Pikem vaikus

Kuidagi on juhtunud nii, et olen siin blogis peaaegu pool aastat vait olnud. See ei tähenda, et ma sel ajal poleks midagi lugenud. Lihtsalt vahepeal kippus meeleolu tumedaks ja siis tuli see karantiin, mistõttu aju on olnud pigem selline väsinud ja kirjutamisvõime madal.

Ega ma ka selle aasta kirjutistega väga rahul ei ole. Lihtsalt hetkel midagi paremat ei suuda, aga kui ma paremat ei suuda, siis olen ka pikemalt vait. Kirjutada tasub vaid siis, kui tõesti see kirjutis loob mingigi uue kvaliteedi, annab mingeid uusi vaatenurki või vähemalt peegeldab mingeid mõtteid, mida raamat on tekitanud. Lihtsalt “lugesin raamatut X, meeldis väga” või “ei meeldinud” pole mõtet üldse kirjutama hakata.

Ehk siis teemaks see, et ka mõtted millegi üle peavad olema sedavõrd kvaliteetsed, et sa ei häbene neid teistele näidata. Aga see eeldab, et aju poleks väsinud ja ka raamat oleks selline, mis lausa sunnib endast kirjutama.

Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”

See on nüüd teine Remarque raamat, mida ma ühe kuu jooksul olen lugenud. Ja jälle torkas juba raamatut lugedes silma see, mida ma juba “Aeg antud elada, aeg antud surra” juures täheldasin. Remarque on suurepärane varjatud meeleolu autor. Tema teoses näiliselt ei toimu suurt midagi, aga kõike saadab läheneva huku ja hävingu meeleolu.

Tegelikult tekkis mul kusagil poole raamatu peal isegi mõte, et kuidas oleks seda raamatut lugeda ilma teadmiseta, et vaevalt aasta peale raamatus kujutatud sündmusi on Prantsusmaa juba saksa vägede poolt okupeeritud? Kas oleks ka siis kõiges tajutav see läheneva lõpu meeleolu? Aga ilmselt ei saagi seda teada, sest ajalooteadmisi ära unustada pole võimalik ning juba esimestest lehekülgedest peale lugesin raamatut teadmisega, et neil tegelastel on vaid aasta jäänud.

Ma kujutan ette, et paljud võivad seda lugeda kui raamatut armastusest. Minu jaoks oli see jälle huvitav raamat selle poolest, et seal oli läbiv armastuse ja suhteliin, aga see liin oli lõppkokkuvõttes täiesti teisejärguline. Põhiline teema oli hüljatuse, mitte kuhugile kuulumise, kodutuse ja kõleduse teema. Ja seda oskas autor edasi anda üsna minimalistlike vahenditega.

Ja ikka pean ütlema, et Remarque on minu jaoks see “peaaegu” autor. Tunnen, et see on hea raamat, aga sügavalt puudutada ja vapustada ta mind millegipärast ei suuda. Ehk olen ma ise rohkem selline klassikalise tragöödia “kuvaldaga pähe” tüüpe, kelle jaoks tõeline elamus on midagi veel tugevamat, aga vahel ka julmemat!

8/10

Roger Scruton “How to Be a Conservative”

Olin juba tükk aega plaaninud seda raamatut lugeda ja eelmisel suvel jõudnud seda ka alustada, aga alles nüüd suutsin leida aega see lõpuni lugeda. Tegelikult olen viimasel ajal pikalt mõtisklenud teemal, mil määral olen ma konservatiiviks muutunud ja mis punktides olen ma endiselt liberaalsete vaadetega?

Huvitaval kombel üht minu jaoks primaarset konservatiivset teemat Scruton üldse ei käsitlegi. Selleks teemaks on ühiskonna klassid või seisused. Ja just selles teemas on internet, eriti Facebook mind ennast jõle konservatiivseks ja selgelt parempoolseks muutnud. Sest just interneti kaudu saab selgeks, kui primitiivsed ja puhtalt instinktiiv-animaalsel tasandi reaktsioonidest lähtuvad on suur osa inimesi. Ja see ei ole asi, mida saaks parandada haridusega, sest on hulgaliselt instinktiiv-animaalselt reageerivaid formaalse kõrgharidusega indiviide. See on tegelikult suurim argument parempoolsuse ja teoreetiliselt ka klassi- või seisusliku ühiskonna kasuks … ainult et ka klassid ja seisused ei päästa siin suurt midagi, kui nad on sotsiaalselt vähemobiilsed ning vereliini mööda kõrge päritoluga isik ei saa madala käitumise korral sealt kiiresti välja kukkuda. Inimesed ei ole võrdsed. Mingil määral Scruton seda ka rõhutas, aga minu meelest oli ta selles teemas veel liialt leebe.

