Lugemise väljakutsest

Paar aastat tagasi leidsin Facebookist grupi “Lugemise väljakutse” ja üle aasta oli mul seal päris lõbus neid väljakutseid kaasa teha. Praegu tunnen, et ma olen pigem grupi meelelahutustlikust laadist ise väga tugevalt eemaldunud, aga samas see idee teha endale järgmiseks aastaks mingi kondikava, kuidas ja mida lugeda, hakkas mulle ideena päris meeldima. Ainult et minu puhul pole eesmärgiks mitte rohkem lugeda, vaid pigem fokuseerida end väärtuslikumale ja ka rohkem pingutust nõudvale.

Tegin seepärast enda jaoks järgmiseks aastaks lausa 4 süsteemset väljakutset: väliskirjanduse, eesti kirjanduse, filosoofia ja ajaloo omad ning ilmselt teen sinna juurde ka mingi meelelahutuslikuma ulme-, krimi- ja muu sellise väljakutse lisaks. Õnneks oli mul 2019 aasta väljakutse Exceli fail alles ning jäi üle ainult sinna teemad sisse lüüa.

Väliskirjanduse teemad on esialgse kava kohaselt järgmised

1 Antiikaja poeem või eepos
2 Antiikdraama
3 Antiikaja proosateos
4 Keskaja või renessanssi poeem või eepos
5 Keskaja või renessanssi proosateos
6 Barokiajastu romaan
7 Barokiajastu draamateos
8 Klassitsistlik draamateos
9 Valgustusaja romaan
10 Valgustusaja draamateos
11 Romantismiajastu draamateos
12 Saksa romantismiajastu proosateos
13 Prantsuse romantismiajastu proosateos
14 Inglise romantismiajastu proosateos
15 Muu euroopa rahva romantismiajastu proosateos
16 “Inglise XIX sajandi realisti romaan, mida pole eesti keelde tõlgitud”
17 Prantsuse XIX sajandi realisti proosateos
18 XIX sajandi realistlik draamateos
19 Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos
20 Saksa XIX sajandi autori proosateos
21 Muu euroopa rahva XIX sajandi proosateos
22 Vene XIX sajandi kirjaniku proosateos
23 XX sajandi alguse inglise kirjaniku proosateos
24 XX sajandi alguse prantsuse kirjaniku proosateos
25 XX sajandi alguse saksa kirjaniku proosateos
26 XX sajandi alguse vene kirjaniku proosateos
27 XX sajandi alguse skandinaavia kirjaniku proosateos
28 Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat
29 Modernistlik romaan
30 Teadvuse voolu tehnikas kirjutatud romaan
31 Absurditeatri draamateos
32 XXI sajandi proosateos
33 India kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
34 India kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
35 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
36 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
37 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
38 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
39 Mitmeköiteline panoraamromaan
40 “Nõukogude kirjaniku raamat, mida keegi enam ei loe”
41 Aafrika kirjaniku proosateos
42 Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos
43 USA XIX sajandi kirjaniku teos
44 USA XX sajandi kirjaniku teos
45 Kanada kirjaniku teos
46 Teos lastekirjanduse klassikast
47 Luulekogu
48 Kirjandusauhinna võitnud teos
49 Värskelt ilmunud kirjandusteos välisautorilt
50 Reisikiri
51 Biograafia
52 Esseistika
Lisateema “Raamat, mille puhul sa juba tead, et see on väga halb”

Filosoofia teemade esialgne kava on järgmine:

1 Antiikfilosoofia teos
2 Keskaja kristliku filosoofia teos
3 Hinduistliku filosoofia teos
4 Budistliku filosoofia teos
5 XIX sajandi klassikalise filosoofia teos
6 Voluntaristliku koolkonna filosoofi teos
7 Modernistliku filosoofi teos
8 Postmodernistliku filosoofi teos
9 XX-XXI sajandi konservatiivse mõtlemise oluline teos
10 Eetikateemaline teos
11 Muusikateooria teemaline teos
12 Kultuuriteooria

Eesti kirjanduse teemade jaotus on üsna lihtne, see on ehk kõige esialgsem, sest sinna võib mitmeid veel juurde tulla:

