Mihkel Mutt “Meedia mu meedia”

Teema 52 – Esseistika

Võiks küsida, miks lugeda raamatut, mis koosneb peamiselt üheksakümnendate aastate algupoolel ja keskpaigas kirjutatud ajaleheartiklitest? Raamatu alguses esitasin ka mina hetkeks endale selle küsimuse, siis aga haaras Muti stiil ja keelekasutus mind endaga kaasa. Mihkel Mutt on üldse üks neid kirjanikke, kellest ma üritan võimaluse korral kõik läbi lugeda – nii raamatud kui artiklid.

Aga mida ikkagi annab meile vanade ajaleheartiklite ja arvustuste lugemine. Vastus kõlab: elava vaatenurga meie lähiajalukku, tuletades meelde nii mõndagi sellest, kuidas me ise tol ajal tundsime ja mõtlesime. Sest ajalooraamatud annavad sündmusi ja fakte. Tolle aja ajalehtedes ilmunu aga peegeldavad seda, kuidas tundsid end inimesed vahetult nende sündmuste ja olukordade ajal. Seda kõike näitavad ka mälestused, aga meie mälu on petlik ning meis on juba teadmine sellest „mis saab edasi“ – see teadmine aga moonutab tagasiulatuvalt ka mälestusi. Ajaleheartiklitele oma eheduses samaväärsed on vaid päevikud, blogid ja kirjad ning seda eeldusel, et neid pole tagantjärele toimetatud.

Seda raamatut lugedes nentisin ma mitmel korral, et minugi mälu petab ja ma olen suure osa „üheksakümnendate tundest“ ära unustanud. Ilmselt on peamine põhjus selles, et me kipume möödanikku ilustama. Paljud toonased probleemid tunduvad isegi lugedes naeruväärsetena ja paljud toonased hirmud ülearustena, nende asemele on tulnud uued ja hullemad (?), aga pole sugugi kindel, et paarikümne aasta pärast ka need imelike ja naeruväärsetena ei tundu.

Näiteks küsimus „milleks kirjanikule internet?“ on tänapäeval juba selline, millest arvamuslugu enam ei saaks. Seda küsimust isegi ei küsitaks, seda enam, et artiklis väljapakutud vastuseid võtame nii enesestmõistetavatena, et selleks pole vaja ühtegi kirjatööd kirjutada ega lugeda.

See osa raamatust, mis puudutab kirjandust, on tegelikult aegumatu. Kirjandus on selles suhtes õnnelikus seisus, et ilmunud raamat on muutumatu ning see, mida kirjutati selle kohta 1995. aastal, kehtib suuremas osas ka 2021. aastal. Keerulisem on teatriarvustustega, eriti siis, kui ise pole kõneall olevaid etendusi näinud. Siiski on ka teatrietenduste aluseks kirjanduslik materjal ja vähemalt see osa on aegumatu.

Terve artiklite grupp räägib kunstnike ja kirjanike elust üheksakümnendatel. See osa on tegelikult optimismi sisendav, sest toona oli ikkagi palju raskem kui täna – muidugi kui jätame hetke koroonasituatsiooni kõrvale, aga ma eeldan, et peale seda kriisi endine elu suures osas taastub.

Mõned asjad on jäänud ka samaks. Mure meie keele pärast, selle muutumine ja kultuuriruumi amerikaniseerumine. Mutt ei suhtu Ameerikasse just ülemäära suure sümpaatiaga, nähes selles raha võimust tulenevat kommertsialiseerumist ja ka primitiviseerumist. Vaadates 2021. aasta pilguga tema toonaste murede peale, tekib ühest küljest tunne, et „issand, mille üle küll toona muret tunti“, ent kui hakata sügavamalt mõtlema, siis oleme me nende arengutega nii ära harjunud, et ei märka, et kõik see ongi juba teostunud, ehkki keel elab sellest hoolimata edasi.

Igal juhul on see jälle üks selline raamat, mis väärib kohta riiulil, kus on teosed, millest saab üksikuid kohti või artikleid aeg-ajalt jälle üle lugeda.

Mihkel Mutt „Meedia mu meedia“  TUUM 1996  
310 lk


8/10


Alexander Genis “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra”

Teema 52 – Esseistika

Lugedes seda raamatut leidsin end mõttelt, et tihti on lugeda raamatutest isegi põnevam kui lugeda raamatut. Vähemalt kehtib see sellise raamatu puhul nagu värskelt lõpetatud Alexander Genise teos. Juba esimestest peatükkidest valdas mind vaimustus autori suure lugemuse, aga ka tema teraste tähelepanekute suhtes, mis nii mõnegi autori puhul avasid tahke, mida ma ise lugedes polnud tähele pannud. Õnneks olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles sel ajal, kui kooliprogrammi tõttu tuli lugeda ohtralt vene klassikat, aga vene klassikalise kirjanduse armastus on mul ilmselt mitte ainult koolis õpitu tulemus, vaid miski vene kirjanduses puudutas ka hinge. Üks mu sõber armastab vene kirjanduse ja eriti vene romansside kohta ütelda, et neis on благородство ja et seda sõna ei saa üheski teises keeles edasi anda. Nojah, mina ei oska ütelda, kas tal on õigus või mitte, aga kindlasti on vene XIX sajandi kirjandus ääretult paeluv ja ega mul ka uuema vene kirjanduse suhtes pole sugugi vähem soojad tunded, sest Ljudmila Ulitskajat pean üheks oma lemmikautoriks üldse.