Suur osa Scrutoni raamatust oli ka selline, mida võiks pidada mõistlikuks ja arukaks. See käsitleb konservatiivsust kui alalhoidlikku hoiakut, mis eesti vanasõna kohaselt enne üheksa korda mõõdab ja alles siis lõikab. Tema rõhk valikuvabadusele, mis jällegi on selgelt parempoolsem, kui sotsialistide ettehooldus, on mulle saanud südamelähedaseks just vanemas eas, ehk ka selle tõttu, et olen nüüd juba ligi 20 aastat ise enda tööandja ja pean seetõttu alati ISE hakkama saama, ilma riigile väga lootmata. Ilmselt olen Scrutonist mõnevõrra introvertsem ja individualistlikum, aga see on juba isikliku hoiaku teema.

Mis aga minu jaoks ehk selle raamatu juures jäi kõige kummalisemaks, oli Scrutoni lähenemine kristlusele. Religioon on üldse teema, milles ma paljudele mõtlejatele vastu vaidlen. Scrutoni põhirõhk tundus olevat religiooni sotsiaalsetel funktsioonidel, religioon kui kogudus, kombestik, moraal jne. See on kõik tore, aga ma ei tajunud tema teoses üldse religiooni metafüüsilist või lunastuslikku teemat. Minu jaoks on kõik religioonid eelkõige tee mateeriast välja, kuhu meie hing on vangi pandud. See on primaarne. Just selle tõttu on kummastav lugeda argumente, mis on faktiliselt kõik siinpoolsuses ning aeg-ajalt just konservatiivide leerist kostuvat “religioon on etteantud vastus inimeste küsimustele, selleks et inimene ei uuriks ega küsiks asjade kohta, millest ta nagunii midagi aru ei saa”. Ajuti tajusin ka Scrutonis just seda hoiakut. Loomulikult siin tuleb mängu minu enda kogemus kristlusega üldse, mille tõttu ma juba ammu olen leidnud, et tänane kristlus on liialt maailmakeskne ja siinpoolsuses kinni! Religiooni tuum on alati munklus ja need praktikad, millega suretab oma keha, et vabaneda mateeria vangistusest. Maapealne paradiis jäägu teistele. Ja kristlus kui maa peal korda loov moraaliõpetus, kogudus ja heategevusorgan jäägu teistele.

Seega vastuolulised tunded. Siiagi tuli rohkem kriitikat kui seda, mis raamatus meeldis, ehkki ka viimast oli omajagu.

3/5

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator”

Selle aasta esimene suur lugemiselamus. Kõigepealt veidi sisust. Haiglapalatis ärkab mees, kes ei mäleta oma endisest elust peaaegu midagi. Tasapisi hakkavad mälestused tagasi tulema, aga neis on suur erinevus keskkonnast, mis ärganut ümbritseb. Tasapisi selgub, et ärganu mälestused on XX sajandi algusaastatest, aga väljas on aasta 1999.

Jevgeni Vodolazkin on oma romaanis sooritanud huvitava võtte – ta on lasknud kodusõja ja revolutsioonijärgse terrori ajastu inimesel sattuda otse 90’ndate Venemaale. Nii on romaanil otsekui mitu liini ja see toimub mitmes ajas korraga: kõigepealt on seal ärganu mälestused revolutsiooni-eelsest ajast, sellele järgnenud kaosest ja stalinliku terrori algusaastate laagrikogemustest ning seal on sellesama inimese muljed täiesti teisest keskkonnast: 90’ndate varakapitalistlikust Venemaast. Ajuti traagiline, ajuti groteskne, vahepeal aga vene kirjandusele omaselt lüüriline teos. Sellele lisandub veel hilisem traagiline motiiv peategelase järjest halveneva tervise tõttu.

