Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Selle aasta esimene suur lugemiselamus. Kõigepealt veidi sisust. Haiglapalatis ärkab mees, kes ei mäleta oma endisest elust peaaegu midagi. Tasapisi hakkavad mälestused tagasi tulema, aga neis on suur erinevus keskkonnast, mis ärganut ümbritseb. Tasapisi selgub, et ärganu mälestused on XX sajandi algusaastatest, aga väljas on aasta 1999.

Jevgeni Vodolazkin on oma romaanis sooritanud huvitava võtte – ta on lasknud kodusõja ja revolutsioonijärgse terrori ajastu inimesel sattuda otse 90’ndate Venemaale. Nii on romaanil otsekui mitu liini ja see toimub mitmes ajas korraga: kõigepealt on seal ärganu mälestused revolutsiooni-eelsest ajast, sellele järgnenud kaosest ja stalinliku terrori algusaastate laagrikogemustest ning seal on sellesama inimese muljed täiesti teisest keskkonnast: 90’ndate varakapitalistlikust Venemaast. Ajuti traagiline, ajuti groteskne, vahepeal aga vene kirjandusele omaselt lüüriline teos. Sellele lisandub veel hilisem traagiline motiiv peategelase järjest halveneva tervise tõttu.

Mulle on alati olnud tohutult intrigeeriv selline teema, kus mingist eelmisest ajastust pärit inimene satub meie aega. Ma olen lapsena fantaseerinud sellest, kuidas tunneks end mõni sajanditetagune kuulsus siin ja praegu, kuidas näiteks Mozart suhtuks meie tänasesse rockmuusikasse jne. Vodolazkin vastandab kaks väga kontrastset ajastut, valides selleks tänapäevaseks ajaks mitte praeguse Putini Venemaa, vaid hoopis 90’ndate lõpu Jeltsini ajastu, millega võrreldes on kontrast isegi suurem, aga mis samas on autori nägemuses omandanud ka hulganisti groteskseid jooni. Kuidas tunneb end inimene, kes sooritab unikaalse asjaolude kokkusattumuse tõttu korraga peaaegu 70 aastase ajahüppe? Pean ütlema, et autor on isegi minust optimistlikum ning tema tegelane kohaneb tänase ajaga isegi paremini, kui mina seda võimalikuks peaksin. Aga siiski on hoolimata välisest kohanemisest peategelase hinges siiski 70 aastane auk.

Romaan on kirjutatud mitme tegelase pidevalt vahelduvatest vaatenurkadest. Jutustajateks on ärganu ise, tema raviarst ja tema kunagise armastatu lapselaps, kellega tal romaani käigus soojemad suhted tekivad. Raamatut on väga raske siin blogis edasi anda, sest selle peamine väärtus on ehk hoopis kirjeldustes ja selles kuidas autor tegelaste tundeid, aistinguid ja reaktsioone kirjeldab.

Igal juhul on see nüüd raamat, mida ma julgen kindlasti soovitada ning annan talle kindlalt 10 punkti 10st.

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator” Postimehe kirjastus 2019
10/10

Jose Saramago “Tujukas surm”

Peale hulga raamatute lugemist, mis ei olnudki just halvad, aga lihtsalt ei tekitanud piisavalt mõtteid, mida siia kirja panna, jõudsin enne aasta lõppu lugeda siiski läbi ka ühe raamatu, mis oli piisavalt intrigeeriva sisuga, et sellest ka pikemalt kirjutada.

Jose Saramago raamat koosneb otsekui kahest osast. Esimene osa jutustab sellest, mis juhtub ühe riigi ühiskonnakorraldusega (aga ma arvan, et nii oleks iga riigiga), kui ühel päeval inimesed lakkaks suremast. Nimelt tüdineb selle riigi surm oma tööst ning mitmete kuude jooksul ei sure selles riigis mitte keegi. Võiks ju ütelda, et inimesed ongi seda oodanud. Aga kas ikka on? Sest mittesuremine ei tähenda mitte igavest tervist ja heaolu, vaid seda, et haiguste ja vaevade käes virelejad lihtsalt ei tee seda viimset hingetõmmet. Ja nii hakkab iga kuuga kogunema üha rohkem neid, kes on sellises faktiliselt surnud aga ikkagi elusas seisundis. See põhjustab tohutult segadusi, mida autor üsna irooniliselt kirjeldada suudab. Eriti irooniline on ta muidugi kiriku suhtes, kes üritab igast olukorrast endale kasu lõigata.

Raamatu teine pool on palju lüürilisem ja kogu juhtunu on näidatud läbi surma silmade, keda autor näeb kauni parimas eas naisena (ehkki esialgu küll vaid sellise naise skeletina) koos iga leheküljega üha suurenevate naiselike tunnete ja tujudega. Juhtubki see, mis juhtuma pidi – surm armub. Ja kuigi ta on vahepeal oma kohustuste juurde tagasi pöördunud ning inimesed on jälle surema hakanud, lõpeb raamat lausega “ja järgmisel päeval ei surnud mitte keegi”.

Me oleme harjunud surma pidama halvaks, lääne ühiskond pigem kardab surma ja üritab seda kõigest jõust elu äärealadele tõrjuda. Aga ometi, nagu selgub sellest raamatust, ei saa meie elu toimida ilma surmata. Autor ironiseerib kõigi nende institutsioonide üle, mis on surmast teinud endale elatusvahendi, ent samas näitab ka seda, et selliste institutsioonide olemasolu on paratamatus. Surm ei ole vaenlane, ta on pigem miski, mis hoiab meie maailma. Tegelikult hoiab ta ka meid, sest raamatu ridadel on hulganisti tegelasi, kes tegelikult tahaks võimalikult kiiresti surra, ainult et see pole võimalik.