Genis ei räägi tegelikult mitte ainult vene kirjandusest, vaid ta võtab ette ka paljude muude maade klassikud, süveneb antiiki ja põikab ka Hiinasse. Mõnes mõttes on see raamat ka hea lugemuse eksam, sest tema tõeliselt hõrk maitse avaneb vaid siis, kui olen suurema osa seal mainitud teostest või vähemalt seal mainitud autorite mingidki teosed ka ise läbi lugenud. Minu jaoks oli siin ilmselt kõige nõrgem osa vene luule, eriti Brodski, sest ma pole väga suur luule sõber.

Omaette nauding oli minu jaoks see, kuidas autor rääkis oma raamatukogus, mis siis, et see asus tal keldris ning raamatutest üldse. Ma ei pea siin silmas mitte seda, kuidas ta andis edasi raamatute mõtet või sisu, vaid seda, kuidas ta kirjeldas raamatuid kui asju, nende lõhna, tekstuuri, raamatuid kui elamist elusamaks muutvaid esemeid. Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kodu, kus pole üldse raamatuid ega raamaturiiuleid, on kuidagi steriilne ja surnud, vähemalt minu jaoks.

Genise teos on tegelikult üks neid raamatuid, mis peaks olema selles riiulis, mis asub kohe meie voodi kõrval, et sealt siis aeg-ajalt mõni peatükk üle lugeda. Vähemalt mulle mõjub tema tekst küll nii, et tekib suur iha veel neid ja neid autoreid kas lugema hakata või uuesti üle lugeda. Aga selline ju ühe korraliku kamasuutra mõju peakski olema.

Mulle ei meeldi eriti tsiteerida, aga ühe tsitaadi ma siiski siia paneks. Nimelt jagan ma autoriga tema kirge antiikkirjanduse vastu. Ja selle kohta on ta ütelnud: “Kõige parem antiikkirjanduse juures on see, et ta mahub ühte kappi, ja selles kapis ma tahaksin elada. Mis ei tuleks ju kõne alla ühegi teise kirjanduse puhul (muidugi peale selle, mis moodustab Piibli). Kõikide rahvaste kirjandusi me tunneme ju selle parimate näidete põhjal, antiiki seevastu tervenisti. Võime sattuda võõrasse maailma, mis on mahutatud vähestesse raamatutesse. Ausalt öeldes ei saa ma aru, milleks on vaja veel Harry Potterit, kui on olemas kreeklased.”

10/10

Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Teema 22 – XIX sajandi vene kirjaniku proosateos

Selle raamatu kohta võiks vist ütelda vanarahva viisil “kaua tehtud kaunikene”, sest läbi sain ta alles kolmandal katsel. Ilmselt polnud ma eelmistel kordadel lihtsalt õigel lainel. Leidsin raamatu vahelt isegi viimasel lugemiskatsel sinna jäänud järjehoidja. Nii et võin ütelda, et kuritegu olen lugenud kolm korda, aga karistuse osa suutsin läbi lugeda alles nüüd.

Dostojevski tekitab mõtteid. Sel korral tekkis juba paarsada lehekülge enne raamatu lõppu mul Facebooki seinal arutelu, sest juba raamatu alguses tekkis mul arusaam, et Dostojevski kirjeldab kaastunnet sageli kui midagi arutut, ebamõistlikku ja isegi ebameeldivat: sa aitad kedagi, annad talle ära oma viimase raha, sest sa lihtsalt ei suuda tema kannatusi pealt vaadata, aga nii tehes on sul endal ka ebameeldiv ning pärast ei järgne mitte heaolutunne heast teost, vaid kahetsus ja pigem süütunne, et ei suudetud kiusatusele vastu panna.

Ma ei kahtle Dostojevski psühholoogivõimetes. Ta on väga hea inimestetundja, ta tungib väga sügavalt inimlike motiivide telgitagustesse. Ent just siin on minu jaoks ka selle romaani nõrkus, ütleks et mingil määral kogu Dostojevski nõrkus ning millest on vaba vaid tema teistest teostest kõrgemale tõusev magnum opus “Vennad Karamazovid”. See nõrkus seisneb asjaolus, et Dostojevski kuhjab kokku terve plejaadi mõnevõrra väärastunud või viltukasvanud karaktereid, ent kogu süžee muutub mõnevõrra ebarealistlikuks just seetõttu, et nende kõrval puuduvad niiöelda tavalised inimesed. Jah, võiks oletada, et mängusõltlasena, kelle kogu elu koosnes tihti olukordadest, kus ta tahtis olla parem, aga kirg mängu vastu oli tugevam kui tema, näebki ta maailma nii, et kired on tugevamad kui inimesed. Aga just siin minu meelest ta teeb vea, sest inimesi on igasuguseid ning kuhjates kokku just sellised natuurid, kellel kired on mõistusest ja tahtest üle, muutub raamat mõnevõrra reaalsusekaugeks. Või siis räägib minus lihtsalt külm põhjamaalane, kes pole iial puutunud kokku nii tugevate kirgedega nagu slaavi temperament seda sisaldab?