Mulle on alati olnud tohutult intrigeeriv selline teema, kus mingist eelmisest ajastust pärit inimene satub meie aega. Ma olen lapsena fantaseerinud sellest, kuidas tunneks end mõni sajanditetagune kuulsus siin ja praegu, kuidas näiteks Mozart suhtuks meie tänasesse rockmuusikasse jne. Vodolazkin vastandab kaks väga kontrastset ajastut, valides selleks tänapäevaseks ajaks mitte praeguse Putini Venemaa, vaid hoopis 90’ndate lõpu Jeltsini ajastu, millega võrreldes on kontrast isegi suurem, aga mis samas on autori nägemuses omandanud ka hulganisti groteskseid jooni. Kuidas tunneb end inimene, kes sooritab unikaalse asjaolude kokkusattumuse tõttu korraga peaaegu 70 aastase ajahüppe? Pean ütlema, et autor on isegi minust optimistlikum ning tema tegelane kohaneb tänase ajaga isegi paremini, kui mina seda võimalikuks peaksin. Aga siiski on hoolimata välisest kohanemisest peategelase hinges siiski 70 aastane auk.

Romaan on kirjutatud mitme tegelase pidevalt vahelduvatest vaatenurkadest. Jutustajateks on ärganu ise, tema raviarst ja tema kunagise armastatu lapselaps, kellega tal romaani käigus soojemad suhted tekivad. Raamatut on väga raske siin blogis edasi anda, sest selle peamine väärtus on ehk hoopis kirjeldustes ja selles kuidas autor tegelaste tundeid, aistinguid ja reaktsioone kirjeldab.

Igal juhul on see nüüd raamat, mida ma julgen kindlasti soovitada ning annan talle kindlalt 10 punkti 10st.

Jevgeni Vodolazkin “Aviaator” Postimehe kirjastus 2019
10/10

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra”

Erich Maria Remarque on autor, kes on seisnud mul ootejärjekorras aastakümneid. Tema raamatud on riiulitel, olen neid veidi lehitsenud, olen sõpradega nendest isegi vestelnud, aga seni polnud ma ühtegi neist läbi lugenud. Üldse on see, mis raamatuid me lugema hakkame ja mis aastaid ootele jäävad, üsna müstiline teema. Näiteks Dostojevski “Kuritöö ja karistus” on raamat, mille puhul alati tuleb miski vahele, küll mingi teine raamat, küll kiire tööperiood, küll kolimine … ja raamat jääb jälle kord pooleli. Remarque on aga olnud aastaid sellises “kohe kohe võtan kätte” staatuses. Olen vahepeal teda veel kõvasti juurdegi ostnud, nii et viimane aeg oli mingi raamat ka lõpuks läbi lugeda.

Remarque puhul torkab kõigepealt silma tema väga kergestiloetav stiil. Raamat otsekui lendab käes, selles puuduvad sellised väga pikad kirjeldavad lõigud või tegelaste lehekülgedepikkused sisemonoloogid. Autor eelistab kõike näidata läbi sündmustiku, aga just seetõttu võib ütelda, et ta jätab paljud asjad ka lugejale endale mõista. Remarque’i võib lugeda nii kiirustades ja pealiskaudselt, nii et tema romaanid ongi kergesti loetavad ja isegi põnevad, aga võib lugeda ka süvenenumalt, oma mõtetega autori pealispinna alla tungides. Teda võiks nimetada menukirjanikuks just selle kergestiloetavuse tõttu, aga sellele, kes viitsib, on avatud veel teinegi plaan.