1 XIX sajandi proosateos
2 1900-1919 ilmunud proosateos
3 1920-1939 ilmunud proosateos
4 1940-1959 ilmunud proosateos
5 Kuuekümnendate proosateos
6 Seitsmekümnendate proosateos
7 Kaheksakümnendate proosateos
8 Üheksakümnendate proosateos
9 XXI sajandi proosateos
10 Värskelt ilmunud eesti kirjaniku raamat
11 Draamateos
12 Luulekogu
13 Novellikogu
14 Mitmete autoritega kogumikteos
15 Mälestusteraamat

Ajalugu on teemad on järgmised;

1 Antiikaja teemaline
2 Idamaade ajalugu
3 Keskaja teemaline
4 Renessansi teemaline
5 XVII-XVIII sajand
6 XIX sajand
7 Raamat mingist suurest sõjast
8 Raamat mingist valitsejast
9 Raamat vaimuhiiglasest
10 Raamat eesti ajaloost
11 Raamat XX sajandi poliitikust
12 Ajaloofilosoofiline teos

Selline eelprogramm annaks mulle suurema fokuseerituse asjadele, millele tahan rohkem tähelepanu pöörata, sest minu suurim häda on viimasel ajal see, et liiga paljud žanrid pakuvad korraga huvi ning kogu aeg tunnen, et mu lugemine kipub olema kaootiline ja eklektiline.

Aga eks järgmine aasta näitab, kas ma suudan suure entusiasmiga ka selle nimekirja reaalse läbitöötamiseni jõuda. Vähemalt mingi fookuse sellise eesmärgi seadmine võiks ikkagi anda.

Jälle üks postitus mitmetest raamatutest

Ega neid raamatuid, millest saaks ühe pika ja põhjaliku muljete kokkuvõtte, nii palju ei olegi. Kui varem ma kirjutasin oma sissekandeid kohe peale raamatu lõpetamist, siis nüüd leian, et õigem on lasta asjadel kusagil kuu-kaks laagerduda ja kirjutada oma mulje üles alles siis, sest selleks ajaks on jäänud meelde ja sõelale see kõige peamine. Paljude raamatut puhul on aga selleks ajaks kas enamik juba meelest läinud või siis on mulje muutunud nii kahvatuks, et ei viitsigi seda enam kirja panna.

Aga siia tahaks nüüd kirjutada mõnedes teostest, mis on sellised “keskmised” – päris leheküljepikkust juttu neist ei saa, aga mingis mõttes mainida tahaks küll.

Alustan kronoloogilises järjekorras, minnes järjest rohkem minevikku.

Betty Rowlands “Mõrv Viirpuuvillas”. See on üks viimase aja suuremaid pettumusi, nagu paljud teosed, mis on kirjutatud nn. cozy mystery žanris. Kriminaalromaani mõõtu see teos küll välja ei andnud, sest tegelased tegelesid kõige muuga (õieti minu meelest suurt mitte millegagi) ning muuseas lahendasid ka mõrvasid. Põnevust tekkis ainult ehk kümnekonnaks leheküljeks enne lõppu. Muud mõttes oli pigem naistekas, aga ka naisteka mõõtu ta päris välja ei andnud. 3/10

Saltšak Toka “Arati sõna”. Teos rubriigist “neid raamatuid ei loe enam keegi” ja loodetavasti seda rohkem keegi eriti ei loegi, sest see 1957. aastal Stalini Preemia Laureaatide sarjas ilmunud teos sobib lugemiseks vaid neile, kel on minuga sarnane huumorimeel ja kes tahab irvitada ideoloogiliste nõmeduste üle. Tegu oli Tuva parteijuhi noorepõlvemälestustega, mis olid kirja pandud ülimalt lamedalt ning mul läks pidevalt Leonid Brežnevi “surematute mälestuste” peale, mis minu kooliajal just ilmusid. 2/10

George R.R. Martin “Haviland Tufi reisid”. Hea meelelahutuslik seiklusulme. Täiesti pretensioonitu ja sobib ideaalselt rongis lugemiseks. Ma pean iga nädal 6-8 korda sõitma tund aega Paldiski ja Tondi vahel ning mitte iga raamat ei haara piisavalt, et teda sel rongisõidul lugeda. 7/10

Ambrose Bierce “The Monk and the Hangman’s Daughter”. Keskaegsel Saksamaal toimuv lugu ameerika autori sulest. Omamoodi legend, mille põhiteemaks on usuline silmakirjalikkus. Umbes pool lühiromaani on peategelasest munk päris sümpaatne, ent tema hingeline argus ja valelikkus teevad temast lõpuks päris ebasümpaatse tegelase. 6/10