Just see on minu jaoks “Kuritöö ja karistuse” ainus nõrkus ning just selle suutis Dostojevski “Vendades Karamazovites” ületada, sest viimases on tal tõesti esindatud erinevate psühholoogiliste tüüpide ja ka motiivide spekter kogu selle kirevuses.

Raamat ise oli kindlasti hea ja vähemalt praegu lugesin seda mõnuga. Tekst haaras kohe kaasa. Ilmset on iga teose jaoks mingi oma aeg ja kui sa võtad selle kätte enne seda, või lihtsalt vales meeleseisundis, võib ka parim raamat igavana tunduda ja pooleli jääda.

Samas ma tunnen, et Dostojevski on autor, keda tuleks lugeda suhteliselt harva. Suurtes kontsentratsionides võiks ta hakata mõjutama meie suhtumist inimestesse, tekitama skepsist inimliku headuse ja arukuse suhtes, muutma meie maailmapilti mõnevõrra süngemaks. Aga kindlasti tekitab ta mõtteid ja paneb ka vaidlema. Mina pea iga tema raamatutega kokkupuutumise järel vaidlen endamisi väga tugevalt vastu sellele tema ennastohverdava kristluse ideaalile. Selline enda mahasalgamine ja ohverdamine, mida mitmed tema kangelased enda jaoks lahendusena näevad, pole kindlasti lahendus minu jaoks.

Hinnang on 9/10 (sest 10 punkti on mul Dostojevski puhul reserveeritud tema viimasele romaanile).

Euripides “Hekabe”

Teema nr 2 – Antiikdraama

Antiikaja dramaturgia avastasin enda jaoks keskkooli lõpus. Sealjuures on minu suhtumine antiikaja dramaturgiasse mingis mõttes kontrastsem, kui ühegi hilisema perioodi näidenditesse. Nimelt ma loen vaimustusega tolle ajastu tragöödiaid, ent tolle aja komöödiaid lugedes tunnen, et see on mingi mõttetu jaburdamine, mistõttu ma vist pole ühtegi selle perioodi komöödiat suutnud lõpuni lugeda. Vähemalt Aristophanese nime kuuldes tekib kohe sügav ebameeldivustunne.

“Hekabe” tegevus toimub Trooja sõja lõpus. Trooja on langenud, Hekabe on kaotanud mehe ja enamuse oma lastest, ent tema saatuselöögid pole veel otsas, sest tema tütar Polyxena (vabandan, kui kreeka nimede kujud eesti keeles on teistsugused, mul pole hetkel ühtegi eestikeelset antiikmütoloogia raamatut käepärast) otsustatakse ohverdada Achilleuse haual ning esimene näidendi kolmandik keerlebki selle episoodi ümber. Ent vähe sellest, lained uhuvad randa ka Hekabe ja Priamose noorima poja Polydorose laiba. Viimase on tapnud Traakia kuningas Polymestor, kelle juurde too oli saadetud turvalisse pelgupaika. Tragöödia lõpeb Hekabe kohutava kättemaksuga Polymestorile.

Näidend pole pikk, lugesin seda paralleelselt vene ja inglise keeles, nagu mul on antiiktekstidega varemgi kombeks olnud teha. Ilmselt kõlab kogu see ülalkirjeldatud lühikokkuvõte üsna banaalse ja lihtsana, aga ühegi antiiktragöödia võlu ei seisne mitte süžees, vaid puhtalt selles, kuidas tegelased räägivad. Nüüd, aastaid peale esmalugemist uuesti Euripidese teost üle lugedes tekkis mul küll kohati mõte, et tänapäeva inimesele võib see mingis mõttes mõjuda jälle väga melodramaatilisena, sest sellisel “Oi, kuidas karm saatus ja jumalad mind on kiusanud!” stiilis väljendutakse nüüdisajal pigem mehhiko seebiooperites. Ent tragöödia pole kunagi seebiooper, pigem on viimane kõige traagilise paroodia. Vana-Kreeka dramaturgia üks võtmemõisteid on tõesti saatus ja vahel ka jumalate kapriisne tahe, ent selles kõiges on mingi fatalistlik seotus – üks tegu viib paratamatult teiseni ning sellest vallandub omakorda terve kukkuvate kivide laviin, mille alla siis tragöödia tegelased jäävad. Mis on ilmselt veel oluline: kreeka tragöödiad eksisteerivad tihti eepostest ja müütidest juba tuntuks saanud maastikul, mistõttu on iga üksiktragöödia otsekui üks sisselõige suuremasse pilti. Nii on ka “Hekabel” tegelikult pikk eel- ja järellugu, millest osa võib leida Euripidese teistest näidenditest, osa teiste suurte näitekirjandike teostest, osa aga Homerose eepostest.

