 lk

9/10