Ja lõpuks, terve hulk vihikromaane Perry Rhodani sarjast. Võtsin ette Perry Rhodani fännide poolt selle megasarja parimaks alamsarjaks hääletatud “Die Meister der Insel” ning lugesin sellest läbi 7 esimest romaani. Tsükkel ise koosneb 100 vihikust, ma pole kindel, kes ma kogu tsükli iial läbi loen, aga vahepeal on sellist täiesti pretensioonitud pulpi ka vahelduseks mõnus lugeda. 4/10

Charles Williams – War in Heaven

Charles Williams on autor, keda ilmselt enamik eesti lugejatest üldse ei tea, sest eesti keelde pole temast tõlgitud mitte ühtegi raamatut. Küll pole antud žanr eesti lugejale sugugi tundmatu, sest selliseid “üleloomuliku thrilleri” žanris raamatuid on meie maal üllitanud ennekõike kirjastus Ersen oma sarjas “Raamat, mida peab lugema”, aga kahjuks on need tihti üsna suvaliselt valitud ning halvas tõlkes. Lisaks on sellest                žanrist tänapäeval saanud odava ajaviitekirjanduse osa, kus paljud teemad on kümneid kordi üleekspluateeritud. Sellepärast on
üleloomulik thriller kindlasti kirjandusžanr, mille paljud kohe prügikasti viskavad, sest tegelikult pakub see huvi vaid neile, keda erutab ka religioon, müstika ja see, mida tänapäeval ekslikult esoteerikaks nimetatakse, mis seda aga kohe kindlasti ei ole.

Charles Williamsi puhul tuleb siiski teha mõningasi mööndusi, mis viivad tema niiöelda rohkem kirjanduse plusspoolele kui tema tänased epigoonid. Nimelt on tema raamatud ilmunud aastatel 1931-1945, mil „üleloomulik thriller“ selle tänasel kujul polnud veel tekkinud. Kõik Dan Brownid ja James Rollinsid olid veel sündimata ning kogu see žanr polnud veel massikirjandus nagu täna, vaid pigem üsna selge nišitoode. Williams ise on kirjutanud paljudes eri žanrites ning avaldanud muuhulgas ka teoloogilisi traktaate, aga ta on kirjanduse ajalukku jäänud pigem oma romaanidega.

Minu huvi Williamsi vastu tekkis mõni aasta tagasi peamiselt tema romaani „The Greater Trumps“ tõttu, sest üritan läbi lugeda kõik ilukirjanduslikud teosed, mis kas põhinevat Taro kaartide pakil või siis on neli kaartidel raamatus väga oluline roll. Et „The Greater Trumps“ on tema sarja neljas teos, otsustasin enne läbi lugeda sarja avaosa, milleks ongi „War in Heaven“.

Kellele võiks Willams meeldida? Ilmselt neile, kellele pakub huvi just kristlik mütoloogia, okultism ja see vaimsuse vool, mis oli Euroopas valitsev enne Teist Maailmasõda. Tänasest New Agest oli toonane spirituaalne traditsioon ikka päris erinev. „War in Heaven“ keskendub ühele kesksetest keskaegsetest müütidest – Pühale Graalile. Nimelt ilmub ühes kolkakoguduses päevavalgele ei miski muu kui Püha Graal ning edasi järgneb pinev heitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel, kus esimesed üritavad Graali kaitsta, teised aga esmalt enda kasuks ära kasutada, hiljem aga lausa hävitada.

Stiili poolest võiks raamat sobida neile, kellele meeldib see, kuidas kirjutati kriminaal- ja põnevuskirjandust enne Teist Maailmasõda, esimesena tulevad meelde osade Edgar Wallace romaanide stiil, kus tegutsevad härrasmehed ja tegevus pole kunagi liialt verine.  Kui selline vanamoeline stiil lugejale ei istu, siis pole ka antud raamat ilmselt tema jaoks.

Minu jaoks oligi selle raamatu lugemisel oluliseks terve rea minu jaoks huvitavate elementide kooseksisteerimine: kristlikud keskaegsed müüdid, paras annus üleloomulikkust ja müstikat ning sinna juurde härrasmeestest detektiivid ja valguse kaitsjad. Ehk siis nii stiililiselt kui temaatiliselt oli teos just selline, mida ma armastan. Ees ootavad veel selle sarja järgmised osad, ehkki, nagu selgub, pole need üldse omavahel ei ajaliselt ega tegevuslikult seotud, nii et neid võib lugeda suvalises järjekorras.