Üldiselt eeldab antiiktragöödiate nautimine päris head orienteerumist kogu antiikmütoloogias, seda just seetõttu, et ehkki mingi eellugu tuleneb ka teosest endast, ei tegele teosed kunagi kogu tausta uuestijutustamisega, sest toonaste vaatajate jaoks oli see kõik iseenesestmõistetav ning neid müüte teati peast.

Ma ei oska ütelda, kellele üldse antiiktragöödiaid soovitada. See on tänapäeval sihuke väga selge nišitoode, mida loevad vaid üsna vähesed. Ma isegi ei looda, et seda kirjandusžanri eriti eesti keelde tõlgitaks, mis siis, et kogu säilinu mahuks 5-6 köitesse.

Minu jaoks on antiiktragöödia klassitsistliku tragöödia kõrval olnud ilmselt keskkoolist peale üks suuri lemmikuid. Kuna ma juba sel lainel olen, siis sel aastal kirjutan siin ilmselt mingitest muudest antiikaja draamateostest veel.

PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis sellest teosest kõnelev inglisekeelne Wikipeedia annab lingid päris mitmele inglisekeelsele tõlkele, mida saab netist täiesti vabalt lugeda. Mina ise kasutasin lugedes küll Googlest leitud XVIII sajandi tõlget.

10/10

Aasta kokkuvõtteks

Ma pole sel aastal siin blogis olnud üldse nii tihe kirjutaja, kui ma algselt planeerisin. See on seotud üldse kogu selle 2020. aasta omapäraga minu jaoks. Kui ma täna Facebookis oma elu üldisemalt sel aastal vaatlesin, siis jõudsin järeldusele, et too 2020. ongi mingis mõttes kaotsisolemise aasta. Ma pole veel abikaasa surmast üle saanud ning see seab omad piirid ka lugemisele, veelgi enam aga loetust kirjutamisele. Viimastel kuudel olen üritanud enamiku raamatute kohta mingi mõnelauselise arvamuse postitada Goodreadsi. See, et ma kõik loetud Goodreadsi abil üles tähendan, on juba viimase viie aasta harjumus. Goodreads on ka hea viis saada ülevaade oma aasta lugemise statistikast.

Seega minu tulemus tänaseks on 207 raamatut ning kokku 45228 lehekülge. Ma tean, et seegi tulemus on paljude jaoks muljetavaldav, aga ma olen mitmel aastal lugenud oluliselt rohkem. Veelgi tähtsam on aga tõsiasi, et vaid vähestele sel aastal loetud raamatutele suudan ma vaimustusega tagasi vaadata. Oli hetki, kus lugemine oli otsekui töö või kohustus, mida ma vaimse tervise ja enesetunde huvides lihtsalt sundisin end tegema.

Meelde on jäänud sellised raamatud (osad ka siin blogis mainitud); Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”, Carmina Burana (seda lugesin nii, et Orffi teos mängis paralleelselt kõrval), Bernard Kellermani “Anatoli linn”, Georgi Markovi “Strogovid” ja selle järg “Maa sool”, Jan Potocki “Zaragozast leitud käsikiri”, Margaret Atwoodi “Uputuse aasta” (ilmselt aasta suurim lugemiselamus), Samanta Schweblin “Nähtamatu niit”, Milorad Pavici “Kasaari sõnastik”, Francois Mauriaci “Ussipesa”, Vadim Baranovi “Maksim Gorki elu ja surma saladus”, Charles Williamsi müstilised thrillerid “War in Heaven” ja “The Greater Trumps”, Hindrey “Nõid” ja “Lembitu”, Julian Barnes “Aja müra”, Lampedusa “Gepard” ja Sienkiewiczi “Tule ja mõõgaga”, mille järge ma parasjagu loen. Tegelikult on ka muid häid raamatuid, mis lugemishetkel pakkusid palju … aga näiteks paljud lühemad teosed või näiteks draamateosed kipuvad palju enam ununema. Siia panin kirja just need, millest saadud mulje ka praegu, aasta lõpus, on veel piisavalt tugev ja ere.

Mida siis järgmisest aastast oodata? Ma üritan oma kohustusliku programmi korralikult käima saada ning tahaks enamikust neist teostest ka siin blogis juttu teha. Nii et järgmisel aastal loodetavasti muutub siinne teemadering palju laiemaks ning sissekannete hulk märkimisväärselt suuremaks.

Lugemise väljakutse aastaks 2021

Paar aastat tagasi leidsin Facebookist grupi “Lugemise väljakutse” ja üle aasta oli mul seal päris lõbus neid väljakutseid kaasa teha. Praegu tunnen, et ma olen pigem grupi meelelahutustlikust laadist pigem eemaldunud, aga samas see idee teha endale järgmiseks aastaks mingi kondikava, kuidas ja mida lugeda, hakkas mulle ideena päris meeldima. Ainult et minu puhul pole eesmärgiks mitte rohkem lugeda, vaid pigem fokuseerida end väärtuslikumale ja ka rohkem pingutust nõudvale.

Tegin seepärast enda jaoks järgmiseks aastaks 3 süsteemset väljakutset: väliskirjanduse, eesti kirjanduse, ja ajaloo omad. Õnneks oli mul 2019 aasta väljakutse Exceli fail alles ning jäi üle ainult sinna teemad sisse lüüa.