“Aeg antud elada, aeg antud surra” on ehk vale raamat Remarque’i teostega alustamiseks, sest tegu on ühe tema hilisematest teostest ja loogiline oleks alustada hoopis “Läänerindel muutusteta” lugemisega. Aga viimane on mul aastaid tagasi kuhugi rändama läinud ning osta.ee oksjonitel on sel romaanil üllatavalt kõrge hind (enamuse Remarque teistest raamatutest olen saanud osta keskmiselt hinnaga 0.50 EUR). “Aeg antud elada, aeg antud surra” on üsna traagiline lugu mõttetu sõja tõttu purunenud eludest ja inimeste võimest ka lootusetutes oludes õnnekübemeid leida. Enamus romaani tegevusest ei toimu mitte sõjaväljal, vaid peategelase puhkuse ajal ühes Saksamaa linnas, kuhu sõda iga päevaga üha julmemalt ja purustavamalt sisse tungib. Aga ka selles linnas elatakse, armastatakse ja lõbutsetaksegi pidevatest pommirünnakutest hoolimata. Remarque’i jutustamismaneerile on omane, et ta võib ka kõige jubedamatest asjadest kirjutada kuidagi õhuliselt ja kergelt, temas puudub see nõukogude sõjaromaanidele omane raskepärane heroilisus, aga just selle õhulisuse ja näiva kergluse tõttu on sõda ajuti palju õudsem.

Võtsin juba kapist välja järgmise Remarque’i raamatu “Arc de Triomphe” ja loodetavasti ei tule midagi vahele ning saan selle juba jaanuarikuu jooksul samuti läbi lugeda.

Erich Maria Remarque “Aeg antud elada, aeg antud surra.” Eesti Riiklik Kirjastus 1958
8/10 (edaspidi panen raamatutele hindeid mitte 5 palli süsteemis, nagu seni, vaid 10 pallise skaala järgi)

Jose Saramago “Tujukas surm”

Peale hulga raamatute lugemist, mis ei olnudki just halvad, aga lihtsalt ei tekitanud piisavalt mõtteid, mida siia kirja panna, jõudsin enne aasta lõppu lugeda siiski läbi ka ühe raamatu, mis oli piisavalt intrigeeriva sisuga, et sellest ka pikemalt kirjutada.

Jose Saramago raamat koosneb otsekui kahest osast. Esimene osa jutustab sellest, mis juhtub ühe riigi ühiskonnakorraldusega (aga ma arvan, et nii oleks iga riigiga), kui ühel päeval inimesed lakkaks suremast. Nimelt tüdineb selle riigi surm oma tööst ning mitmete kuude jooksul ei sure selles riigis mitte keegi. Võiks ju ütelda, et inimesed ongi seda oodanud. Aga kas ikka on? Sest mittesuremine ei tähenda mitte igavest tervist ja heaolu, vaid seda, et haiguste ja vaevade käes virelejad lihtsalt ei tee seda viimset hingetõmmet. Ja nii hakkab iga kuuga kogunema üha rohkem neid, kes on sellises faktiliselt surnud aga ikkagi elusas seisundis. See põhjustab tohutult segadusi, mida autor üsna irooniliselt kirjeldada suudab. Eriti irooniline on ta muidugi kiriku suhtes, kes üritab igast olukorrast endale kasu lõigata.

Raamatu teine pool on palju lüürilisem ja kogu juhtunu on näidatud läbi surma silmade, keda autor näeb kauni parimas eas naisena (ehkki esialgu küll vaid sellise naise skeletina) koos iga leheküljega üha suurenevate naiselike tunnete ja tujudega. Juhtubki see, mis juhtuma pidi – surm armub. Ja kuigi ta on vahepeal oma kohustuste juurde tagasi pöördunud ning inimesed on jälle surema hakanud, lõpeb raamat lausega “ja järgmisel päeval ei surnud mitte keegi”.

Me oleme harjunud surma pidama halvaks, lääne ühiskond pigem kardab surma ja üritab seda kõigest jõust elu äärealadele tõrjuda. Aga ometi, nagu selgub sellest raamatust, ei saa meie elu toimida ilma surmata. Autor ironiseerib kõigi nende institutsioonide üle, mis on surmast teinud endale elatusvahendi, ent samas näitab ka seda, et selliste institutsioonide olemasolu on paratamatus. Surm ei ole vaenlane, ta on pigem miski, mis hoiab meie maailma. Tegelikult hoiab ta ka meid, sest raamatu ridadel on hulganisti tegelasi, kes tegelikult tahaks võimalikult kiiresti surra, ainult et see pole võimalik.