8/10

Teosed, millest on raske midagi kirjutada

Viimasel ajal on mulle sattunud palju selliseid raamatuid, mis kas ei tekita piisavalt mõtteid, ehkki on hästi kirjutatud, või mis on oma laadilt või žanrilt sellised, millest ma ei oska kohe midagi kirjutada.

Üks selliseid žanre, millest mina oma kirjandusalase analüüsioskusega lihtsalt ei oska kirjutada, aga mis mulle tohutult meeldib, on klassikaline värssdraama. Miks ma ütlen, et ei oska kirjutada? Sest selle žanri kogu võlu pole mitte niivõrd sellest, millest see räägib või milline on teose süžee, samuti ka mitte selles, mis on teose iva või põhipoint. Värssdraama põhiline võlu on selles KUIDAS see on kirjutatud, milline on keelekasutus, stiil. Üks korralik värssides näidend peab hakkama kõrvus helisema, sa otsekui kuuled näitlejate repliike oma sisemise kuulmisega, sellal kui sa vaikselt silmadega seda teksti läbid.

Viimaste kuude lugemisvaras on hulk seda laadi teoseid: Thomas Middletoni “The Revenger’s Tragedy” ja “The Changeling”, Pierre Corneille’i “Nicomedas”, John Fordi “The Broken Heart”, John Websteri “The Devil’s Law Case” ja “Sir Thomas Wyatt”, Thomas Dekkeri “The Bloody Banquet” ja lõpuks ka eestikeelse Shakespeare’i “Kogutud teoste” 5. köide, kus on mõned tema kõige kuulsamad teosed.

Inglise Elisabethi ja Jacob I aegseid teoseid olen lugenud originaalis, Corneille’i puhul pean kasutama venekeelset tõlget, sest prantsuse keelt ma peaaegu ei oska ja selliste vanade tekstide lugemine eeldaks lausa väga head keeletundmist.

Mis on aga just sellistes sajandeid tagasi kirjutatud tekstide peamine võlu? Mingis mõttes ma võrdlen nende lugemist hoopis teise kultuurivaldkonnaga, nimelt ooperi kuulamisega (eelistan ooperit rohkem kuulata kui vaadata). Mõlemal korral on põhiemotsiooniks või hoiakuks teatav ülevus – pean siin muidugi silmas eelkõige klassikalist opera seriat. Ka klassikalise tragöödia ja ajalookroonika, vähemal määral komöödia puhul, on nende mõju tavaelust kuhugi kõrgemale tõstev. Ei ole sugugi juhus, et suur hulk klassikalisi draamateoseid kõnelevad antiikaja kangelastest, jumalatest, ülikutest. Selles suhtes on muidugi prantsuse klassitsism, kuhu ka Pierre Corneille kuulub, märgatavalt “kõrgema” stiiliga kui Shakespeare ja tema kaasaegsed. Klassikalist tragöödiat lugedes ma mingis mõttes saan aru ka meie marukatoliiklastest, kelle jaoks tänapäev tundubki madala ja lodevana ning kes igatsevad midagi kõrget, heroilist ja aristokraatlikku. Ainult selle vahega, et kui mina saan oma kõrge ja heroilise annuse kirjandusest kätte ja ei hakka teistelt sellist käitumist nõudma, siis nemad tahaks kogu tänast maailma “kõrgeks ja heroiliseks” kujundada 😉 .

Klassikalise tragöödia ja üldse draama sisu ümber jutustama hakates võiks me aga lausa šokeeritult avastada, kui lihtsakoeline ja primitiivne see süžee tegelikult on ning siin on jälle sobiv võrdlus ooperiga. Ka ooperi puhul on vahel sisukokkuvõtted lugedes tunne, et “Issand, milline mehhiko seebiooper” … aga kogu võlu on mõlema puhul puhtalt vormis – nii keelelises kui muusikalises vormis.