Väliskirjanduse teemad on esialgse kava kohaselt järgmised

1 Antiikaja poeem, eepos või luulekogu.
2 Antiikdraama
3 Antiikaja proosateos
4 Keskaja või renessanssi poeem või eepos
5 Keskaja või renessanssi proosateos
6 Barokiajastu romaan
7 Barokiajastu draamateos
8 Klassitsistlik draamateos
9 Valgustusaja romaan
10 Valgustusaja draamateos
11 Romantismiajastu draamateos
12 Saksa romantismiajastu proosateos
13 Prantsuse romantismiajastu proosateos
14 Inglise romantismiajastu proosateos
15 Muu euroopa rahva romantismiajastu proosateos
16 “Inglise XIX sajandi realisti romaan, mida pole eesti keelde tõlgitud”
17 Prantsuse XIX sajandi realisti proosateos
18 XIX sajandi realistlik draamateos
19 Skandinaavia XIX sajandi autori proosateos
20 Saksa XIX sajandi autori proosateos
21 Muu euroopa rahva XIX sajandi proosateos
22 Vene XIX sajandi kirjaniku proosateos
23 XX sajandi alguse inglise kirjaniku proosateos
24 XX sajandi alguse prantsuse kirjaniku proosateos
25 XX sajandi alguse saksa kirjaniku proosateos
26 XX sajandi alguse vene kirjaniku proosateos
27 XX sajandi alguse skandinaavia kirjaniku proosateos
28 Nobeli preemia võitnud kirjaniku raamat
29 Modernistlik romaan
30 Teadvuse voolu tehnikas kirjutatud romaan
31 Absurditeatri draamateos
32 XXI sajandi proosateos
33 India kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
34 India kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
35 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
36 Jaapani kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
37 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv proosateos
38 Hiina kirjandusklassikasse kuuluv draamateos
39 Mitmeköiteline panoraamromaan
40 “Nõukogude kirjaniku raamat, mida keegi enam ei loe”
41 Aafrika kirjaniku proosateos
42 Lõuna-Ameerika kirjaniku proosateos
43 USA XIX sajandi kirjaniku teos
44 USA XX sajandi kirjaniku teos
45 Kanada kirjaniku teos
46 Teos lastekirjanduse klassikast
47 Luulekogu
48 Kirjandusauhinna võitnud teos
49 Värskelt ilmunud kirjandusteos välisautorilt
50 Reisikiri
51 Biograafia
52 Esseistika
Lisateema “Raamat, mille puhul sa juba tead, et see on väga halb”

Eesti kirjanduse teemade jaotus on üsna lihtne, see on ehk kõige esialgsem, sest sinna võib mitmeid veel juurde tulla:

1 XIX sajandi proosateos
2 1900-1919 ilmunud proosateos
3 1920-1939 ilmunud proosateos
4 1940-1959 ilmunud proosateos
5 Kuuekümnendate proosateos
6 Seitsmekümnendate proosateos
7 Kaheksakümnendate proosateos
8 Üheksakümnendate proosateos
9 XXI sajandi proosateos
10 Värskelt ilmunud eesti kirjaniku raamat
11 Draamateos
12 Luulekogu
13 Novellikogu
14 Mitmete autoritega kogumikteos
15 Mälestusteraamat

Ajalugu on teemad on järgmised;

1 Antiikaja teemaline
2 Idamaade ajalugu
3 Keskaja teemaline
4 Renessansi teemaline
5 XVII-XVIII sajand
6 XIX sajand
7 Raamat mingist suurest sõjast
8 Raamat mingist valitsejast
9 Raamat vaimuhiiglasest
10 Raamat eesti ajaloost
11 Raamat XX sajandi poliitikust
12 Ajaloofilosoofiline teos

Selline eelprogramm annaks mulle suurema fokuseerituse asjadele, millele tahan rohkem tähelepanu pöörata, sest minu suurim häda on viimasel ajal see, et liiga paljud žanrid pakuvad korraga huvi ning kogu aeg tunnen, et mu lugemine kipub olema kaootiline ja eklektiline.

Aga eks järgmine aasta näitab, kas ma suudan suure entusiasmiga ka selle nimekirja reaalse läbitöötamiseni jõuda. Vähemalt mingi fookuse sellise eesmärgi seadmine võiks ikkagi anda.

Jälle üks postitus mitmetest raamatutest

Ega neid raamatuid, millest saaks ühe pika ja põhjaliku muljete kokkuvõtte, nii palju ei olegi. Kui varem ma kirjutasin oma sissekandeid kohe peale raamatu lõpetamist, siis nüüd leian, et õigem on lasta asjadel kusagil kuu-kaks laagerduda ja kirjutada oma mulje üles alles siis, sest selleks ajaks on jäänud meelde ja sõelale see kõige peamine. Paljude raamatut puhul on aga selleks ajaks kas enamik juba meelest läinud või siis on mulje muutunud nii kahvatuks, et ei viitsigi seda enam kirja panna.

Aga siia tahaks nüüd kirjutada mõnedes teostest, mis on sellised “keskmised” – päris leheküljepikkust juttu neist ei saa, aga mingis mõttes mainida tahaks küll.