Omaette huvitav on autori kirjutamisstiil. Esiotsa oli seda päris raske lugeda, sest autor ei kasuta üldse otsest kõnet tähistavaid kirjavahemärke. Kogu dialoog on antud edasi viisil, nagu jutustaks sellest kõrvaltvaataja ning kõik tegelaste repliigid on ilma eristuseta antud tekstimassiivi sees. See võte loob mulje, et seda juttu räägib keegi, kes näeb nii kõiki inimesi kui ka surma, keegi, kes on kõrgemal kui inimesed ja isegi surm.

4/5 Jose Saramago “Tujukas surm” Eesti Raamat 2018 208 lk

Lugemisaastast 2019

Olen viimasel kuul olnud väga vilets sissekannete tegija. Nagu igal aastal, on ka nüüd just novembri lõpp ja detsembri esimene pool minu kõige intensiivsem tööperiood, mistõttu lugenud olen küll, aga mingeid muljeid pole kirja panna suutnud. Sellistel perioodidel ma vahel otsekui loen mingis mõttes “automaatrežiimil” ja valin pigem kergemaid raamatuid.

Aastaks võetud eesmärk – lugeda läbi 250 raamatut, sai täna hommikul täis. Üsna selge on ka see, et sellist arvu ma rohkem eesmärgiks ei võta, sest ehkki see on täiesti saavutatav, mõjutab see lõppkokkuvõttes loetud raamatute paksust. Kahel eelmisel aastal lugesin ma ka 200 raamatu ringis, aga mõlemal aastal oli loetu seas märgatavalt rohkem mahukaid teoseid, sel aastal on kõige paksem raamat alla 600 leheküljeline.

Tegelikult langes selle aasta sisse ju ka üks kuu, kus ma praktiliselt üldse ei lugenud, pool septembrit ja pool oktoobrit, mis läks Liisi haiguse ja matuste peale ja ka peale selle peaaegu lugemisvaba perioodi lõppu suutsin pikka aega lugeda vaid lasteraamatuid ja väga kerget meelelahutust.

Üldse pean seda aastat lugemise mõttes segaseks aastaks. Kui ma nüüd aasta peale tagasi vaatan, siis midagi väga eredat, mida ka kogu aasta elamuseks võiks nimetada, ei jäägi meelde. Aasta ilma suurte avastuste, suurte elamuste ja vapustavate teosteta. Kui ma praegu vaatasin oma Goodreadsi raamaturiiulit, kuhu ma kõik loetu punktuaalselt kirja panen, siis viie tärniga hinnatud raamatud on enamuses “Loomingu Raamatukogu” vihikud, ainult David Vseviovi elulugu ja Dovlatovi “Leivatöö. Võõramaa naine” on need teosed, mis võiks nende “Loomingu Raamatukogu” väljaannete kõrvale astuda.

Seda kõike kirjutades pean ütlema, et mu aju pole ikka veel täielikult tööst välja puhanud, ehkki olen juba kolmandat päeva jõulupuhkusel. Aga sellise kurnatud mõistusega ei suuda ma mingit korralikumat sissekannet teha. Seega jääbki üle nentida, et ehk järgmine aasta toob rohkem teravamat mõistust ja võimet jälle ka oma tekkinud mõtteid kirja panna.

Olga Tokarczuk – Maailma kõige inetum naisterahvas / Путь Людей Книги

Olga Tokarczuki nimi ei ütelnud mulle enne viimaste nobelistide väljakuulutamist mitte midagi. “Loomingu Raamatukogus” olev “Maailma kõige inetum naisterahvas” oli mul juba paar aastat riiulis, aga seni polnud seda kätte võtnud. Võib ütelda, et nagu “Loomingu Raamatukoguga” sageli juhtub, on nende lühikesed valikud autori loomingust otsekui isutekitajateks: esmatutvuse järgi sa kas tunned mingit tõmmet autori suunas või ei tunne. Siiski pean selle raamatu puhul ütlema, et palju suurem isutekitaja oli järelsõna, kus oli juttu ka Tokarczuki romaanidest.