Shakespeare kaasaegsetega on mul ka kummaline ajalugu. Kusagil aasta-kaks peale keskkooli, kui olin vist kogu eesti keeles ilmunud Shakespeare läbi lugenud, avastasin, et vene keeles on ilmunud kaheköiteline kogumik “Современники Шекспира”. Ainult et raamatukogudes, mille lugeja ma olin, oli see 50’ndatel ilmunud raamat küll kataloogis, aga tegelikkuses kaotsi läinud. Ja need paljud sellised raamatud, mida ma olin raamatukoguhoidjalt lausa kümme ja rohkem kordi tellinud ja mida ma ei olnud saanud, tungisid mulle alateadvusse, nii et ma olen isegi näinud und, et see raamat on mul olemas.

Tänasel päeval loen enamusi neist tekstidest originaalis ning ei saa siinkohal mitte kiitmata jätta kirjastust Delphi Classics, mis tegutseb autoriõigusega mitte kaetud autorite TÄIELIKE kogutud teoste väljaandmisega. Ka nende Shakespeare’i teostekogu sisaldab ka tema apokrüüfilisi teoseid, kui neid teoseid, mille puhul arvatakse teda üheks kaasautoriks.

Üks häda küll nende vanade draamateostega on, nimelt vahel tahaks ikkagi loetu üle ka muljeid vahetada, aga kui Shakespeare’i tuntumaid näidendeid tuntekse päris hästi, siis kõik need muud autorid on tänapäeval vaid tõeliste friikide lugemislaual ning enamik inimesi pole vist neist isegi kuulnud. Sellest on aga tõsiselt kahju, nagu ka asjaolust, et mitte keegi tänapäeval ei kirjuta enam sellises “kõrgstiilis” värssdraamasid. Aga kardetavasti ei oleks neil vist ka eriti vaatajaid.

Nevil Shute “On the Beach”

Tükk aega pole lugenud nii kurba raamatut, justnimelt kurba, mitte traagilist. Nevil Shute postapokalüptiline nägemus on täiesti trööstitu, selles pole mitte mingit pääsemisvõimalust ning autor ei näita mingitki positiivset alternatiivi.

On aasta 1963, Austraalia lõunarannik. Mõned kuud tagasi on põhjapoolkeral toimunud hävitav tuumasõda. Iga kuuga levib tappev radioaktiivsus üha rohkem lõunasse. Ja nii koosneb suur osa tegelaste elust vältimatu lõpu ootusest. Paljud teenused ei toimi enam, bensiin on muutunud luksuskaubaks, kaubavahetus teiste maade ja ka Austraalia põhjaosaga on lakanud. Ning romaani jooksul saabuvad teated üha järgmiste asustatud punktide eluks kõlbmatuks muutumise kohta.

Seda raamatut on vahel käsitletud ka ulmeromaanina, aga hoolimata sellest ühest ulmelisest faktist, et toimus tuumasõda, pole raamatus mitte midagi ulmeromaanide tavaarsenalist: pole lahendusi otsivaid teadlasi, pole seiklusi, pole isegi teravaid ja ootamatuid süžeeliine. Ei, kõik kulgeb vaikselt ja rahulikult, nii vaikselt, et enamasti pole tegelaste jutust või tegudest isegi aru saada, et tegu on inimkonna viimaste kuudega. Päris paljud tegelased elavadki tegelikult eituses või vähemalt üritavad lõpu vältimatust eitada.

Kui millegi kallal üldse norida, siis just siin on ehk ka raamatu suurim ebausutavus. Ma olen kindel, et olukorras kus on teada, et elu on jäänud vaid loetud kuudeks, ajaks meeleheide mingi osa inimesi üsna ekstreemsetele tegudele. Nevil Shute tegelased elavad rahulikult oma tavaelu edasi. Aga mingis mõttes on just sellest tavaelu kirjelduses selle raamatu kõige suurem õudus. Sest istutatakse mitmeaastaseid taimi ja räägitakse, kui hea on mõne aasta pärast nende vilju nautida, remonditakse katust, et see järgmisel aastal vihmadega läbi ei laseks, kasvatatakse lapsi ja räägitakse nende tulevikust – autor paneb oma tegelased teadlikult tegema tulevikuplaane ning eitama lõpu paratamatust ning sellega toob selle lõpu fataalsuse isegi palju rohkem esile.