Alustan kronoloogilises järjekorras, minnes järjest rohkem minevikku.

Betty Rowlands “Mõrv Viirpuuvillas”. See on üks viimase aja suuremaid pettumusi, nagu paljud teosed, mis on kirjutatud nn. cozy mystery žanris. Kriminaalromaani mõõtu see teos küll välja ei andnud, sest tegelased tegelesid kõige muuga (õieti minu meelest suurt mitte millegagi) ning muuseas lahendasid ka mõrvasid. Põnevust tekkis ainult ehk kümnekonnaks leheküljeks enne lõppu. Muud mõttes oli pigem naistekas, aga ka naisteka mõõtu ta päris välja ei andnud. 3/10

Saltšak Toka “Arati sõna”. Teos rubriigist “neid raamatuid ei loe enam keegi” ja loodetavasti seda rohkem keegi eriti ei loegi, sest see 1957. aastal Stalini Preemia Laureaatide sarjas ilmunud teos sobib lugemiseks vaid neile, kel on minuga sarnane huumorimeel ja kes tahab irvitada ideoloogiliste nõmeduste üle. Tegu oli Tuva parteijuhi noorepõlvemälestustega, mis olid kirja pandud ülimalt lamedalt ning mul läks pidevalt Leonid Brežnevi “surematute mälestuste” peale, mis minu kooliajal just ilmusid. 2/10

George R.R. Martin “Haviland Tufi reisid”. Hea meelelahutuslik seiklusulme. Täiesti pretensioonitu ja sobib ideaalselt rongis lugemiseks. Ma pean iga nädal 6-8 korda sõitma tund aega Paldiski ja Tondi vahel ning mitte iga raamat ei haara piisavalt, et teda sel rongisõidul lugeda. 7/10

Ambrose Bierce “The Monk and the Hangman’s Daughter”. Keskaegsel Saksamaal toimuv lugu ameerika autori sulest. Omamoodi legend, mille põhiteemaks on usuline silmakirjalikkus. Umbes pool lühiromaani on peategelasest munk päris sümpaatne, ent tema hingeline argus ja valelikkus teevad temast lõpuks päris ebasümpaatse tegelase. 6/10

Ja lõpuks, terve hulk vihikromaane Perry Rhodani sarjast. Võtsin ette Perry Rhodani fännide poolt selle megasarja parimaks alamsarjaks hääletatud “Die Meister der Insel” ning lugesin sellest läbi 7 esimest romaani. Tsükkel ise koosneb 100 vihikust, ma pole kindel, kes ma kogu tsükli iial läbi loen, aga vahepeal on sellist täiesti pretensioonitud pulpi ka vahelduseks mõnus lugeda. 4/10

Charles Williams – War in Heaven

Charles Williams on autor, keda ilmselt enamik eesti lugejatest üldse ei tea, sest eesti keelde pole temast tõlgitud mitte ühtegi raamatut. Küll pole antud žanr eesti lugejale sugugi tundmatu, sest selliseid “üleloomuliku thrilleri” žanris raamatuid on meie maal üllitanud ennekõike kirjastus Ersen oma sarjas “Raamat, mida peab lugema”, aga kahjuks on need tihti üsna suvaliselt valitud ning halvas tõlkes. Lisaks on sellest                žanrist tänapäeval saanud odava ajaviitekirjanduse osa, kus paljud teemad on kümneid kordi üleekspluateeritud. Sellepärast on
üleloomulik thriller kindlasti kirjandusžanr, mille paljud kohe prügikasti viskavad, sest tegelikult pakub see huvi vaid neile, keda erutab ka religioon, müstika ja see, mida tänapäeval ekslikult esoteerikaks nimetatakse, mis seda aga kohe kindlasti ei ole.

Charles Williamsi puhul tuleb siiski teha mõningasi mööndusi, mis viivad tema niiöelda rohkem kirjanduse plusspoolele kui tema tänased epigoonid. Nimelt on tema raamatud ilmunud aastatel 1931-1945, mil „üleloomulik thriller“ selle tänasel kujul polnud veel tekkinud. Kõik Dan Brownid ja James Rollinsid olid veel sündimata ning kogu see žanr polnud veel massikirjandus nagu täna, vaid pigem üsna selge nišitoode. Williams ise on kirjutanud paljudes eri žanrites ning avaldanud muuhulgas ka teoloogilisi traktaate, aga ta on kirjanduse ajalukku jäänud pigem oma romaanidega.

Minu huvi Williamsi vastu tekkis mõni aasta tagasi peamiselt tema romaani „The Greater Trumps“ tõttu, sest üritan läbi lugeda kõik ilukirjanduslikud teosed, mis kas põhinevat Taro kaartide pakil või siis on neli kaartidel raamatus väga oluline roll. Et „The Greater Trumps“ on tema sarja neljas teos, otsustasin enne läbi lugeda sarja avaosa, milleks ongi „War in Heaven“.

