Kuidas arutleda raamatute üle?

Kummalisel kombel on minu üheks rolliks siin elus olnud omamoodi pihiisa roll, kellele käiakse end välja rääkimas ja kaebamas. Nii tekkis ka antud teema tegelikult ühe pihtimuse ainetel, mida rääkija lubas ka siin kasutada.

Aga küsimus on huvitav: kuidas tekitada sisukat ja inspireerivat arutelu raamatute, aga laiemalt üldse kultuuri teemadel, kui suurel osal inimestest on nii vähe aega, et parimal juhul suudavadki nad enda arvamust väljendada pigem lühivormis, halvemal juhul aga võetakse teosest vaid emotsioon ning leitakse, et kõige eesmärk ongi lihtsalt elamusi saada. Ja kas kirjandus on ennekõike elamuste anda või võiks see ka mõtlema, arutlema ja uusi vaatenurki leidma ajendada?

Loomulikult ei saa me sugugi igast teosest ainet tõsisteks mõtisklusteks ja aruteluks. Selles osas ma ei nõustu ühe ajuti internetis levinud arvamusega, et pole vahet milline on teos, lugeja võib igast teosest huvitavaid mõtteid leida. Olen ise täheldanud, et on isegi päris häid raamatuid, mis vähemalt minule ei räägi midagi enamat, kui lihtsalt üht lineaarset lugu ühest inimesest või perekonnast. Puhtast meelelahutusest ma siin ei räägigi, ehkki vahel võib mõni triviaalkirjanduse hulka kuuluv teos mingis episoodis anda tõelise eksistentsiaalse elamuse, mis sunnib ka analüüsima, mõtlema ja avarduma … aga see on nüüd pigem seotud juhusliku resonantsiga mingite endas parasjagu domineerivate teemadega. Aga ka mõni väärtteos võib konkreetse lugeja jaoks olla näiteks teemadest, millega ta üldse ei haaku ning siis jääbki see tõsine hingepuudutus tulemata ja ka juttu napib. Ent kui teos on sind tõsiselt puudutanud, avardanud, pannud sind mõtlema ja rohkem analüüsima, on see tegelikult ehk kõige suurem lugemisest saadud nauding üldse.

Ma ise kaldun siin teemas arrogantsusesse ja mul on ajuti raske lugeda lihtsustatult üldistavaid hinnanguid ja arvamusi, eriti selliseid, kus sinu jaoks kõnekat teost arvustatakse stiilis “ei olnud piisavalt tegevust, seetõttu oli teos igav, ma ei saa aru, mida inimesed selles leiavad” või lausa üldistusi “kogu klassika on igav”, või “ma põhimõtteliselt eesti kirjandust ei loe” ja nii edasi. Seetõttu on sisuka arutelu tekkimiseks vajalik veel üks väga raskesti loodav tingimus: peaks olema mingi kaitse, et plõksijad ja pealiskaudsed muljetajad ei tekitaks olukorda, kus analüüsivad ja sisukad kommentaarid või väljaütlemised upuvad kergekaaluliste purtsatuste sekka lihtsalt ära.

Seega saab arukas ja sisukas vestlus tekkida keskkonnas, mis pole liiga väike, aga ei tohi olla ka liiga suur. Näiteks Facebookis on reegel, et ükskõik, millest grupp ka ei räägiks, kusagil 2000-3000 liikme juures tekib olukord, kus kvantiteet hakkab tapma kvaliteeti. Ja ma ei räägi üldse mitte ainult kirjanduse või kultuuri teemast. Kuna mu amet on seotud uusreligioossusega, siis selle teemalistes gruppides on probleem, et üle 3000 liikme jõudes, tuleb pidevalt üha uusi ja uusi teemasid aabitsatõdedest ning vähe edasijõudnumatel hakkab lihtsalt täiesti igav. Seega sellistel 4000-5000 liikmelistel gruppidel on kõigil juba oht, et tegevust on palju, aga sisu vajub järk-järgult ära.

Seega üks võti on valitud, mitte liiga väike ega mitte liiga suur seltskond.

Teine teema on nüüd selles, et raamatuid ilmub tohutult, tänane lugeja loeb enamasti vähemalt kahes keeles, aga tihti 4-5 keeles, raamatuid saab osta ka suurtest netipoodidest. See muudab selliste raamatute osa, mida kõik oleks lugenud, väga väikeseks. Siit ka järgmine probleem: sisukas arutelu tegelikult eeldaks, et osalised oleks kõik teost lugenud või vähemalt elemetnaarselt sellega tutvunud. Selle tingimuse täitmine polegi nii lihtne, sest kui ma vaatan kasvõi oma lähimate sõprade lugemislauda, siis kõik me elame otsekui oma erinevates maailmas ja eelistused on ikka väga erinevad.