“On the Beach” on minu meelest eelkõige meeleolu raamat. Seal ei toimu midagi erilist, kõik elavad nagu seni, aga kõike seda läbib see paratamatu lõpu vaevukuuldav toon, mis aeg-ajalt mingites üksikutes impulssides esiplaanile tuleb. Nevil Shute maailmalõpuvisioon on üks süngemaid, sest mitte kusagil ei jää mitte miski elama. Autor jätab lahtiseks vaid maailmamere saatuse ja ühe tegelase küsimus: “Kas kalad jäävad elama?” jääb vastamata. Aga inimkonna ajalugu lõpeb täielikult ning selle vastu ei aita enam miski.

Seega raamat teemasse: mida ma teeksin, kui mul oleks teadmine, et elada on jäänud loetud kuud? Autor pakub sellele küsimusele vastuseks rahuliku nukruse, mis läbib inimeste muus mõttes peaaegu muutumatuks jäänud tavaelu.

8/10

Pikem vaikus

Kuidagi on juhtunud nii, et olen siin blogis peaaegu pool aastat vait olnud. See ei tähenda, et ma sel ajal poleks midagi lugenud. Lihtsalt vahepeal kippus meeleolu tumedaks ja siis tuli see karantiin, mistõttu aju on olnud pigem selline väsinud ja kirjutamisvõime madal.

Ega ma ka selle aasta kirjutistega väga rahul ei ole. Lihtsalt hetkel midagi paremat ei suuda, aga kui ma paremat ei suuda, siis olen ka pikemalt vait. Kirjutada tasub vaid siis, kui tõesti see kirjutis loob mingigi uue kvaliteedi, annab mingeid uusi vaatenurki või vähemalt peegeldab mingeid mõtteid, mida raamat on tekitanud. Lihtsalt “lugesin raamatut X, meeldis väga” või “ei meeldinud” pole mõtet üldse kirjutama hakata.

Ehk siis teemaks see, et ka mõtted millegi üle peavad olema sedavõrd kvaliteetsed, et sa ei häbene neid teistele näidata. Aga see eeldab, et aju poleks väsinud ja ka raamat oleks selline, mis lausa sunnib endast kirjutama.

Algus ehk miks selline blogi?

Ehk siis asjad olid nii.

Oli kord Facebook ja oli kord selline grupp nagu “Lugemise väljakutse”, kus ma üle aasta oma lugemiselamusi jagasin. Sellest tekkis lausa harjumus suurema osa loetud raamatute kohta mingi arvamus kirjutada.

Aga oh häda! Too Facebooki lugemisgrupp sai minu jaoks ühel hetkel liialt rahvast täis ja kus on liiga palju rahvast, seal hakkab ka kvaliteet vaikselt langema. Ja tuli üks mingi rumal hingamisterapeut kusagilt kolkast Raplamaalt ning julges ütelda, et tema eesti kirjandust ei loe, sest eesti kirjanikud on joodikud ja räägivad liiga palju alkoholist. Kusjuures Bukowskile ta joomist lubas. Ühesõnaga tulid inimesed, keda ma lausa füüsillselt ei talu!

Üldse jõudsin ma tegelikult selle aastakese jooksul seal grupis lausa korduvalt masenduda ühel konkreetsel teemal: inimesed loevad enamasti vaid värskeid, äsjailmunud raamatud, vähemal määral ka selliseid, mis on ilmunud viimase 10-15 aasta jooksul … aga kõik varasem ilmub arvustustesse vaid päris harva.

Lisaks hakkas üha enam häirima grupi orienteerumine kvantiteedile. Jah, seal oli huvitavat statistikat, aga ajuti tundus, et aeti taga peamiselt lehekülgede arvu, mitte seda, kuidas lugemine ja raamatud võiks inimhinge muuta ja inimest paremaks teha.

Ja nii otsisin üles oma vana bloggeri konto, mida ma pole juba aastaid kasutanud, panin oma vana ja väga isikliku blogi parooli alla, sest tänaseks on see lootusetult vananenud ja isegi minul on oma 2005 aasta arvamusi imelik lugeda ning alustan uuesti, sedakorda keskendudes eelkõige olulisematele kirjanduselamustele. Sest loen ma tõesti viimasel ajal palju, lähiajal peaks saama täis kahesajas loetud raamat sellel aastal.

Hetkel küll miski otseselt läbi saanud ei ole, nii et esimest regulaarset postitust tuleb ehk veel mõned päevad oodata, aga algus on vähemalt tehtud.