Kellele võiks Willams meeldida? Ilmselt neile, kellele pakub huvi just kristlik mütoloogia, okultism ja see vaimsuse vool, mis oli Euroopas valitsev enne Teist Maailmasõda. Tänasest New Agest oli toonane spirituaalne traditsioon ikka päris erinev. „War in Heaven“ keskendub ühele kesksetest keskaegsetest müütidest – Pühale Graalile. Nimelt ilmub ühes kolkakoguduses päevavalgele ei miski muu kui Püha Graal ning edasi järgneb pinev heitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel, kus esimesed üritavad Graali kaitsta, teised aga esmalt enda kasuks ära kasutada, hiljem aga lausa hävitada.

Stiili poolest võiks raamat sobida neile, kellele meeldib see, kuidas kirjutati kriminaal- ja põnevuskirjandust enne Teist Maailmasõda, esimesena tulevad meelde osade Edgar Wallace romaanide stiil, kus tegutsevad härrasmehed ja tegevus pole kunagi liialt verine.  Kui selline vanamoeline stiil lugejale ei istu, siis pole ka antud raamat ilmselt tema jaoks.

Minu jaoks oligi selle raamatu lugemisel oluliseks terve rea minu jaoks huvitavate elementide kooseksisteerimine: kristlikud keskaegsed müüdid, paras annus üleloomulikkust ja müstikat ning sinna juurde härrasmeestest detektiivid ja valguse kaitsjad. Ehk siis nii stiililiselt kui temaatiliselt oli teos just selline, mida ma armastan. Ees ootavad veel selle sarja järgmised osad, ehkki, nagu selgub, pole need üldse omavahel ei ajaliselt ega tegevuslikult seotud, nii et neid võib lugeda suvalises järjekorras.

8/10

Teosed, millest on raske midagi kirjutada

Viimasel ajal on mulle sattunud palju selliseid raamatuid, mis kas ei tekita piisavalt mõtteid, ehkki on hästi kirjutatud, või mis on oma laadilt või žanrilt sellised, millest ma ei oska kohe midagi kirjutada.

Üks selliseid žanre, millest mina oma kirjandusalase analüüsioskusega lihtsalt ei oska kirjutada, aga mis mulle tohutult meeldib, on klassikaline värssdraama. Miks ma ütlen, et ei oska kirjutada? Sest selle žanri kogu võlu pole mitte niivõrd sellest, millest see räägib või milline on teose süžee, samuti ka mitte selles, mis on teose iva või põhipoint. Värssdraama põhiline võlu on selles KUIDAS see on kirjutatud, milline on keelekasutus, stiil. Üks korralik värssides näidend peab hakkama kõrvus helisema, sa otsekui kuuled näitlejate repliike oma sisemise kuulmisega, sellal kui sa vaikselt silmadega seda teksti läbid.

Viimaste kuude lugemisvaras on hulk seda laadi teoseid: Thomas Middletoni “The Revenger’s Tragedy” ja “The Changeling”, Pierre Corneille’i “Nicomedas”, John Fordi “The Broken Heart”, John Websteri “The Devil’s Law Case” ja “Sir Thomas Wyatt”, Thomas Dekkeri “The Bloody Banquet” ja lõpuks ka eestikeelse Shakespeare’i “Kogutud teoste” 5. köide, kus on mõned tema kõige kuulsamad teosed.

Inglise Elisabethi ja Jacob I aegseid teoseid olen lugenud originaalis, Corneille’i puhul pean kasutama venekeelset tõlget, sest prantsuse keelt ma peaaegu ei oska ja selliste vanade tekstide lugemine eeldaks lausa väga head keeletundmist.

Mis on aga just sellistes sajandeid tagasi kirjutatud tekstide peamine võlu? Mingis mõttes ma võrdlen nende lugemist hoopis teise kultuurivaldkonnaga, nimelt ooperi kuulamisega (eelistan ooperit rohkem kuulata kui vaadata). Mõlemal korral on põhiemotsiooniks või hoiakuks teatav ülevus – pean siin muidugi silmas eelkõige klassikalist opera seriat. Ka klassikalise tragöödia ja ajalookroonika, vähemal määral komöödia puhul, on nende mõju tavaelust kuhugi kõrgemale tõstev. Ei ole sugugi juhus, et suur hulk klassikalisi draamateoseid kõnelevad antiikaja kangelastest, jumalatest, ülikutest. Selles suhtes on muidugi prantsuse klassitsism, kuhu ka Pierre Corneille kuulub, märgatavalt “kõrgema” stiiliga kui Shakespeare ja tema kaasaegsed. Klassikalist tragöödiat lugedes ma mingis mõttes saan aru ka meie marukatoliiklastest, kelle jaoks tänapäev tundubki madala ja lodevana ning kes igatsevad midagi kõrget, heroilist ja aristokraatlikku. Ainult selle vahega, et kui mina saan oma kõrge ja heroilise annuse kirjandusest kätte ja ei hakka teistelt sellist käitumist nõudma, siis nemad tahaks kogu tänast maailma “kõrgeks ja heroiliseks” kujundada 😉 .

