Francois Mauriac “Frontenaci saladus. Ussipesa.”

Üle hulga jälle raamat, mille lõpetamise järel tunnen, et võiks midagi siia kirja panna.

Ühtede kaante vahel kaks romaani, kaks perekonnalugu. Mõlemad on autori pilt kodanlikust perekonnast. Aga ma ei saa midagi parata, minu jaoks on mõlemad pildid ühest puurist. Tõsi, esimeses romaanis on see puur mõnevõrra avaram ja selle liikmed üldiselt ikka hoiavad üksteist, aga ta on ikkagi puur. Autor on romaani “Frontenaci saladus” ise nimetanud “hümniks perekonnale”. Paraku tänapäeva inimesele see hümn enam eriti ilusalt ei kõla.

Vähemalt minule jäi romaani esimestest lehtedest peale kõlama see toon “mida küll inimesed arvavad”, “nii käituda ei sobi”, lakkamatu keerlemine selle ümber mis on kombekas ja mis toob häbi. Jah, ajad on tõsiselt muutunud ja selles mõttes olen mina lugejana kahtlemata täiesti teise reaalsuse esindaja. Ma tajun, et tolle aja inimestel oli mingi turvalisus, mida tänapäeva pered enam ei paku, et aga turvalisus ja vabadus on vastandid, siis nappis jälle seda viimast. Tegelikult on see laiem teema ja oleks pigem mingi filosoofeeriva blogi teema, kus saaks selle vabaduse ja turvalisuse vastandlikkuse lahti kirjutada. Igal juhul kodanlik perekond, nagu Mauriac seda kirjeldab, on isegi selle positiivsetes toonides raamatus pigem ahistav ja raamitsev valvur.

Seevastu raamatu teises romaanis “Ussipesa” laseb autor juba kõik registrid valla. Kuldpuurist pole enam haisugi, seal on teemaks pere kui põrgu. Ja nagu heale romaanile kohane, võime me seda teost lugeda kahest eri vaatenurgast: me võime võtta minajutustaja positsiooni ja tunda talle kaasa, et temaga on inetult ja manipuleerivalt käitutud, aga samas me võime vaadata hoopis ülejäänud pere silmade läbi ning näha teda kättemaksuhimulise, ihne, hoolimatu ja armastuseks võimetu vanamehena. Ent hoolimata vaatenurgast peame me nentima, et vastaspooled täiega väärivad teineteist. “Ussipesas” on tegelikult veel üks tegelane, selleks on perekonna varandus … ma ei ütle lihtsalt “raha”, sest raha üldmõistena on pigem neutraalne, “perekonna varandus” aga veel üks kodanliku pere staatuse allikaid ning maagilises mõtlemises otsekui üks pereliige – see kõige auväärsem ja kaalukam.

Seega kaks lugu perest, üks veidi helgem ja teine tõsiselt räige … aga minu jaoks oli ehk neis raamatutes see miski, miks ma ei hakka kunagi mõistma ega jagama katoliiklike perekaitsjate vaateid. Ma saan aru, et ongi inimesi, kellele see kuldpuuri turvalisus sobib, aga ise ütlen “hoidke see endale”.

Raamatuna aga 9/10

Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”

See on nüüd teine Remarque raamat, mida ma ühe kuu jooksul olen lugenud. Ja jälle torkas juba raamatut lugedes silma see, mida ma juba “Aeg antud elada, aeg antud surra” juures täheldasin. Remarque on suurepärane varjatud meeleolu autor. Tema teoses näiliselt ei toimu suurt midagi, aga kõike saadab läheneva huku ja hävingu meeleolu.