Kogu ise on valik autori novellidest, mida kõiki iseloomustab ehk mitte päris oma õiges kohas olemine. Kõige eredamalt jäi meelde just mitte sõnagi poola keelt ostkava võõramaise professori seiklused Poolas, kus see võõrsilolemine avaldus kõige puhtamal kujul. Aga sellest “Loomingu Raamatukogu” kogust ei tahagi praegu pikemalt rääkida, vaid läheks kohe vahetult peale selle lugemist alustatud Tokarczuki 1993. aastal ilmunud debüütromaani “Raamaturahva reis” juurde. Lugesin seda vene keeles, kirjastuses ACT aastal 2002 ilmunud tõlkes.

undefined “Raamaturahva reis” (ehk vene keeles “Путь Людей Книги” on raamat ideaali otsingutest ja selles, kes on väärt seda leidma ja kes mitte. Raamatut võib pidada mingis mõttes müstiliseks romaaniks ja lugeda seda kui põnevat teost, Teisest küljest võib seda näha kui mõistujuttu inimlikest ideaaliotsingutest ja usust, et kusagil on see Ideaalne, mis teeb imesid ja annab Teadmise ja Tarkuse!

Raamat jutustab salaordu liikmetest, kes on seadnud endale eesmärgiks otsida üles Püreneede mäestiku ühte mahajäetud kloostrisse peidetud kunagi Piibli patriarhile Eenokile antud Raamat, milles peituvat Teadmine, mis tegevat imesid ja täitvat soove. Ja nagu selliste rännakutega ikka hakkavad osalised, kes pole väärt seda imet kogema järk-järgult ära kukkuma ning lisanduvad need, kes algselt pole seda üldse otsinud. Oma lahenduses on Tokarczuk tegelikult läbinisti traditsiooniline: Raamatuni jõuab ja seda saab katsuda vaid see seltskonna liige, kes seda üldse ei otsi ja kelle jaoks see pole üldse oluline. Kõik suured imed jäävad toimumata, ent selle tegelase elus toimub üks väike ime, mis on tema jaoks siiski väga suur.

Nagu ma ütlesin, võib raamatut lugeda nii ajaloolise romaani (tegevus toimub XVII sajandil), kui müstilise seiklusromaani (ehkki võitlusi ja actionit seal just liiga palju ei ole), kui allegoorilise mõistujutuna. Ilmselt on raamatus kõike. Ei saa samas ütelda, et lahendus oleks üllatav ja etteaimamatu. Tokarczuk räägib oma sõnadega üht sajandeid vanu legendi, mis erinevates variatsioonides eksisteerib paljude rahvast muinasjuttudes ja lääne kultuuris on ehk kõige laiema tuntuse saanud Graali legendides. Kes on piisavalt puhas, et võtta vastu Ideaalne? Ja kui tegu on ideaalse Teadmisega, leiab autor, et Raamat annab end kätte vaid sellele, kes üldse lugeda ei oska!

Pean ütlema kohe, et ilmselt andsin “Raamaturahva reisile” Goodreadsis viis tärni väikese avansina. Ei saa siiski ütelda, et raamat oleks mind vapustanud, aga temas oli palju seda, mis mind tohutult võlub: kuhugile salajasse paika peidetud müstiline Ideaal, teekond selle otsimiseks ja kogu raamatu väldanud küsimus, kas see, mida seltskond otsib, on tõesti reaalselt olemas või on see lihtsalt inimese igatsus millegi Absoluutse, Ideaalse ja Püha järele? Ja lõpuks, kes on tegelastest see, kes selle Püha lõpuks leiab?

Ehk olen juba liiga palju ette ära rääkinud ja rohkem ei taha selle sisust rääkida. Loodetavasti elavdab Nobeli preemia ka eesti kirjastajate ja tõlkijate huvi selle autori vastu ning ülalmainitud raamat (mis tegelikult pole siiski tema kõige paremaks peetud romaan) ilmub lõpuks ka eesti keeles.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas” 3/5
Ольга Токарчук “Путь Людей Книги” 5/5

Jaan Kross – Kolme katku vahel I-IV

Kaua tehtud kaunikene – nii võib ütelda nii selle romaani enda, kui ka minupoolse lugemise kohta. Mingil põhjusel on Jaan Kross olnud autor, keda ma pole varem tahtnud kätte võtta. Nii olen temast varem lugenud peamiselt tema lühiproosat ja sellestki mitte ajaloolisi jutustusi, vaid neid palu, mis põhinevad tema enda läbielatul ja mälestustel.