Kolmas on arutlust toetav hoiak keskkonnas. Arutlust tapavad tegelikult kaks äärmust: üks on tõesti selline hüperkriitiline nõudlikkus, et vähemat kui essee mõõtu kirjutist pole mõtet üldse kirjutada, teine on aga ülal juba kirjeldatud lühikeste süvenemata ja huvitavate põhjendusteta emotsionaalsete lühiavalduste laviin. Esimese korral ei julge eneses mitte nii kindlad inimesed üldse sõna võtta, teise korral jälle tekib lõpuks tunne, et “milleks pingutada, nagunii keegi seda põhjalikumat ja analüüsivamat käsitlust ei vaja ning kõigile meeldib niisama raamatute teemal small talki ajada”.

Seega on arutluskeskkond miski, mis eeldab keskkonna rajajate teadlikku hoiakut. See on otsekui puu, mida tuleb nii kasta kui ka tema võra lõigata.

Kusjuures on üks asjaolu, mis mulle alles nüüd meelde tuli. Nimelt, mida kitsamalt on määratletud keskkonna žanriline laad, seda sisukam kipub arutlus olema. Ühele kitsale žanrile pühendatud foorumid (seda nii kirjanduse kui muusika osas) on tihti palju põnevamad, kui need, kus kõik huvilised on saba ja sarvedega koos. Nii olen kõige põnevamaid muusikavestlusi pidanud spetsiifiliselt klassikalisele muusikale, eriti aga ooperile ja kammermuusikale pühendatud foorumites (kahjuks tänaseks on need keskkonnad ilmselt sotsiaalmeedia mõjul kadunud) ning kirjandusvestlusi spetsiifiliselt ulmele ja draamakirjandusele spetsialiseerunud foorumites.

Mingi kitsa ala puhul on suurem tõenäosus, et sinna satub piisav hulk “fanaatikuid”, kes tõesti on vastava teema entusiastid ja just entusiastide fanatism annab arutlusele ka sisu ja tuuma.

Seega jääb veel see viimane küsimus: kuidas luua keskkond, mis oleks piisavalt suur, piisavalt kitsapiiriline ja piisavalt hooldatud (=modereeritud)?

Ja sellele küsimusele vastamisel pean paraku vastuse võlgu jääma. Ma olen ajuti selliseid oaase näinud, aga need on alati olnud pigem ajutist, iga keskkonna tõusule on järgnenud kas soikujäämine või uppumine vähekvaliteediliste hüüatuste laviini alla ning huvitav arutelu on pigem erand kui reegel!

Lugemisaastast 2019

Olen viimasel kuul olnud väga vilets sissekannete tegija. Nagu igal aastal, on ka nüüd just novembri lõpp ja detsembri esimene pool minu kõige intensiivsem tööperiood, mistõttu lugenud olen küll, aga mingeid muljeid pole kirja panna suutnud. Sellistel perioodidel ma vahel otsekui loen mingis mõttes “automaatrežiimil” ja valin pigem kergemaid raamatuid.

Aastaks võetud eesmärk – lugeda läbi 250 raamatut, sai täna hommikul täis. Üsna selge on ka see, et sellist arvu ma rohkem eesmärgiks ei võta, sest ehkki see on täiesti saavutatav, mõjutab see lõppkokkuvõttes loetud raamatute paksust. Kahel eelmisel aastal lugesin ma ka 200 raamatu ringis, aga mõlemal aastal oli loetu seas märgatavalt rohkem mahukaid teoseid, sel aastal on kõige paksem raamat alla 600 leheküljeline.

Tegelikult langes selle aasta sisse ju ka üks kuu, kus ma praktiliselt üldse ei lugenud, pool septembrit ja pool oktoobrit, mis läks Liisi haiguse ja matuste peale ja ka peale selle peaaegu lugemisvaba perioodi lõppu suutsin pikka aega lugeda vaid lasteraamatuid ja väga kerget meelelahutust.

Üldse pean seda aastat lugemise mõttes segaseks aastaks. Kui ma nüüd aasta peale tagasi vaatan, siis midagi väga eredat, mida ka kogu aasta elamuseks võiks nimetada, ei jäägi meelde. Aasta ilma suurte avastuste, suurte elamuste ja vapustavate teosteta. Kui ma praegu vaatasin oma Goodreadsi raamaturiiulit, kuhu ma kõik loetu punktuaalselt kirja panen, siis viie tärniga hinnatud raamatud on enamuses “Loomingu Raamatukogu” vihikud, ainult David Vseviovi elulugu ja Dovlatovi “Leivatöö. Võõramaa naine” on need teosed, mis võiks nende “Loomingu Raamatukogu” väljaannete kõrvale astuda.

Seda kõike kirjutades pean ütlema, et mu aju pole ikka veel täielikult tööst välja puhanud, ehkki olen juba kolmandat päeva jõulupuhkusel. Aga sellise kurnatud mõistusega ei suuda ma mingit korralikumat sissekannet teha. Seega jääbki üle nentida, et ehk järgmine aasta toob rohkem teravamat mõistust ja võimet jälle ka oma tekkinud mõtteid kirja panna.

