Ludovico Ariosto “Raevunud Orlando” (Orlando Furioso)

Teema 4 – Keskaja või renessansi poeem või eepos

Selle teosega seob mind ikka päris pikk ajalugu, ehkki alles nüüd, juba keskikka jõudnuna sain selle ka tegelikult läbi lugeda. Nimelt oli minu keskkooli päevil minu toa raamaturiiulis ka minu vanemate kolmekümneköiteline „Большая Советская Энциклопедия“ ja ma armastasin väga sealt just kirjanduse ja muusikateemalisi artikleid lugeda. Nii tekkis juba keskkooli lõpuks terve hulk „unistuste“ kirjandus- ja muusikateoseid, millest üks oli ka seesama „Orlando Furioso“. Toona, kaheksakümnendate alguses, oli tegelikult selle teose reaalne lugemine veel päris võimatu, sest eesti keelde seda tõlgitud ei ole ja arvatavasti ka vähemalt lähemas tulevikus ka ei tõlgita ning isegi vene keeles oli raamat viimati ilmunud aastal 1938. Aga meie raamatukogudes selle aja venekeelseid teoseid peaaegu ei ole. Nii jäi teose reaalne läbilugemine aastateks vaid unistuseks.

Õnneks ilmus 1993. aastal vene keeles uustõlge ning tänu internetile ja vene online raamatukogudele on seda võimalik ka täna netist leida. Nii et tekski kättesaamatuse taha tänapäeval asi enam ei jää. Kahjuks ma küll itaalia keelt ei oska, nii et päris suur osa raamatu keelelisest ilust jääb minu eest ikkagi suletuks, aga mul on põhimõte, et romaani keelte puhul eelistan igal juhul venekeelset tõlget inglise- või saksakeelsele. Mulle lihtsalt tundub, et mingi keele lopsakus ja voolavus on inglise ja saksa keeles täiesti kaduma läinud. Näiteks ei suuda ma üldse lugeda ühe oma lemmikkirjaniku Jean Racine tragöödiate ingliskeelseid tõlkeid – need on lihtsalt kuivad ja lakoonilised, sellal kui Racine võlu on just pompöösselt voolav keelekasutus.

Aga nüüd Ariosto teosest lähemalt. Miks see üldse Euroopa kultuuris nii oluline on? Tänapäeval on sellest ühest Euroopa kirjanduse pikimatest luuleteostest (kokku 38736 rida) saanud küll pigem väikese huvigrupi nisitoode ning laiu lugejaid värssides poeemid enam ei meelita. Küll aga on sel teosel olnud ajaloos palju olulisem koht. Lisaks kirjandusloole,  on see ülimalt oluline ka muusikas, sest selle ainetel on loodud hulgaliselt ooperilibretosid, neist tuntumad ehk Händeli „Orlando“, „Ariodante“ ja „Alcina“ ning Haydni „Orlando Paladino“. Ehkki „Raevunud Orlandot“ ennast ei saa kindlasti pidada rüütliromaaniks, on üks osa selle allikatest ja traditsioonist siiski just rüütliromaanide žanris ning nii on ta kindlasti abiks, et mõista seda maailma, mida parodeerib Cervantes oma „Don Quijotes“. Üldse tekkis mul seda teost lugedes mõte, et me elame alles paar viimast sajandit selles uusaegses paradigmas, kus üheks teose headuse kriteeriumiks on selle originaalsus ning me võitleme kiivalt plagiaadi ja teemade laenamise vastu. Kogu varasem maailm oli selles mõttes sootuks teistsugune. See, et teos loodi mingist vanast olemasolevast süžeest või müüdist, oli pigem reegel kui erand. Eriti ilmekas on see muidugi antiikaja kirjanduses, aga ka keskaja ja renessansi kirjandus liigub suuresti maastikul, kus ühteid ja samu suurele osale lugejaskonnast juba tuttavaid lugusid jutustati ühe uut moodi ringi. Nii põhineb „Orlando Furioso“ osaliselt vanaprantsuse eeposel „Ronaldi laul“ (Orlando on Ronaldi itaaliapärane vorm), aga seda ei saa lahutada ka kogu muust rüütliromaanide ja -poeemide maastikust.