Tegelikult tekkis mul kusagil poole raamatu peal isegi mõte, et kuidas oleks seda raamatut lugeda ilma teadmiseta, et vaevalt aasta peale raamatus kujutatud sündmusi on Prantsusmaa juba saksa vägede poolt okupeeritud? Kas oleks ka siis kõiges tajutav see läheneva lõpu meeleolu? Aga ilmselt ei saagi seda teada, sest ajalooteadmisi ära unustada pole võimalik ning juba esimestest lehekülgedest peale lugesin raamatut teadmisega, et neil tegelastel on vaid aasta jäänud.

Ma kujutan ette, et paljud võivad seda lugeda kui raamatut armastusest. Minu jaoks oli see jälle huvitav raamat selle poolest, et seal oli läbiv armastuse ja suhteliin, aga see liin oli lõppkokkuvõttes täiesti teisejärguline. Põhiline teema oli hüljatuse, mitte kuhugile kuulumise, kodutuse ja kõleduse teema. Ja seda oskas autor edasi anda üsna minimalistlike vahenditega.

Ja ikka pean ütlema, et Remarque on minu jaoks see “peaaegu” autor. Tunnen, et see on hea raamat, aga sügavalt puudutada ja vapustada ta mind millegipärast ei suuda. Ehk olen ma ise rohkem selline klassikalise tragöödia “kuvaldaga pähe” tüüpe, kelle jaoks tõeline elamus on midagi veel tugevamat, aga vahel ka julmemat!

8/10

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra”

Erich Maria Remarque on autor, kes on seisnud mul ootejärjekorras aastakümneid. Tema raamatud on riiulitel, olen neid veidi lehitsenud, olen sõpradega nendest isegi vestelnud, aga seni polnud ma ühtegi neist läbi lugenud. Üldse on see, mis raamatuid me lugema hakkame ja mis aastaid ootele jäävad, üsna müstiline teema. Näiteks Dostojevski “Kuritöö ja karistus” on raamat, mille puhul alati tuleb miski vahele, küll mingi teine raamat, küll kiire tööperiood, küll kolimine … ja raamat jääb jälle kord pooleli. Remarque on aga olnud aastaid sellises “kohe kohe võtan kätte” staatuses. Olen vahepeal teda veel kõvasti juurdegi ostnud, nii et viimane aeg oli mingi raamat ka lõpuks läbi lugeda.

Remarque puhul torkab kõigepealt silma tema väga kergestiloetav stiil. Raamat otsekui lendab käes, selles puuduvad sellised väga pikad kirjeldavad lõigud või tegelaste lehekülgedepikkused sisemonoloogid. Autor eelistab kõike näidata läbi sündmustiku, aga just seetõttu võib ütelda, et ta jätab paljud asjad ka lugejale endale mõista. Remarque’i võib lugeda nii kiirustades ja pealiskaudselt, nii et tema romaanid ongi kergesti loetavad ja isegi põnevad, aga võib lugeda ka süvenenumalt, oma mõtetega autori pealispinna alla tungides. Teda võiks nimetada menukirjanikuks just selle kergestiloetavuse tõttu, aga sellele, kes viitsib, on avatud veel teinegi plaan.

“Aeg antud elada, aeg antud surra” on ehk vale raamat Remarque’i teostega alustamiseks, sest tegu on ühe tema hilisematest teostest ja loogiline oleks alustada hoopis “Läänerindel muutusteta” lugemisega. Aga viimane on mul aastaid tagasi kuhugi rändama läinud ning osta.ee oksjonitel on sel romaanil üllatavalt kõrge hind (enamuse Remarque teistest raamatutest olen saanud osta keskmiselt hinnaga 0.50 EUR). “Aeg antud elada, aeg antud surra” on üsna traagiline lugu mõttetu sõja tõttu purunenud eludest ja inimeste võimest ka lootusetutes oludes õnnekübemeid leida. Enamus romaani tegevusest ei toimu mitte sõjaväljal, vaid peategelase puhkuse ajal ühes Saksamaa linnas, kuhu sõda iga päevaga üha julmemalt ja purustavamalt sisse tungib. Aga ka selles linnas elatakse, armastatakse ja lõbutsetaksegi pidevatest pommirünnakutest hoolimata. Remarque’i jutustamismaneerile on omane, et ta võib ka kõige jubedamatest asjadest kirjutada kuidagi õhuliselt ja kergelt, temas puudub see nõukogude sõjaromaanidele omane raskepärane heroilisus, aga just selle õhulisuse ja näiva kergluse tõttu on sõda ajuti palju õudsem.

