Jälle üks postitus mitmetest raamatutest

Ega neid raamatuid, millest saaks ühe pika ja põhjaliku muljete kokkuvõtte, nii palju ei olegi. Kui varem ma kirjutasin oma sissekandeid kohe peale raamatu lõpetamist, siis nüüd leian, et õigem on lasta asjadel kusagil kuu-kaks laagerduda ja kirjutada oma mulje üles alles siis, sest selleks ajaks on jäänud meelde ja sõelale see kõige peamine. Paljude raamatut puhul on aga selleks ajaks kas enamik juba meelest läinud või siis on mulje muutunud nii kahvatuks, et ei viitsigi seda enam kirja panna.

Aga siia tahaks nüüd kirjutada mõnedes teostest, mis on sellised “keskmised” – päris leheküljepikkust juttu neist ei saa, aga mingis mõttes mainida tahaks küll.

Alustan kronoloogilises järjekorras, minnes järjest rohkem minevikku.

Betty Rowlands “Mõrv Viirpuuvillas”. See on üks viimase aja suuremaid pettumusi, nagu paljud teosed, mis on kirjutatud nn. cozy mystery žanris. Kriminaalromaani mõõtu see teos küll välja ei andnud, sest tegelased tegelesid kõige muuga (õieti minu meelest suurt mitte millegagi) ning muuseas lahendasid ka mõrvasid. Põnevust tekkis ainult ehk kümnekonnaks leheküljeks enne lõppu. Muud mõttes oli pigem naistekas, aga ka naisteka mõõtu ta päris välja ei andnud. 3/10

Saltšak Toka “Arati sõna”. Teos rubriigist “neid raamatuid ei loe enam keegi” ja loodetavasti seda rohkem keegi eriti ei loegi, sest see 1957. aastal Stalini Preemia Laureaatide sarjas ilmunud teos sobib lugemiseks vaid neile, kel on minuga sarnane huumorimeel ja kes tahab irvitada ideoloogiliste nõmeduste üle. Tegu oli Tuva parteijuhi noorepõlvemälestustega, mis olid kirja pandud ülimalt lamedalt ning mul läks pidevalt Leonid Brežnevi “surematute mälestuste” peale, mis minu kooliajal just ilmusid. 2/10

George R.R. Martin “Haviland Tufi reisid”. Hea meelelahutuslik seiklusulme. Täiesti pretensioonitu ja sobib ideaalselt rongis lugemiseks. Ma pean iga nädal 6-8 korda sõitma tund aega Paldiski ja Tondi vahel ning mitte iga raamat ei haara piisavalt, et teda sel rongisõidul lugeda. 7/10

Ambrose Bierce “The Monk and the Hangman’s Daughter”. Keskaegsel Saksamaal toimuv lugu ameerika autori sulest. Omamoodi legend, mille põhiteemaks on usuline silmakirjalikkus. Umbes pool lühiromaani on peategelasest munk päris sümpaatne, ent tema hingeline argus ja valelikkus teevad temast lõpuks päris ebasümpaatse tegelase. 6/10

Ja lõpuks, terve hulk vihikromaane Perry Rhodani sarjast. Võtsin ette Perry Rhodani fännide poolt selle megasarja parimaks alamsarjaks hääletatud “Die Meister der Insel” ning lugesin sellest läbi 7 esimest romaani. Tsükkel ise koosneb 100 vihikust, ma pole kindel, kes ma kogu tsükli iial läbi loen, aga vahepeal on sellist täiesti pretensioonitud pulpi ka vahelduseks mõnus lugeda. 4/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s