Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ (På guds veje)

TEEMA 19 – Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos

1903. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Bjørnstjerne Bjørnson on üks niinimetatud Norra kirjanduse „suurde nelikusse“ kuuluvatest autoritest (teised kolm on (Henrik Ibsen, Jonas Lie ja Alexander Kielland). Samas on ta tänastele lugejatele, vähemalt neile, kes loevad peamiselt eesti keeles, peaaegu tundmatu, sest tema romaanide tõlked on ilmunud enne Teist Maailmasõda ja nii on uuemal ajal temalt kättesaadavad vaid kaks Loomingu Raamatukogu numbrit, üks lühijuttude ja üks näidendiga. Mul on olnud õnne leida osta.ee okjonitelt terve hulk ennesõjaaegse „Põjamaade romaane“ sarja raamatuid. Nii sattus minu kätte ka teos, millest allpool juttu teen.

Nüüd, vahetult peale raamatu lõpetamist, on minus üsna tugevalt küsimus: kas ka ilukirjandus võib moraalselt vananeda? Õigemini tekkis see küsimus mul kusagil poole raamatu peal ülitugevalt ja vahetult enne lõppu muutus isegi veidi nõrgemaks. Aga ikkagi, kui palju kõnetab tänast, keskmist, suhteliselt kristlusekauget inimest raamat, mille põhiküsimus keerleb ümber selle, kes on hea kristlane? Jja autor annab sellele selge vastuse: mitte see, kes on moraalne ja õige, vaid see, kes enim oma ligimesi abistab. Nii vaadeldakse paralleelselt kahe sõbra eluteed: üks neist unistab juba posieas misjonäriametist ning valib täiskasvanuks saades pastori elukutse, teine on näiliselt Jumala suhtes palju ükskõiksem ja õpib arstiks. Ja see osa, kuidas nende eluteed kulgevad, kõnetab ka tänast inimest. Romaani teised peategelased on aga mõlema sõbra naised. Ja siin nüüd tuleb teema, mis tänapäeva inimesele ehk polegi enam nii mõistetav, kui aastal 1889, kui romaan originaalis ilmus või aastal 1936, mil ta eesti keelde tõlgiti. Suur osa romaani intriigist käbi ümber lahutuse, abiellumise lahutatud naisega ning selle, kuidas kord juba lahutanud naisest usutakse kõige halvemat ning lause eeldatakse, et ta ka oma uut meest petab. Ja see osa, kõik need reageeringud ja suhtumised, on tänapäeva lugeja jaoks juba kaugevõitu.

Kiita võib romaani ladusat ja tema parimates kohtades skandinaavialikult ülevat stiili, eriti raamatu alguses ja lõpuosas. Kokkuvõttes kindlasti kirjanduslooliselt oluline lugemisvara, aga oletan, et autoril võiks olla ka selliseid teoseid, mis tänapäeva inimest enam kõnetaks. Seega, kui oleks vaja otsustada, kas seda võiks ka XXI sajandil eesti keeli välja anda, siis mina seda vist ei soovitaks.

Bjørnstjerne Bjørnson „Jumala teedel“ Eesti Kirjastuse Kooperatiiv sari „Põhramaade romaane“ 1936

300 lk

7/10