Omaette huvitav on autori kirjutamisstiil. Esiotsa oli seda päris raske lugeda, sest autor ei kasuta üldse otsest kõnet tähistavaid kirjavahemärke. Kogu dialoog on antud edasi viisil, nagu jutustaks sellest kõrvaltvaataja ning kõik tegelaste repliigid on ilma eristuseta antud tekstimassiivi sees. See võte loob mulje, et seda juttu räägib keegi, kes näeb nii kõiki inimesi kui ka surma, keegi, kes on kõrgemal kui inimesed ja isegi surm.

4/5 Jose Saramago “Tujukas surm” Eesti Raamat 2018 208 lk

Olga Tokarczuk – Maailma kõige inetum naisterahvas / Путь Людей Книги

Olga Tokarczuki nimi ei ütelnud mulle enne viimaste nobelistide väljakuulutamist mitte midagi. “Loomingu Raamatukogus” olev “Maailma kõige inetum naisterahvas” oli mul juba paar aastat riiulis, aga seni polnud seda kätte võtnud. Võib ütelda, et nagu “Loomingu Raamatukoguga” sageli juhtub, on nende lühikesed valikud autori loomingust otsekui isutekitajateks: esmatutvuse järgi sa kas tunned mingit tõmmet autori suunas või ei tunne. Siiski pean selle raamatu puhul ütlema, et palju suurem isutekitaja oli järelsõna, kus oli juttu ka Tokarczuki romaanidest.

Kogu ise on valik autori novellidest, mida kõiki iseloomustab ehk mitte päris oma õiges kohas olemine. Kõige eredamalt jäi meelde just mitte sõnagi poola keelt ostkava võõramaise professori seiklused Poolas, kus see võõrsilolemine avaldus kõige puhtamal kujul. Aga sellest “Loomingu Raamatukogu” kogust ei tahagi praegu pikemalt rääkida, vaid läheks kohe vahetult peale selle lugemist alustatud Tokarczuki 1993. aastal ilmunud debüütromaani “Raamaturahva reis” juurde. Lugesin seda vene keeles, kirjastuses ACT aastal 2002 ilmunud tõlkes.

undefined “Raamaturahva reis” (ehk vene keeles “Путь Людей Книги” on raamat ideaali otsingutest ja selles, kes on väärt seda leidma ja kes mitte. Raamatut võib pidada mingis mõttes müstiliseks romaaniks ja lugeda seda kui põnevat teost, Teisest küljest võib seda näha kui mõistujuttu inimlikest ideaaliotsingutest ja usust, et kusagil on see Ideaalne, mis teeb imesid ja annab Teadmise ja Tarkuse!

Raamat jutustab salaordu liikmetest, kes on seadnud endale eesmärgiks otsida üles Püreneede mäestiku ühte mahajäetud kloostrisse peidetud kunagi Piibli patriarhile Eenokile antud Raamat, milles peituvat Teadmine, mis tegevat imesid ja täitvat soove. Ja nagu selliste rännakutega ikka hakkavad osalised, kes pole väärt seda imet kogema järk-järgult ära kukkuma ning lisanduvad need, kes algselt pole seda üldse otsinud. Oma lahenduses on Tokarczuk tegelikult läbinisti traditsiooniline: Raamatuni jõuab ja seda saab katsuda vaid see seltskonna liige, kes seda üldse ei otsi ja kelle jaoks see pole üldse oluline. Kõik suured imed jäävad toimumata, ent selle tegelase elus toimub üks väike ime, mis on tema jaoks siiski väga suur.

Nagu ma ütlesin, võib raamatut lugeda nii ajaloolise romaani (tegevus toimub XVII sajandil), kui müstilise seiklusromaani (ehkki võitlusi ja actionit seal just liiga palju ei ole), kui allegoorilise mõistujutuna. Ilmselt on raamatus kõike. Ei saa samas ütelda, et lahendus oleks üllatav ja etteaimamatu. Tokarczuk räägib oma sõnadega üht sajandeid vanu legendi, mis erinevates variatsioonides eksisteerib paljude rahvast muinasjuttudes ja lääne kultuuris on ehk kõige laiema tuntuse saanud Graali legendides. Kes on piisavalt puhas, et võtta vastu Ideaalne? Ja kui tegu on ideaalse Teadmisega, leiab autor, et Raamat annab end kätte vaid sellele, kes üldse lugeda ei oska!

Pean ütlema kohe, et ilmselt andsin “Raamaturahva reisile” Goodreadsis viis tärni väikese avansina. Ei saa siiski ütelda, et raamat oleks mind vapustanud, aga temas oli palju seda, mis mind tohutult võlub: kuhugile salajasse paika peidetud müstiline Ideaal, teekond selle otsimiseks ja kogu raamatu väldanud küsimus, kas see, mida seltskond otsib, on tõesti reaalselt olemas või on see lihtsalt inimese igatsus millegi Absoluutse, Ideaalse ja Püha järele? Ja lõpuks, kes on tegelastest see, kes selle Püha lõpuks leiab?

Ehk olen juba liiga palju ette ära rääkinud ja rohkem ei taha selle sisust rääkida. Loodetavasti elavdab Nobeli preemia ka eesti kirjastajate ja tõlkijate huvi selle autori vastu ning ülalmainitud raamat (mis tegelikult pole siiski tema kõige paremaks peetud romaan) ilmub lõpuks ka eesti keeles.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas” 3/5
Ольга Токарчук “Путь Людей Книги” 5/5