“Kolme katku vahel” lugemist alustasin juulikuus ja lõpetasin novembri keskpaigas. Vahele olen lugenud kõikvõimalikke muid teoseid, nagu mul üldse on kombeks. Väga harva juhtub, et ma loen mingi sedavõrd pika teose läbi niimoodi, et ma selle kõrvale või selle vahele mitte midagi muud ei loeks. Ja kuna raamat ka ilmus kümne aasta vältel, siis selle algsed lugejad pidid ootama iga järgmist köidet lausa mitu aastat. Nii et minu neljakuune lugemine on selle kõrval veel päris lühike.

Üldiselt ütleks raamatu kohta veel ühe eesti üteluse “alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama”. Kõige rohkem aega võttiski mul kõige esimese köite läbilugemine, mis jutustas Balthasar Russowi noorusest. Lapsepõlv on üldse inimese kõige igavam ja ebameeldivam eluetapp ja tegelikult pole väga vahet, kui meisterlik on kirjanik, lapsepõlvest kirjutatud on 90% juhtudest tõsiselt igav. Ja nii ei saanud ka see romaan minu jaoks alguses oma õiget hoogu sisse. Teine köide oli juba märgatavalt huvitavam ning kolmas ja neljas köide läksid juba väga kiiresti. Vahepeal küll jäi raamat lausa paariks kuuks seisma, sest oma keeruliste elusündmuste käigus ei jaksanud midagi keerukamat lugeda.

Kui küsida, mis kõige enam Krossi juures muljet avaldab, siis selleks on tema sõnavara. Päris mitmel korral pidin õigekeelsussõnaraamatust sõna tähendust otsima ning ehkki ma elasin üle 20 aasta Sauel, sai alles seda raamatut lugedes mulle selgeks sõna “saue” tähendus.

Kross ei ürita kirjutada ajaloolist põnevusromaani, jutustamine kulgeb aeglases tempos, rõhk ei ole üksnes sündmustel, vaid samavõrra ka peategelaste mõtetel ja siseheitlustel. Ja ometi on “Kolme katku vahel” üks neid teoseid, millest ei oskagi väga midagi rääkida. Tavaliselt olen ma teoseid, mille puhul tema “konteptsioon” või eksistentsiaalne mõte sulle kohe nuiaga lagipähe ei viruta (või ei lase sellist nuiahoopi tekstist tekitada) üsna madalalt hinnanud, aga Krossi puhul on asjad teisiti. Tema väärtus on ilmselt hoopis kõigis neis ajalooalastes teadmistes, kogu ajastu kujutamises ning lugeja endaga ajas kaasa viimises, nii et seal ei peagi ilmtingimata olema sellist “eksitentsiaalset nuiahoopi, mis sind mitu päeva lahti ei lase”.

Igal juhul on sellega Krossi teoste lugemise allikas voolama pääsenud ning lähiajal võtan mingi tema muu teose ette.

Hindeks köidete järgi 3/4/5/5

Raamatud, millest pikemalt ei kirjuta I

Üldiselt on selle raamatuarvustuse või lugemiselamuse kirjapanekuga nii, et selleks, et sellisel tegevusel oleks mingi mõte peab raamat sind kas puudutama, olema millegi poolest meeldejääv, või siis tõesti andma sulle oma sisuga hulgaliselt mõtteid arutlemiseks.

Samas on perioode, kus järjest satuvad ette raamatud, millest kohe pole midagi pikalt kirjutada. Osaliselt on selles süüdi üks minu iseloomujoon, nimelt mingi sisemine süstemaatilisus. Ma üldiselt ei jäta raamatuid pooleli ja loen läbi ka niiöelda “halvad raamatud”. Ja kui ma satun juba mingi sarja esimest raamatut lugema, siis reeglina ma loen läbi terve sarja. Mul on küll sarju, millest olen lugenud läbi vaid paar esimest raamatut, aga need on minu jaoks otsekui lahtine uks, mis saab suletud alles siis, kui terve sari on loetud. Ja selline lahtine uks mõjub mulle alati mõnevõrra häirivalt.

