Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Teema 22 – XIX sajandi vene kirjaniku proosateos

Selle raamatu kohta võiks vist ütelda vanarahva viisil “kaua tehtud kaunikene”, sest läbi sain ta alles kolmandal katsel. Ilmselt polnud ma eelmistel kordadel lihtsalt õigel lainel. Leidsin raamatu vahelt isegi viimasel lugemiskatsel sinna jäänud järjehoidja. Nii et võin ütelda, et kuritegu olen lugenud kolm korda, aga karistuse osa suutsin läbi lugeda alles nüüd.

Dostojevski tekitab mõtteid. Sel korral tekkis juba paarsada lehekülge enne raamatu lõppu mul Facebooki seinal arutelu, sest juba raamatu alguses tekkis mul arusaam, et Dostojevski kirjeldab kaastunnet sageli kui midagi arutut, ebamõistlikku ja isegi ebameeldivat: sa aitad kedagi, annad talle ära oma viimase raha, sest sa lihtsalt ei suuda tema kannatusi pealt vaadata, aga nii tehes on sul endal ka ebameeldiv ning pärast ei järgne mitte heaolutunne heast teost, vaid kahetsus ja pigem süütunne, et ei suudetud kiusatusele vastu panna.

Ma ei kahtle Dostojevski psühholoogivõimetes. Ta on väga hea inimestetundja, ta tungib väga sügavalt inimlike motiivide telgitagustesse. Ent just siin on minu jaoks ka selle romaani nõrkus, ütleks et mingil määral kogu Dostojevski nõrkus ning millest on vaba vaid tema teistest teostest kõrgemale tõusev magnum opus “Vennad Karamazovid”. See nõrkus seisneb asjaolus, et Dostojevski kuhjab kokku terve plejaadi mõnevõrra väärastunud või viltukasvanud karaktereid, ent kogu süžee muutub mõnevõrra ebarealistlikuks just seetõttu, et nende kõrval puuduvad niiöelda tavalised inimesed. Jah, võiks oletada, et mängusõltlasena, kelle kogu elu koosnes tihti olukordadest, kus ta tahtis olla parem, aga kirg mängu vastu oli tugevam kui tema, näebki ta maailma nii, et kired on tugevamad kui inimesed. Aga just siin minu meelest ta teeb vea, sest inimesi on igasuguseid ning kuhjates kokku just sellised natuurid, kellel kired on mõistusest ja tahtest üle, muutub raamat mõnevõrra reaalsusekaugeks. Või siis räägib minus lihtsalt külm põhjamaalane, kes pole iial puutunud kokku nii tugevate kirgedega nagu slaavi temperament seda sisaldab?

Just see on minu jaoks “Kuritöö ja karistuse” ainus nõrkus ning just selle suutis Dostojevski “Vendades Karamazovites” ületada, sest viimases on tal tõesti esindatud erinevate psühholoogiliste tüüpide ja ka motiivide spekter kogu selle kirevuses.

Raamat ise oli kindlasti hea ja vähemalt praegu lugesin seda mõnuga. Tekst haaras kohe kaasa. Ilmset on iga teose jaoks mingi oma aeg ja kui sa võtad selle kätte enne seda, või lihtsalt vales meeleseisundis, võib ka parim raamat igavana tunduda ja pooleli jääda.

Samas ma tunnen, et Dostojevski on autor, keda tuleks lugeda suhteliselt harva. Suurtes kontsentratsionides võiks ta hakata mõjutama meie suhtumist inimestesse, tekitama skepsist inimliku headuse ja arukuse suhtes, muutma meie maailmapilti mõnevõrra süngemaks. Aga kindlasti tekitab ta mõtteid ja paneb ka vaidlema. Mina pea iga tema raamatutega kokkupuutumise järel vaidlen endamisi väga tugevalt vastu sellele tema ennastohverdava kristluse ideaalile. Selline enda mahasalgamine ja ohverdamine, mida mitmed tema kangelased enda jaoks lahendusena näevad, pole kindlasti lahendus minu jaoks.

Hinnang on 9/10 (sest 10 punkti on mul Dostojevski puhul reserveeritud tema viimasele romaanile).