Raamatud, millest pikemalt ei kirjuta I

Üldiselt on selle raamatuarvustuse või lugemiselamuse kirjapanekuga nii, et selleks, et sellisel tegevusel oleks mingi mõte peab raamat sind kas puudutama, olema millegi poolest meeldejääv, või siis tõesti andma sulle oma sisuga hulgaliselt mõtteid arutlemiseks.

Samas on perioode, kus järjest satuvad ette raamatud, millest kohe pole midagi pikalt kirjutada. Osaliselt on selles süüdi üks minu iseloomujoon, nimelt mingi sisemine süstemaatilisus. Ma üldiselt ei jäta raamatuid pooleli ja loen läbi ka niiöelda “halvad raamatud”. Ja kui ma satun juba mingi sarja esimest raamatut lugema, siis reeglina ma loen läbi terve sarja. Mul on küll sarju, millest olen lugenud läbi vaid paar esimest raamatut, aga need on minu jaoks otsekui lahtine uks, mis saab suletud alles siis, kui terve sari on loetud. Ja selline lahtine uks mõjub mulle alati mõnevõrra häirivalt.

Liisi haiguse ajal oli stress nii suur, et suutsin septembri teises pooles ja oktoobris lugeda ainult lasteraamatuid. Avastasin Liisi tütre riiulist Lemony Snicketi “Sari õnnetuid lugusid” kuus esimest osa ning need olid suuresti minu septembri lõpu lektüür – muud mu aju lihtsalt ei suutnud suures pingeseisundis vastu võtta. Loomulikult tuleb sarja nüüd inglise keeles edasi lugeda, sest raamatukogust ei viitsi ma ülejäänud eesti keelde tõlgitud osi võtma minna ja neli viimast osa on üldse tõlkimata. Aga ehk kirjutan sellest sarjast pikemalt juba siis, kui kogu sarja olen läbi saanud … või ka ei kirjuta, kui see mulle mingit erilist muljet ei avalda. Üldiselt selline päris muhe lugemine hetkedeks, kus aju on pingest üsna surnud.

Teine lasteraamatute sari, mille ma Elisa Raamatute vahendusel ette võtsin, on Åsa Larssoni kümneosaline “Pax” sari. See on õnneks täielikult eesti keelde tõlgitud ning lasteraamatu kohta oli tegu üsna õnnestunud teostesarjaga. Loomulikult pole ma päris sihtrühm, aga olukorras, kus mu lugemisvõime ja keskendumisvõime pole ikkagi veel täielikult taastunud, on selline kerge lastele mõeldud fantasy täiesti omal kohal.

Tegelikult tekitasid mõlemad ülalnimetatud sarjad minus ühe veendumuse: kui juba lastekirjandust lugeda, siis kindlasti sellist, mille kohte inglise keeles kirjutatakse “middle grade”, aga mitte seda, mille kohta kasutatakse väljendit “young adult”. Viimane sõnapaar hakkab minus tekitama mingit peaaegu automaatselt tekkivat iiveldustunet: kas on seal tütarlaps, kes leiab endale boyfriendi, kes osutub vampiiriks/libahundiks/haldjaks vms ja algavad rumalad seiklused, kusjuures tüdruk ise on reeglina sama tühja silmavaatega, kui kurikuulsa “Videviku” peategelane või siis on teos pisaratekiskuja stiilis, et poisil on vähk ja kohe kohe sureb ära ning tüdrukul on ka vähk ning temagi on suremas ning nad armuvad ja see on nii ilus ja siis nad surevad ära ja kõik nutavad … ainult et ma kipun selliste romaanide peale pigem homeeriliselt naerma, sest see, kuidas seal pisaraid välja meelitatakse on sama läbinähtav kui ilmaliku matusetalitaja jutt. Ühesõnaga kui “middle grade” on loetav, siis “young adult” faasis toimub massiline lugejate ettevalmistamine sellisteks “geniaalseteks” teosteks nagu “Fifty Shades of Gray”, Bridget Jonesi saaga, Agatha Raisini seeria ja lugematud naistekad.

Lisaks lasteraamatutele mahuvad viimase paari nädala loetu sisse veel Johannese Ilmutusraamatu “Loomingu Raamatukogus” ilmunud uustõlge, mis oli päris huvitav, kirjastuses Fantaasia 2007. aastal ilmunud “Holmesi müsteeriumid” – valik Sherlock Holmesi teemalisi paštisse – ääretult kahvatu ja mittemidagiütlev teos, Edgar Wallace “Sinine käsi” (mulle Wallace meeldib, ainult et kirjutada pole temast midagi) ning Toomas Raudami “Igavene linn” – ma siiamaani ei saa päris aru, kas tegu oli väga igava või väga keerulise teosega.

Igal juhul midagi sellist, millest oleks eraldi sissekanne tulnud, ma viimase nädala jooksul pole lugenud. Ilmselt avaldan ka edaspidi lisaks eraldi teostest rääkivatele sissekannetele selliseid üldisi ülevaateid neist raamatutest, millest saadud mulje on nõrgem või mis lihtsalt ei inspireeri neist eraldi kirjutama.