Liisi haiguse ajal oli stress nii suur, et suutsin septembri teises pooles ja oktoobris lugeda ainult lasteraamatuid. Avastasin Liisi tütre riiulist Lemony Snicketi “Sari õnnetuid lugusid” kuus esimest osa ning need olid suuresti minu septembri lõpu lektüür – muud mu aju lihtsalt ei suutnud suures pingeseisundis vastu võtta. Loomulikult tuleb sarja nüüd inglise keeles edasi lugeda, sest raamatukogust ei viitsi ma ülejäänud eesti keelde tõlgitud osi võtma minna ja neli viimast osa on üldse tõlkimata. Aga ehk kirjutan sellest sarjast pikemalt juba siis, kui kogu sarja olen läbi saanud … või ka ei kirjuta, kui see mulle mingit erilist muljet ei avalda. Üldiselt selline päris muhe lugemine hetkedeks, kus aju on pingest üsna surnud.

Teine lasteraamatute sari, mille ma Elisa Raamatute vahendusel ette võtsin, on Åsa Larssoni kümneosaline “Pax” sari. See on õnneks täielikult eesti keelde tõlgitud ning lasteraamatu kohta oli tegu üsna õnnestunud teostesarjaga. Loomulikult pole ma päris sihtrühm, aga olukorras, kus mu lugemisvõime ja keskendumisvõime pole ikkagi veel täielikult taastunud, on selline kerge lastele mõeldud fantasy täiesti omal kohal.

Tegelikult tekitasid mõlemad ülalnimetatud sarjad minus ühe veendumuse: kui juba lastekirjandust lugeda, siis kindlasti sellist, mille kohte inglise keeles kirjutatakse “middle grade”, aga mitte seda, mille kohta kasutatakse väljendit “young adult”. Viimane sõnapaar hakkab minus tekitama mingit peaaegu automaatselt tekkivat iiveldustunet: kas on seal tütarlaps, kes leiab endale boyfriendi, kes osutub vampiiriks/libahundiks/haldjaks vms ja algavad rumalad seiklused, kusjuures tüdruk ise on reeglina sama tühja silmavaatega, kui kurikuulsa “Videviku” peategelane või siis on teos pisaratekiskuja stiilis, et poisil on vähk ja kohe kohe sureb ära ning tüdrukul on ka vähk ning temagi on suremas ning nad armuvad ja see on nii ilus ja siis nad surevad ära ja kõik nutavad … ainult et ma kipun selliste romaanide peale pigem homeeriliselt naerma, sest see, kuidas seal pisaraid välja meelitatakse on sama läbinähtav kui ilmaliku matusetalitaja jutt. Ühesõnaga kui “middle grade” on loetav, siis “young adult” faasis toimub massiline lugejate ettevalmistamine sellisteks “geniaalseteks” teosteks nagu “Fifty Shades of Gray”, Bridget Jonesi saaga, Agatha Raisini seeria ja lugematud naistekad.

Lisaks lasteraamatutele mahuvad viimase paari nädala loetu sisse veel Johannese Ilmutusraamatu “Loomingu Raamatukogus” ilmunud uustõlge, mis oli päris huvitav, kirjastuses Fantaasia 2007. aastal ilmunud “Holmesi müsteeriumid” – valik Sherlock Holmesi teemalisi paštisse – ääretult kahvatu ja mittemidagiütlev teos, Edgar Wallace “Sinine käsi” (mulle Wallace meeldib, ainult et kirjutada pole temast midagi) ning Toomas Raudami “Igavene linn” – ma siiamaani ei saa päris aru, kas tegu oli väga igava või väga keerulise teosega.

Igal juhul midagi sellist, millest oleks eraldi sissekanne tulnud, ma viimase nädala jooksul pole lugenud. Ilmselt avaldan ka edaspidi lisaks eraldi teostest rääkivatele sissekannetele selliseid üldisi ülevaateid neist raamatutest, millest saadud mulje on nõrgem või mis lihtsalt ei inspireeri neist eraldi kirjutama.