Võtsin juba kapist välja järgmise Remarque’i raamatu “Arc de Triomphe” ja loodetavasti ei tule midagi vahele ning saan selle juba jaanuarikuu jooksul samuti läbi lugeda.

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra.” Eesti Riiklik Kirjastus 1958
8/10 (edaspidi panen raamatutele hindeid mitte 5 palli süsteemis, nagu seni, vaid 10 pallise skaala järgi)

Mihai Eminescu “Cezara. Vaene Dionis”

Pean ütlema, et Mihai Eminescu nime polnud ma enne selle raamatu lugemist kordagi kuulnud. Aga “Loomingu Raamatukogu” ise on tegelikult kvaliteedimärk ning seepärast võtsin selle raamatu endale üleeile õhtulektüüriks.
Raamata avalugu “Cezara”, on tegelikult üsna tüüpiline romantiline lugu fataalsest ja õnnetust armastusest. Võib-olla tänase lugeja jaoks juba veidi ülelaagerdanud veini moodi, sest nii see, kuidas armastajad isegi peale armastuse eest põgenemist ikka kokku saavad ning ka see, kuidas armukadedusest nende vaenlaseks saanu ka just õigel ajal õiges kohas satub olema, et jutule ikka traagiline lõpplahendus anda, on kaasaegse inimese jaoks juba veidi liiga romantismiaja kaanoneid järgiv lahendus.

Palju olulisem on aga raamatu teine lugu “Vaene Dionis”, mida peetakse ka Eminescu parimaks proosateoseks. See on poeetilis-müstiline nägemus hingederändamisest, kus kahel korral toimub peaaegu märkamatult ajas liikumine ja ühel hetkel on tegelaseks vaesuses virelev fanaatiline raamatusõber Dionis ja järgmisel hetkel XVIII sajandil elanud juudi meistri Rubeni õpilane munk Dan. Ülemineku põhjustas müstiline astroloogia käsikiri, mis Dionisi kätte sattus ja sidus ta oma eelmise kehastusega. Ka teistel põhitegelastel on teises ajastus oma analoogid. Kui küsida, mida raamat meenutab, siis kahtlemata Gustav Meyrinki “Golemit”, mida ma olen vist oma viis-kuus korda lugenud. Siin toimub isikutevahetus käsikirja kaudu, “Golemis” elab peategelane hoopis teise isikuga toimunud müstilised juhtumised läbi seetõttu, et kogemata paneb pähe tolle kübara. Mõlemas on kandvaks ideeks juudi müstika. Kui Dionis on lihtsalt raamatuarmastajast romantik, siis munk Dan ihkab rohkemat, ta ihaldab absoluutset teadmist, seda, mis teeks inimesest Jumala … aga sel hetkel kui ta ise seda endale teadvustab, saab talle selgeks selle iha hukatuslikkus ja ta loobub talle varem maagilise rituaali käigus osaks saanud teadmistest. Ometi on ka tema saanud kontakti oma järgmise eksitsentsiga ning võib ütelda, et Dionisi elu positiivne lahendus tuleneb Dani ohvrist.

Siin saan sõnades edasi anda vaid selle teose pealispinna. Kõige nauditavam oli minu jaoks siiski autori poeetiline, laulev ja romantiline stiil. Aga nii on vist kõigi autoritega, kes on ennekõike luuletajad ja alles siis prosaistid.

Mihai Eminescu “Cezara. Vaene Dion”
Loomingu Raamatukogu 1996/7
80 lk

Hinne 5/5