Tänapäeva inimesele on „Raevunud Orlando“ tegelikult ikka paras pähkel. Esiteks, me pole harjunud pikki luuletekste lugema. Ma mäletan, et kui keskkoolis tuli kohustuslikku kirjandusse „Jevgeni Onegin“, põhjustas see nii minus kui pea kõigis teisteski tõsiseid proteste ning lugemate on see teos mul siiani. Ariosto teos on aga veel keerulisem lugemine kui Puškini värssromaan. Kui viimases on tegelaste arv veel lugeja jaoks täiesti hallatav ning ka süžee arendamine sarnaneb tänapäeva jutustamislaadile, siis „Raevunud Orlandos“ on 14 peategelast, kel kõigil on oma süžeeliin ning lisaks veel terve hulk kõrvaltegelasi, kusjuures poeem on otsekui mosaiik, kus tegevus pidevalt hüppab ühe tegelase pealt teise peale, jättes seejuures eelmise tegelase liini tihti kõige ootamatumalt hetkel pooleli (umbes nii, et tegelane alustab just võitlust koletisega, aga siis teatab autor, et „meie aga vaatame nüüd kuidas läheb teisel peategelasel“). Vene keeles ilmus Ariosto poeem kahes ca 550 leheküljelises köites ning esimest ma lugesin mitu kuud, sellal kui teise köite suutsin läbi lugeda nädalaga. Esiteks, osad liinid olid teise köite ajaks juba tegelase surma tõttu otsa saanud, teiseks aga õppisin selleks ajaks ära ka ühe olulise asja: ära üritagi meelde tuletada, kust see konkreetne tegelane tuli ja mis temaga enne toimus, sest Ariosto võis täiesti teha nii, et esimese köite alguses on ühel peategelasel selle kõrvaltegelasega mingi konflikt või kokkupuude ja siis tuleb see kõrvaltegelane ilma mingi sissejuhatuseta uuesti mängu poeemi lõpulehekülgedel. Selliseks põhjalikuks, kõiki liine jälgivaks ja kõiki tegelasi eristavaks lugemiseks, tuleks seda teost ilmselt lugeda pidevalt märkmeid tehes. Seega too episoodide ja tegelaste kirevus on lausa harjumatult intensiivne.

Harjumatu on ka see, kui tihe on ajuti tegevus. On laule (poeem jaguneb 46 lauluks), kus 20 lehekülje peal on 6-7 stseeni, mis kõik toimuvad skeemi järgi: rüütel kohtab vaenlast, kas siis teist rüütlit või koletist, asub temaga võitlusse ja võidab selle. Ilmselt just selle intensiivsuse tõttu mahuvad näiteks Ariostol põhinevad ooperilibretod poeemis vaid 1-2 laulu sisse ära. Tegevus on sedavõrd kokkusurutud, et seda laval etendades saab 10-20 leheküljest terve paaritunnise süžee. Üldse tundub mulle, et Ariosto aga ehk üldse keskaja- ja renessansi inimese jaoks ei olnud tegevus peamine. Sest niiöelda action on poeemis tihti väga kiire ja ütleks et ka üsna pealiskaudselt kirjeldatud, sellal kui tegelase kurbust kaotatud armastuse pärast või hingepiinu kirjeldatakse pikalt lehekülgede kaupa.



Ajuti on need peatükid, kus on selline pidev kohtumine-väljakutse-võitlus skeem, ka üsna tüütud lugeda, ent mitte need polnud minu jaoks kõige keerulisem. Tõeliselt igavaks muutus poeem tegelikult siis, kui ta näiteks hakkas loetlema Pariisi kaitsmisel osalenud rüütleid koos nende turviste kirjelduse ja päritoluga ning nii loeti üles kümneid ja kümneid rüütleid. Lisaks oli tänasele inimesele ehk muigamaajavalt läbinähtav ka see osa, kus Ariosto sidus poeemi kangelasi oma patroonide sugupuuga ning tegi seda pikkade suguvõsaloendite abil.

Samas, kui me võtame tänase fantasy kirjanduse, siis paljud selles edasiarendatud teemad on juba Ariosto poeemis selgelt esindatud. Nõiad, võlurid, hiiglased, võluesemed, reis Kuule, põrgusse ja taevasse ja palju muud selgelt fantastilist on tänaseski fantasy kirjanduses siiani kasutusel.

Poeemi esimene osa on kindlasti humoorikam ning kohati tundub, et autor ise naerab oma tegelaste üle. Selles mõttes erineb „Raevunud Orlando“ päris keskaegsest rüütliromaanist, sest ei võta rüütliideaali enam nii surmtõsiselt. Poeemi teine osa on palju tõsisemates ja ka heroilisemates toonides, sest terve hulk põhiliine lõpevad seal ka kangelaste surmaga. Aga Ariosto ei üritagi kõiki liine kokku siduda ja ehkki teos lõpeb pulmade ja sellele järgneva lõpuheitlusega jätab autor suure hulga tegelasi kuhugi metsa vahele edasi seiklema, isegi huvitumata, mis neist edasi sai ning ka teos ise lõpeb otsekui poole sõna pealt, ilma mingi kokkuvõtte või väljajuhatuseta.

Igal juhul pole ammu ühegi teosega olnud nii palju, millest oleks vaja kirjutada, et sellest saadud muljet kuidagigi edasi anda. Erinevalt paljudest teistest sissekannetest siin blogis, on Ariosto poeem ilmselt teos, mille puhul ma pean andma edasi rohkem muljeid, sest ma väga ei eelda, et keegi teine väga viitsiks seda läbi lugeda.

Лудовико Ариосто “Неистовый Роланд” Наука  1993
том 1. 574 lk
том 2. 544 lk

9/10

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s