Klassikalise tragöödia ja üldse draama sisu ümber jutustama hakates võiks me aga lausa šokeeritult avastada, kui lihtsakoeline ja primitiivne see süžee tegelikult on ning siin on jälle sobiv võrdlus ooperiga. Ka ooperi puhul on vahel sisukokkuvõtted lugedes tunne, et “Issand, milline mehhiko seebiooper” … aga kogu võlu on mõlema puhul puhtalt vormis – nii keelelises kui muusikalises vormis.

Shakespeare kaasaegsetega on mul ka kummaline ajalugu. Kusagil aasta-kaks peale keskkooli, kui olin vist kogu eesti keeles ilmunud Shakespeare läbi lugenud, avastasin, et vene keeles on ilmunud kaheköiteline kogumik “Современники Шекспира”. Ainult et raamatukogudes, mille lugeja ma olin, oli see 50’ndatel ilmunud raamat küll kataloogis, aga tegelikkuses kaotsi läinud. Ja need paljud sellised raamatud, mida ma olin raamatukoguhoidjalt lausa kümme ja rohkem kordi tellinud ja mida ma ei olnud saanud, tungisid mulle alateadvusse, nii et ma olen isegi näinud und, et see raamat on mul olemas.

Tänasel päeval loen enamusi neist tekstidest originaalis ning ei saa siinkohal mitte kiitmata jätta kirjastust Delphi Classics, mis tegutseb autoriõigusega mitte kaetud autorite TÄIELIKE kogutud teoste väljaandmisega. Ka nende Shakespeare’i teostekogu sisaldab ka tema apokrüüfilisi teoseid, kui neid teoseid, mille puhul arvatakse teda üheks kaasautoriks.

Üks häda küll nende vanade draamateostega on, nimelt vahel tahaks ikkagi loetu üle ka muljeid vahetada, aga kui Shakespeare’i tuntumaid näidendeid tuntekse päris hästi, siis kõik need muud autorid on tänapäeval vaid tõeliste friikide lugemislaual ning enamik inimesi pole vist neist isegi kuulnud. Sellest on aga tõsiselt kahju, nagu ka asjaolust, et mitte keegi tänapäeval ei kirjuta enam sellises “kõrgstiilis” värssdraamasid. Aga kardetavasti ei oleks neil vist ka eriti vaatajaid.

Леонид Андреев “Анатэма”

Lõpetasin selle raamatu vahetult peale Ortega y Gasseti “Masside mässu” ning need kaks teost kuidagi haakuvad väga sügavalt.

“Anathema” on just sellest stiilis tragöödia, mis mulle tohutult meeldib. See on kirjutatud sellises ülevas laulvas keeles, selle sisu on suuresti üldistav mõistujutt. Teose peategelaseks on Anathemaks nimetatud deemon või Saatan, kes on võtnud nõuks hukutada vaga juudi David Leizeri. Autor on oma deemoni kuju üles ehitanud nii, et ligi pool näidentid jätab ta igati sümpaatse mulje. Ta tuleb sõbralikult David Leizeri juurde, kelle elu on olnud üksainus vaesus ja viletsus alates sellest hetkest, mil tema vanem vend nekrutiksvõtmise eest põgenes ning David tema asemel sõjaväkke pidi minema. Davidi elu on möödunud vaesuses, tema kuuest lapsest neli on surnud nälga, poeg on tiisikusse suremas, kogu elu on üksainus puudus ja viletsus. Ja siis tuleb deemon Anathema ja teatab, et tema vend on surnud ja jätnud talle päranduseks neli miljonit rubla, mis toona oli ikka ääretult suur raha.

David naudib lühikest aega oma rikkust, ent jõuab peagi järeldusele, et tal pole seda vaja ning jagab kõik vaestele. Aga just sellest, vaestele jagamise teos, avaldub tema huku algus. Sest kumu, et kusagil on David Leizer, kes jagab raha, ei vaibu, vaid laieneb pidevalt. Sellele lisanduvad ka kuuldused imetegudest, surnute ülesäratamisest ning lõpuks on Davidi maja ümber rahvamassid, kes nõuavad, et neid aidataks, et neid tervendatakse, neile raha antaks, nende lahkunud lähedased üles äratataks. Ehkki David üritab nende eest põgeneda, leiab mass ta ikka ja jälle üles ning viskab kividega surnuks. Anathema lisab veel irooniliselt, et varsti tuleb seesama mass ja korraldab enda poole surnuks visatud Davidile hiilgavad matused ning siis hakatakse tema haual imesid ootama. Sest niimoodi ju käitubki mass.

Mulle haakus teos just äsjalõpetatud Ortega y Gasseti “Masside mässuga”. Sest ka Andrejev näitab inimhulki nende kõige ebameeldivamast küljest: kui irratsionaalset, alati näljast karja, kes hammustab kätt, mis teda toitab, niipea kui see ei tee kõike nii, nagu kari tahab.

Andrejevi tragöödia puhul on üks suurepärane joon veel selle stiil. Ehkki teos on kirjutatud proosas, on selle kõla päris sageli laulev. Vähemalt minu kõrvus kuuldus seda lugedes pidevalt selline heroilis-pateetiline hääletoon, millega näitlejad seda ette kannavad.

Muuseas, kiriku survel keelustati teos varsti peale esietendust, sest kiriku meelest sarnases Davidi kuju liialt Jeesusele.

10/10