Selle aasta 200. raamat – Ann Granger “Külmunud muld”

Üldiselt pole mul üldse kavas siin igast läbiloetud raamatust kirjutada, vaid puudutada üksnes neid, millest saadud elamus on eredam või mis kas oma väärtuse või mingi muu omaduse poolest teistest enam esile tõusevad. Selle asemel kavatsen siin aga teha lisaks otsestele raamatututvustustele veel üldisi postitusi erinevatest žanritest, kirjanikest, ajastutest jne.

Ann Grangeri “Külmunud muld” ilmselt poleks saanud endale eraldi postitust ilma tõsiasjata, et tegu on kahesajanda sel aastal läbiloetud raamatuga. Olen Goodreadsi abil juba viiendat aastat väga täpselt kõigil oma lugemistel silma peal hoidmas ning selle aasta isiklikuks väljakutseks panin 250 raamatut, mis tundub täiesti jõukohane.

“Külmunud muld” on üsna tüüpiline inglise kriminaalromaan. Tegevus areneb enamus ajast rahulikult, vaikses küla-, ütleks isegi et kolkamiljöös, mida rikuvad mitmed leitud laibad. Paralleelselt tegutsevad peainspektor Markby ja tema sõbranna, omal käel asja uuriv Meredith Mitchell. Tahes tahtmatult tekivad just miljöö osas teatud sarnasused “Midsomeri mõrvade” teleseriaaliga.

Nagu ma ütlesin, millegi erilisega romaan silma ei paista, päris kobe keskmine inglise stiilis kriminull. Ei saa isegi ütelda, et süüdlane väga üllatav oleks, autor annab juba esimestest lehekülgedest peale selle kohta piisavalt vihjeid.

Samas eelistan iga kell selliseid rahuliku tegevustikuga inglise kriminaalromaane täna populaarsuseharjal olevatele skandinaavia krimidele. Inglise romaani lõpetamise järel läheb lugeja elu rahulikult edasi, sellal kui paljude skandinaavia autorite raamatute lõpetamise järel tahad end pesta või tekib lausa soov, et keegi inimkonnale tuumapommiga virutaks 😉

Ann Granger “Külmunud muld” (“Mitchell ja Markby” nr 3)
Varrak 2007
3/5